.
Читать онлайн книгу.
et “Margaret Vedder abiellus lihtsa kaluriga”. Seda juubeldamist kujutas ta vaid ette, aga küllap tegi see sama palju tuska nagu siis, kui nii oleks ka päriselt olnud.
Edu muutis Jani aga palju iseseisvamaks, või oli ta ehk muutunud Margareti viha suhtes ükskõiksemaks; sest ta leidis, et naisele on võimatu meele järele olla. Igal juhul kutsus ta sõbrad kartmata või vabandamata oma koju. Need jätsid jalajäljed naise põrandatele ning näpujäljed seintele ja patjadele, kuid Jan ainult naeris ja lausus: “Pole mingi saladus, et Shetlandil on palju vett, et need taas jälle puhtaks pesta.” Oli veel teisigi pisiasju, mis Margareti kurvastasid ja solvasid. Niivõrd tühiseid asju, et eraldivõetuna oleksid need naerma ajanud, aga üheskoos moodustasid hea suure hulga ülekohut.
Ole sa õnnelik või kurb, aeg läheb edasi, ja umbes oktoobri keskpaigaks sai isegi heeringapüük läbi. Jan ja Snorro ütlesid teineteisele: “Kahe päeva pärast peame poodi tagasi minema.” Tegelikult tahtsid nad sellega öelda, et õhk on täis karjeid, mida ükski inimhääl ei kuule. Ümberringi kees meri heeringast ja nende kohal tiirutas tuhandete kaupa kajakaid ja tiire. Lunnid ja tirgud olid tiheda paksu musta massina valge vahu peal ning üksnes hullunud kari karjuvaid naisi ja lapsi oleks võinud sama suurt lärmi teha. Isegi sellele tulnuks veel lisada metslindude rõngastamisaegne kisa.
Äkki hüppas Snorro jalule. “Ma näen tormi, Jan. Lase mast allapoole ja kinnita see. Raske aeg on saabumas.”
Jan nägi, et linnud olid õhku tõusnud ja lendasid kaljude poole. Mõne minuti pärast hakkas kirdest tuul puhuma ja valge vihmatriip kihutas üle mustja mere Kena Margareti tippu veel enne, kui mast oli korralikult kindlustatud. Mis puutub võrkudesse, siis need lõikas Snorro lahti ja mõne hetkega kiskus torm paadi alla tuult. Metsik oli see tormi-iil; mõned kaluripaadid läksid kogu täiega põhja. Põhjaminekuga riskides päästis Kena Margaret Glummi meeskonna, tõstis besaanpurjed ning tegi kõik, et väikese purjeriide lehvides aegamööda pealetuult Lerwicki lahesuudmesse jõuda.
Jan oli suures masenduses. “Raske on taluda, Snorro,” ütles ta, “kui peab nii halvasti lõpetama.”
“See lõpp on palju õnnelikum lõpp, kui oleks võinud olla. Mõtle selle peale, Jan.”
“Aga Peter loeb oma kadunud võrgud üle, muust ta ei mõtlegi.”
“Võrkude ja meeste elu vahel on suur vahe.”
Ka Peter ütles seda, aga oli sellegipoolest väga vihane. Kaotuskibedus täitis ta mõtted, pannes kõik saavutatu unustama. “Üksnes Jan ja Snorro,” pomises ta, “vaevasid end teiste paatide pärast. Ootamatu tormi puhul peab laevameeskond üksnes iseenda turvalisuse pärast muretsema.” Need mõtted keesid tal südames, kuigi ta ei söandanud neid otsesõnu välja öelda. Aga nagu tilk tõrva meepütis mee ära reostab, nii mürgitasid ka mõtted tema arvamust Janist.
“Mida ma sulle ütlesin?” lausus ta kibedalt Thorale. “Jan ei tee midagi hästi, vaid rikub kõik ära. Nüüd, hooaja lõpus, väikese tuuleiiliga kaotab ta nii võrgud kui ka kalastusvahendid.”
“Ta tegi hästi, kui päästis meeste elud, Peter.”
“Igaüks tegelgu oma asjaga. Glumm küll oleks sedaviisi talitanud.”
“Siis poleks Glumm suurem asi mees olnud. Ja sina, Peter Fae, oleksid olnud esimene, kes seda Glummile näkku oleks öelnud. Sa räägid hullemini, kui mõtled.”
“Aitab juba sinu jutust. Millest üks naine kah aru saab? Tema sõnad on nagu vastutuul.”
Peter oli paar päeva morn ning kui ta lõpuks oli valmis Janiga tegemist tegema, toimuski otsustav tüli. Jan uskus, et tema vastu ollakse ülekohtune ning kibedaid sõnu laususid mõlemad. Tegelikult Peter teadis, et oli olnud väimehega karm, palju karmim, kui oli kavatsenud, aga tema südames oli vallandunud selline arutu pahameel, mida me kõik oleme kogenud, ning millele ei ole ühtki mõistlikku seletust. See polnudki võrkude kaotus – ta ei teadnudki, mis see oli –, see oli hoopis mehe pärast, kes talle meeldis, keda ta kiitis, kelle üle ta oli uhke ühel nädalal, ning keda ta ei tahtnud enam näha ega kuuldagi järgmisel nädalal.
“Sellega on meie vahel kõik lõppenud,” ütles Peter, väikest kullahunnikut Jani poole lükates. See oli kolmandiku võrra väiksem, kui Jan oli lootnud. Ta andis selle Margaretile, paludes: “Kasutada seda hoolikalt, sest kuni järgmise kalastushooajani ei pruugi mul õnnestuda juurde teenida.”
“Aga sa ju töötad talvel kaupluses?”
“Seda ma ei tee. Ma ei tööta mehe heaks, kes mind petab ja jätab kolmandiku palgast maksmata.”
“Ära unusta, Jan Vedder, et sa räägid minu isast! Ja Peter Fae tütar on su naine, kuigi sa teda ei vääri.”
“Ehk aitab juba sellest, et ma sind ei vääri. Kui oleksin valinud naiseks sinust vähem täiuslikuma naise, oleks mul ehk paremini läinud.”
“Ja minul samuti.”
Jani jaoks oli see kurva lõpu algus; aga sellest piisas, et halvale teele pöörata, nagu iga tegevuseta mees oma mures. Ta rääkis sellest pidevalt. Peter, vastupidi, hoidis oma keelt hammaste taga, ja alati kuulub tülide puhul poolehoid sellele, kes vaikib. Pealegi olid Lerwickis kõik Peter Faega seotud. Tema andis neile tööd või ostis nende kaupa. Nad võlgnesid talle raha või lootsid temalt mingit teenet paluda. Kuidas nad ka Janile kaasa ei tundnud, ei tahtnud ega saanud nad Peteriga tülli minna.
Üksnes Michael Snorro oli Janile üdini truu; aga, oh, milline oli Michaeli arusaam kogu asjast. Kõik Jani väärteod olid ka tema väärteod; kogu Jani viha peegeldus ka tema vihas.
Ta hoolitses Jani eest, tundis talle kaasa, toetas teda lõpmatult armastusega, mis on “imeline ja ületab naise armastuse”.
IV peatükk
MAHAJÄETUD KODU
“Sest siin silmitsi me kaks, teineteisest kaugel lahus, et jumal ise näeb, me vahele terve maailm mahub.” “Kodu ju minu jaoks täiesti kadunud, üksik, kahetsust täis ja kauge.”
Nüüd jõlkus Jan terved päeva Ragon Torris ja sobitas sõprust meestega, kellel nagu temalgi polnud mingeid eesmärke. Ta jõi aina rohkem ja rohkem ning oli eestvedajaks kõigil pidudel ja lõbustustel, millega Shetlandi elanikud pikal talveajal meelt lahutavad. Õige pea oli ta Torrile hirmsasti võlgu ja selline olukord viis järgmise sammuni tema allakäiguteel.
Ühel õhtul tutvustas Torr teda hollandi kipperile Hol Skagerile, kelle tööks oli tegelikult salakauba – tee, brändi, tubaka ja prantsuse kaupade –
vedamine. Jan oli vägagi seda meelt, et hollandlasega kampa lüüa, Skager aga oli Jani üle lausa rõõmus. Varsti hakkas Jan kolm-neli nädalat korraga kodunt ära olema. Peter ja Margaret aimasid selle äraoleku põhjust väga hästi, aga sellest rääkides oleksid nad enda peale tõmmanud väga suure meelepaha. Salakaubavedu oli asi, millega olid seotud kõik –
olgu vaesed või rikkad. Kõigil oli selle asjaga pistmist, ning üleüldine suhtumine, mida kõik järgisid, oli selles suhtes täielikku teadmatust üles näidata ning kurttumma mängida. Kui Jan tuli koju ja tõi oma naisele tüki kallist siidi, pitsi või kullast nipsasjakese, võttis Margaret selle vastu pealekäiva uudishimuta. Kui Peterile pakuti omahinnaga vaat prantsuse brändit, ei esitanud ta kunagi ebameeldivaid küsimusi. Jumala käskusid liig vabalt tõlgendav südametunnistus puikles süümepiinadest kõrvale, andes keisrile, mis keisri jagu.
Nii et kui Jan nädalateks kadus ja siis, raha taskus ning käed täis sõpradele toodud kingitusi, välja ilmus, tervitati teda küsimusi esitamata. Talle meeldis selline elu, meeldis nii, et kui järgmine kalastamishooaeg saabus, keeldus ta igast pakkumisest. Ta teenis Hol Skageri juures rohkem. Janile sobis väga hästi ka põnevus, mida pakkus rannavalve eest põgenemine või neile pingelise tagaajamise korraldamine. Esiisade vaim juhtis kõiki ta tegusid, nii et ta kas oleks oma kauba eest