Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr
Читать онлайн книгу.
põhjusel säästnud. Mida sina arvad, Snorro?”
“Mina arvan, et see raha on sinu oma. Kõik sinule kuuluva on ta endale saanud, või muidu poleks ta nii palju säästnud; kõik temale kuuluv peaks siis samuti sinu oma olema. Aga oleks aus ja õiglane talle Tullochi pakkumisest rääkida. Ta võib tahta seda sulle kinkida, muidu saaksid sa selle ilma mingi rõõmuta.”
Jan hakkas naerma, see oli ebameeldiv naer, mis ei löönud ta nägu särama, aga ta arvestas teatud määral Snorro nõuandega ja võttis seda kuulda. Oli juba peaaegu kesköö, kui ta koju jõudis, ja Margaret istus kududes punase turbatule paistel. Naise nägu oli pisarais ja ta vesised silmad pahandasid Jani.
“Sa töinad kogu aeg nagu mõni pahur laps,” ütles ta, “mille pärast sa jälle nutad?”
“Sinu armastuse pärast, mu abikaasa. Kui sa minust veidikenegi hooliksid!”
“Seda minagi. Kui sa minust ja minu õnnest veidikenegi hooliksid. Kuula nüüd. Ma kuulsin, kust saaksin 600 naela eest ühe hea paadi osta. Kas sa küsisid oma isalt nii palju kaasavaraks? Kui ma selle paadi saaksin, Margaret, teeks see mind kõige õnnelikumaks meheks Shetlandil. Ma tean, et sina saaksid seda teha, kui vaid tahaksid. Kallis naine, tee seda minu heaks. Ma palun kogu oma südamest.” Ja ta kummardus naise poole, võttis tal kudumise käest ja haaras kätest kinni.
Margaret langetas silmad ja Jan jälgis teda valuliku huviga. Kas naine armastab rohkem teda või 600 naela? Naise nägu muutus algul kahvatuks, seejärel punaseks. Ta vaatas kiiresti üles ja tema huuled paotusid. Jan uskus, et ta ütleb: “Mul on 600 naela ja ma annan need rõõmuga sulle.” Ta oli valmis naist oma rinnale suruma, armastama teda nii, nagu oli armastanud päeval, mil teda esimest korda endale naiseks palus. Taevane arm! Pärast kerget kõhklust langetas Margaret kahvatu näo ja vastas aeglaselt: “Ma ei küsi oma isalt. Samahästi võiksin merelt magedat vett paluda.”
Jani käed langesid alla ja ta tõusis püsti: “Nüüd ma näen, et sinuga rääkimisest on vähe kasu. Sina tahad, et mehed annaksid sulle kõik ning sina ei peaks midagi vastu andma. Kui sa ütled “sina, armas abikaasa”, siis sa mõtled “sinu raha, abikaasa”; ja kui ei ole raha, on alatised ohked ja pisarad. Sa ei ole veel pooligi naise kohustusi ära õppinud ja õige pea annan sulle õppetunni, ning oleksin targasti teinud, kui sind juba ammu oleksin õpetanud.”
“Ma olen sinu puhul pidanud paljutki taluma, Jan, aga kui sa mind vääriti kohtled, lähen ma oma isa juurde tagasi. Just seda ma teen.”
“Seda me veel näeme.”
“Jah, näeme jah.” Margaret tõusis uhkelt ja silmade välkudes, korjas kudumise ja lõnga kokku ning lahkus toast.
Järgmisel hommikul sõlmis Jan Tullochiga lepingu. Solan tehti korda ja rannas laaditi talle laadung peale. Arvati, et paadiga läheb sõitu Tullochi vennapoeg ning Jan pidas paremaks selles küsimuses inimeste huvi mitte üles kütta. Aga tund aega pärast seda, kui kõik oli korras, võttis ta Tullochi pangast 600 naela, maksis sellega paadi eest ja sõitis keskpäeval Lerwicki sadamast välja. Kümne minuti pärast oli juba paarkümmend meest Peter Fae kauplusest läbi astunud ja talle sellest rääkinud.
Peter oli jahmunud ja pahane. Mille muu pärast Tulloch Janiga üldse sehkendama hakkas, kui vaid sellepärast, et solvata teda, Peterit? Ta hakkas kahtlustama, et kogu selle salatsemise taga püütakse tema huvisid kuidagimoodi kahjustada. Kui ta Snorrot selles asjas usutles, võis too siiralt tunnistada, et Jan polnud talle rääkinud, et kavatseb hommikul Lerwickist lahkuda, tegelikult oli Jan meelega Snorro oma tegemiste suhtes teadmatusse jätnud. Aga hea sõber ei suutnud varjata rõõmu, mida tundis, ning Peter põrnitses teda raevunult.
Harva käis Peter oma tütart vaatamas, aga sel õhtul läks ta tütre poole. Kui Margaret midagi teab, räägib ta sellest talle. Peter tundis, et ei saa rahu enne, kui on Jani ja Tullochi sepitsustest sotti saanud. Aga kui ta sellest Margaretile rääkis, leidis ta, et tütar ei tea Jani lahkumisest mitte kui midagi. Kogu lugu šokeeris Margareti. Töö langes talle sülle, ta oli hirmust ja üllatusest oimetu. Jan polnud kunagi lahkunud tema juurest vihasena, hüvastijätu või suudluseta. Isa kaebusi ja hirme Tullochi asjus ei suutnud ta õieti kuulatagi. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli see, kuidas Jan oli käitunud temaga. Peter ei saanud tütrelt midagi teada ning ärritus veelgi enam, sest ta leidis, et Margareti masendus oma halva abikaasa pärast on täiesti mõttetu. Ta ei suutnud taluda ühtki nutvat naist, aga tütre nuuksed ajasid ta vihale.
“Tule siis koju ema juurde,” ütles ta, “kui su silmad kuivad on; aga ära tule minu majja ühtki pisarat Jan Vedderi pärast valama.”
Margaretile meenus nüüd, et just sellega oli ta Jani ähvardanud. Ilmselt mees uskus, et kui naine end nüüd ootamatult mahajäetu ja unustatuna leiab, ta seda teebki. Naine kõndis majas edasi-tagasi, tundes, kuidas enesehaletsus, armastus, viha ja uhkus kõik temast kordamööda võimust saavad. Võib-olla oli tema kibedaim tunne abikaasa vastu seotud alandusega, “mida inimesed ütlevad”. Margaret oli iga võimaliku tragöödia puhul teiste inimeste arvamusest sõltuv – suures osas nägi ta nii oma õnne kui ka õnnetust teiste inimeste silmade läbi.
Sel ööl oli ta väga pettunud, et tema abielu on nurjunud, aga nurjumised tekivad üldiselt kas kannatlikkuse või usu puudumisest. Margaret polnud Jani suhtes kunagi eriti kannatlik olnud; ta oli ka mehesse usu kaotanud. Miks ta ei peaks koju minema, nagu isa tal oli käskinud? Seda küsimust küsis ta endalt korduvalt. Ta vaatas ringi oma kaunis kodus, mille ta oli mehele kinkinud; ta mõtles tulutoovale ärile, mis oleks isa pensionile jäämise või surma korral Janile kuulunud; ta mõtles, et küll peab üks mees pahatahtlik olema, kui ta sellist õnnistust nii kergelt võtab. Peeglist möödudes silmitses ta oma ilu kurbliku naeratusega ja mõtles jälle, kui vääritu oli olnud Jan.
Koidikul hakkas Margaret ettevaatlikult pakkima neid majapidamisasju, mis olid talle kõige kallimad. Väikesed Edinburghist ostetud nipsasjakesed, kooliajal valmistatud kaunid käsitööesemed, portselannõud, peeglid ja linikud. Ta oli otsustanud maja lukku panna ja minna seniks isa juurde, kuni Jan tagasi tuleb. Siis oleks mees sunnitud talle järele tulema ja tüli korral oleks tal vähemalt tugevam positsioon. Isegi selle mõtte juures, mis koosnes kõige pühamatest oletustest, tulid mängu tema ihnsad arvestused ja majanduslikud kaalutlused. Ta mitte ainult ei säästaks kõiki majapidamiskulusid, vaid saaks ka pühenduda kaunite esemete kudumisele ja nii jõuaks ta enne iga-aastast laata õige palju asju valmis teha.
Margareti mõte läks pangaraamatu peale. Selle peab ta kindlasti kaasa võtma ja põgus naeratus libises üle ta näo, kujutledes isa ja ema üllatust summa peale, mis seal kirjas – juhul muidugi, kui ta neile sellest üldse räägib. Ta läks raamatukest tooma; aga loomulikult oli see läinud. Algul ei tahtnud ta seda uskuda, seejärel rabas teda kaotushirm, ta hakkas värisema ja pööras kähku kogu sahtli pahupidi. “Läinud!” Ta karjatas selle sõna ägedalt ja teravalt, nagu surmavalt haavatud naine. Ta ei suutnud raamatukest kusagilt leida ja pärast viieminutilist otsimist oli ta endast täiesti väljas ning langes kohutavasse ahastusse.
Jah, see oli haletsusväärne. Ta oli alustanud hoiuraamatu pidamist pennidest, mis säästetud maiustuste ja raamatute pealt, kuuepennistest, saadud kudumite ees, mis valmisid neil pikkadel tundidel, mil ta oleks tahtnud mängida. Selle sees olid tema lapsepõlve ja neiupõlve nipsasjakesed ja lindikesed. Peale selle oli seal veel palju väikseid elumõnusid, millest ta Jani ja iseenda oli ilma jätnud. Tema kanad olid selle nimel munenud, hanesid oli ta selle pärast kitkutud ja tema käed olid pidevalt selle heaks rassinud. See oli olnud ebajumal koldekivi peal, millele ta oli ohvriks toonud oma nooruse ja surmanud oma armastuse.
Esmalt oli see üksnes kaotus, mida ta suutis taibata, aga väga kiiresti hakkas ta oma kaotust seostama Jani ja 600 naelaga, mida mees oli tema käest viimasel jutuajamisel palunud. Selle veendumuse peale ta pisarad lakkasid, nägu muutuks karmiks ja valgeks nagu jää. Kui Jan oli kasutanud tema raha, siis ei räägi ta mehega enam mitte kunagi ega kohtu temaga ealeski. Sel hetkel ta peaaegu vihkas Jani. Mees oli inimene, kes oli võtnud ära tema 600 naela. Margaret unustas, et Jan oli olnud tema armsam ja abikaasa. Niipea kui ta suutis end taas kokku võtta, põgenes ta isa majja ja Peteri kõrval põlvitades nuuksus välja mure, mis oli pannud ta kannatuste