Minu Eesti. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
paanilist õhtut täis pakkimist ja plaanitsemist hakkasime järgmisel varahommikul oma Thornton Heathi uberikust välja astuma, kui üks leedukas meid peatas.
„Kuhu te lähete?” küsis ta. „Just jõudsite siia. Te olete siin elanud kui kaua? Alles kolm nädalat?”
„Me oleme ainult puhkusel,” ütlesin mina ukse poole nihkudes. Nii oligi. Mõned inimesed tulid Inglismaale Londoni Towerit vaatama ja Carnaby tänaval ostlema. Mina tulin selleks, et veeta oma ööd kütmata majas kesk Lõuna-Londonit, kus elas veel terve kari illegaalseid leedukaid.
„Puhkusel?” küsis segaduses leedukas.
„Ähäh. Aga mida sina edasi teed?” uurisin temalt.
„Noh, mina püsin aastakese või kaks siin ja teenin raha,” ütles tema. „Siis lähme Ameerikasse. Kogu maailma raha on seal. See on ainuke koht, kus tegelikult on mõtet olla!”
Mõtisklesin ta sõnade üle teel lennujaama poole.
„Seisa siin, ma ajan asja joonde.” Jätsin Epu meie kompsudega Ryanairi terminali akna juurde ja läksin Rooma lennu leti ette.
„Tervist, härra, kuidas ma saan teid aidata?” küsis Ryanairi esindaja. Naise nimesildil oli kirjas Laurie, ta oli täidlane ja väga inglaslik. Ma eeldasin, et ta on elus väga palju praekala ja friikartuleid söönud.
„Ma tahan Rooma lennule registreeruda.”
„Hästi. Näidake oma pileteid.”
„Muidugi.” Ulatasin need talle.
„Härra, see lend väljus eile. Need piletid on kuuendaks kuupäevaks. Täna on seitsmes.”
„Ei ole nii! Mis mõttes!” Üritasin oma hüüatuse artikuleerida võimalikult siiralt ja usutavalt.
„Jah, härra. Kahju küll, ent te jäite lennust maha.”
„No nii, aga pange meid siis tänasele lennukile.”
„Ei saa, neid pileteid ei saa hüvitada ega üle kanda.”
„Aga me maksime Rooma piletite eest ja te ei kavatsegi meile vastu tulla?”
„Ma ei saa neid pileteid millegi vastu vahetada, härra.”
„Aga me maksime teile raha ja nüüd me ei saa selle eest midagi või?” kokutasin mina. „Mida me nüüd teeme? Me peame Rooma jõudma!”
„Härra, tänane lend on täis,” väitis Laurie vastu, „aga kui te ehk ootate 24 tundi, on ehk homsel lennul mõni vaba koht, millele te saate pileti osta.”
„24 tundi? Ma pean sellest oma tüdrukuga rääkima.”
Läksin Epu juurde ja kandsin talle ette. „Äkki me oleme järgmise lennuni lennujaamas?” küsisin talt. Õigupoolest olime selleks puhuks juba võileivad valmis teinud. Me võiks ju lihtsalt istuda maha, kirjutada oma päevikuid ja juttu ajada. Täielik paradiis!
„Mõtleme veel,” ütles tema. „Terve pikk päev on ees.”
Istusime mõnd aega ja lugesime oma raamatuid. Epul aga kripeldas. „Miks me peaksime öö otsa lennujaamas passima, kui kogu aeg väljub nii palju lende?” küsis ta. „Ja mille pagana pärast peame üldse Rooma minema, kui nii palju muid kohti on ka olemas?”
Samal ajal, kui mina lugesin „Dharma parmude” viimaseid lehekülgi, hakkas Epp jalutama leti äärest leti äärde ja otsis järgmist kõige odavamat lendu mõnda paika, mis oleks kas või pisutki huvitav. Aga mida peale hakata tagasipiletiga Veneetsiast Londonisse? Ka see oli oluline tegur. Ilmselgelt pidime minema kuhugi, mis oleks kusagil seal merre ehitatud linna kandis.
Natukese aja pärast trügis Epp minu juurde tagasi.
„Poole tunni pärast hakkab pealeminek lennule, mis suundub Lyoni,” ütles ta hingetuna. „Selle peale saaksime 50 euro eest!”
„Väga tore, aga kus on Lyon?”
„Prantsusmaal!”
„Prantsusmaal?!” Ma polnud seal kunagi käinud. Ja see polnud Pariis, mistõttu tundus hoopis vähem ähvardavana.
„Kõlab veenvalt,” ütlesin ma raamatut seljakotti toppides. „Lähme.”
Päikeseloojanguks olime lennanud Prantsusmaale ning oma algelises prantsuse keeles välja kaubelnud katuseaknaga pööningutoa Lyoni kesklinna hostelis. Vihm rabistas vastu akent ning meie jäime teineteise embuses magama.
Järgmisel päeval sõitsime rongiga Grenoble’isse, mis on romantiline ülikoolilinn Prantsuse Alpide jalamil. Oli nädalalõpp ning kohalikud olid sel puhul maalt linna tulnud, et meile värsket saia, tohutuid kamakaid haisvat juustu ja elegantseid, ent maru odavaid veine müüa.
Olin ühest artiklist lugenud, et näitleja Johnny Depp oli abiellunud ühe Prantsuse lauljaga ja kolinud Lõuna-Prantsusmaale, kus ta oma päikeseküllases villas rüüpas veini, sõi haisvat juustu ja luges piraadifilmide käsikirju. Grenoble’i mägistel tänavail uidates sain aru, miks inimene peaks tahtma terve igaviku Euroopas veeta. „Johnny Depp,” mõtlesin ma, „on geenius.”
Epp oli vahepeal hakanud mulle eesti keelt õpetama. Ma käisin peale, sest mul oli tunne, et meie suhe on ebavõrdne, kui ainult tema õpib minu keelt ja mina tema oma ei õpi. Meie suhe eeldab tasakaalu, sest vaid niimoodi saame olla tõeliselt õnnelikud, mõtlesin ma. Olin täiesti kindel, et suudan eesti keele ära õppida. See tõotas tulla just nagu kitarrimängu õppimine: alguses olin kohutavalt halb, aga lõpuks jämmisin Rolling Stonesi saatel täitsa vabalt. Sisimas uskusin, et kui ma vähegi pühendun, tuleb eesti keele oskus varem või hiljem. Sedasorti asjad võtavad lihtsalt natuke aega.
Epp, kellest oli nüüdseks saanud mu eraõpetaja, vuristas ette tuttavate asjade nimesid nagu taevas ja pilv ja päike ja tuul ja puu ja meri. Ta õpetas mulle olevikku ja minevikku ning ütles, et tuleviku ja sugude õppimisega ei pea ma oma pead vaevama, mis tegi mulle väga suurt rõõmu. Vahel hakkas ta hommikul ärgates minuga eesti keeles rääkima. Kui tal pilt selgemaks läks, adus ta, et ma polnud sõnagi aru saanud.
Reisisime sedamoodi päevade kaupa. Öise rongiga sõitsime Itaaliasse, kus Epu tumeblondid kiharad paelusid Itaalia mehi, kes talle silma pilgutasid ja hüüdsid: „Che bella, che bella!”5
„Questa e mi fianzata!” hõikasin ma neile vastuseks. „See on mu kihlatu!” See polnud tõsi. Või siiski? Igatahes võtsin tal ümbert kinni, et nad saaksid aru: kui nad teda tahavad, tuleb neil esmalt mind maha nottida. Kuna ma olin enamikust kohalikest külameestest pikem, ei uskunud ma, et nad midagi üritavad, aga sellegipoolest oli hea kujutleda, kuidas ma nende päid kokku põrutan, kui nad mu naisega midagi ette tahavad võtta.
„Mis ajast peale sa nii macho oled?” küsis Epp, kui me Firenze tänavail jalutasime.
„Ma ei tea,” vastasin. „See maa manab minus selle esile.”
Päevasel ajal ostsime kohalikest poodidest värsket toidukaupa ning einestasime vanadel Itaalia sildadel jõgede kohal, mis nägid välja kui Michelangelo või Botticelli paletist maha kukkunud.
„Kas Eesti toit on sama hea kui Itaalia toit?” õrritasin teda.
„Tegelikult ei,” ohkas ta ja haukas pestosse kastetud kartulit.
„Aga mida te üldse sööte? Mis on teie rahvustoit?”
„Sealiha, hapukapsas, kartulid, verivorst,” loetles Epp.
„Verivorst? See ei kõla just eriti hästi.”
„Aga tegelikult on see väga maitsev, eriti jõuluajal ja moosiga.”
Ma tahtsin teda uskuda, aga ei suutnud. Verejutu pärast läks mul peaaegu isu ära. Minu mozzarella-varu tundus seetõttu veelgi olulisemana. Silitasin pehmet juustu nagu lemmiklooma.
Meie kahe-inimese-karavan kulges läbi Itaalia ja Sloveenia ning siis tagasi Itaaliasse, kust lendasime Dublinisse. Dublini lend oli hüplik ning ma
Kui ilus, kui ilus! (Tlk.)