Minu Eesti. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
vabakutselisi ajakirjanikke. Pimestatud võimalusest saada mingisugusekski väliskorrespondendiks, saatsin kõigile ettevõtte töötajatele paaniliselt mitu e-kirja, kuni minuga ühendust võeti. Ivan soostus minuga kohvik Moskvas kokku saama, et võiksime arutada edasist koostööd.
Ent sellega oli väike mure. Mul polnud õrna aimugi, kuidas Ivan võiks välja näha. Ei teadnud sedagi, kuidas ta hääl kõlab. Ma ei teadnud, kas ta oli noor või vana, paks või kleenuke. Teadsin vaid, et ta nimi oli Ivan ning eeldasin, et teda on kohvikus lihtne tuvastada.
Eksisin rängalt. Kohvik Moskva oli tuubil täis einestavaid inimesi ning iga kord, kui proovisin kellegagi neist silmsidet saavutada, mõistmaks, kas ehk nemadki ootavad kedagi, vastas mulle tige ja ähvardav põrnitsus, samasugune jäta-mind-rahulepilk, millega oli mind tervitatud näiteks bussis ja tänaval.
„Andestust,” pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. „Kas teie olete Ivan?”
Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu „käi persse” ning jätkas siis SL Õhtulehe lugemist. Esikaanel oli põlenud auto pilt. Olin Eestis viibinud vähem kui nädala ning oskasin juba Õhtulehte teistest eristada: selle kaanel olid kas autovrakid või poolpaljad tibid. Kui välja arvata pühapäev, ilmus leht iga päev, ning pühapäeviti tervitasid ajaleheriiulid lugejaid kirjaga „Juba homme uus leht”. Eesti ei mallanud oodata.
Nõndaks, blond ei olnud Ivan. Kes siis? Otsustasin mitte õnne proovile panna ning istusin ühe antiseptilise metall-laua taha. Kohvik Moskva? Kuhu jäid balalaikad? Balletitantsijad? Metsikud Vene tüdrukud poolde reide saabastega? Sellel kohal oli konservikarbi karisma. Kohvik Moskva? Pigem kohvik Oslo.
Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Selle asemel vahtisin oma käsi ning olin selle tegevusega nii ametis, et märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.
„Kas teie olete Ivan?” küsisin üllatunult. See tundus uskumatu, et see hallide vurrudega vanamees on Baltic Timesi kohaliku kontori ülemus. Ta on vist karastunud vana kooli mees ja rikkalike kogemustega, mõtlesin ma. Me võime koos veel mõndagi saavutada.
Küsisin temalt taas: „Kas teie olete Ivan?”
„Ivan?” vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. „Da!” Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. „Bla-bla-bla,” jahvatas ta. „Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!”
Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. “Bla? Bla?” küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?
„Vabandust,” kostis järsku üks hääl. „Minu nimi on Ivan. Otsite vist mind?” Pöörasin pilgu üles ja nägin kahekümnendates aastates noormeest mulle otsa vaatamas.
Noorem Ivan oli tumedate juustega, kõhna kehaehitusega ja paistis olevat reserveeritud, ent pisut ärev. Ma sain kohe aru, et ta on ajakirjanik. Ta paistis kõiki ümberringi analüüsivat, aga ei andnud ära ühtegi tundevärahtust.
Noorem Ivan ütles vanemale paar kiiret venekeelset sõna, vanem Ivan paistis vabandust paluvat, korjas oma nahksoni üles ja kolis naaberlauda.
„Palun selle pärast vabandust,” sõnas Ivan istudes. „Kaua te olete juba linnas olnud?”
„Mõne päeva.”
„Ma eeldan, et olete siis käinud kohalikes kõrtsides?”
„Mis mõttes?”
„Noh, Hellas Hundis, Depeche Mode’is, Nimetas, Nimegas.”
„Ma pole üheski baaris käinud,” vastasin kohmetult. „Aga Suure-Jaanis käisin küll.”
„Nii-nii,” kortsutas Ivan kulmu. „Ma olen kindel, et küllap te peagi kohaliku ööeluga tutvute.”
Ivan rääkis mulle Baltic Timesist, kuidas seal makstakse, mitu artiklit ma pean nädalas kirjutama. Ta küsis, kas ma olen kodus finants- ja haldusküsimustes ning ma vastasin alati jaatavalt, isegi kui mul polnud aimugi, millest ta räägib, näiteks:
„Kas te teate, kuidas meie kohalik börs töötab?”
„Jah, muidugi.”
„Hästi. Tahtsin lihtsalt kindel olla.”
See meenutas mulle mõneti seda, kuidas mu vend käis New Yorgis töökohta jahtimas. Kui ta viimaks tööle võeti, luges ta terve järgmise nädala raamatuid teemadel, mille kohta end tööintervjuu ajal eksperdiks luiskas.
Kuidagi liikus jututeema Baltic Timesilt Nõukogude ajale. Võimalik, et Ivan tahtis mulle muljet avaldada. Võib-olla arvas, et see on huvitav. Igatahes läks see tal korda.
„Mul on meeles see, kui Brežnev suri,” mainis ta kuivalt. „Ja kohe siis Andropov ja Tšernenko. Tundus, et iga kuu oli vaja uus nägu meelde jätta.”
Kuidas see oli võimalik, et keegi minuvanune mäletab noid mehi? Ivan oli toona kindlasti alles lasteaias. Kas lasteaialastele räägiti ka Brežnevist? Mina küll ei mäletanud, et lasteaias oleks keegi mulle meie president Ronald Reaganist rääkinud.
„Ja siis juhtusin nägema, kuidas Vene väed koju läksid,” jätkas Ivan. „Oli see vast põnev.”
Proovisin kujutleda, kuidas tundis end NSVL kokkuvarisemise järel Ivani-sarnane Eestis elav vene rahvusest nooruk, ent kuiv toon, millega Ivan kõiki suursündmusi ette kandis, kinnitas mulle, et ta oli juba ajakirjaniku kutsumusele alla vandunud. Mõrvad, vägistamised, plahvatused, loodusõnnetused ja palgamõrvad olid pelgad tõsiasjad, mida tuli tutvustada nii täpselt ja kiretult kui võimalik.
Ajakirjanduskoolis rääkis meie juhendaja kord sellest, kuidas ta oli Mehhikos näinud tervet küla mudalaviini alla jäämas. „Oo, kui huvitav,” kaagutas üks kaastudeng kaasa. Ta pidas silmas seda, et temale ja temasarnastele ajakirjanikuhakatistele oleks kannatustega kokkupuutumine suurepärane viis võita Pulitzeri preemiat.
Ivan rääkis, et peagi on käes 2003. aasta riigikogu valimised ning see pakub terve portsu häid ideid. Epu ja minu tänava ühes otsas oli suur plakat, mis kujutas tüsedat keskealist meest Edgar Savisaart, kes oli käe välja sirutanud ja näitas sõrmedega võidumärki. Kohaliku interneti-kohviku kohal oli tohutu Juhan Partsi ja tema erakonna Res Publica plakat. Nende hüüdlause oli „Vali kord!” Uurisin Ivanilt nonde parteide kohta täpsemalt.
„Seega, ma saan aru, et Isamaa on konservatiivne?”
„Nad on parempoolsed,” kinnitas Ivan.
„Ja Reform?”
„Ka nemad on parempoolsed.”
„Ja mida kujutab endast Res Publica? ”
„See on uus partei, nii et keegi ei tea päris täpselt, mida nad endast kujutavad. Ent sisuliselt on nad parempoolsed.”
„Aga see Savisaar?” küsisin ma. „Ta meeldib mulle pisut, meenutab natuke meie ekspresident Nixonit.”
Ivan pani kohvitassi lauale. „Savisaar?” sõnas ta umbusklikult köhatades? „Ta meeldib sulle?”
„Noh, tal paistab olevat huumorimeelt,” ütlesin ma, „erinevalt Juhan Partsist ja Valjust Korrast. Mida Savisaare poliitika endast kujutab?”
„Ta on Keskerakonnast, mis peaks nagu tsentrit esindama,” pööritas Ivan silmi, „ent tegelikult esindab ta ainult iseennast.”
„Kas on veel mingeid parteisid?” küsisin ma.
„Noh, Mõõdukad näiteks.”
„Need on vist mõõdukad, eks?”
„Täpselt nii.”
„Seega on Eestis kolm parempoolset parteid, kaks tsentriparteid ja mitte ainsatki vasakpoolset,” ütlesin ma kukalt kratsides.
„Neil pole just lihtne vahet teha,” tunnistas Ivan, „ent ma saan alati aru, kus poliitikud parajasti on.”
„Kuis