Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul
Читать онлайн книгу.
mikrofoniks föön ja partneriks põrandahari.
Tütarlaps armastab liikuda. Igasuguse kehakultuuri viljelemine toimub alati Tütarlapse arhetüübist. Kui seda harrastada tipptasemel, siis kasutab naine juba Amatsooni energiat. See muidugi ei tähenda, et kõik Tütarlapse energias viibivad naised sportlikud oleksid.
Eluterved arhetüübid on igal tüdrukul olemas juba sünnihetkel. Ja kuigi kodu roll ja ema eeskuju on tohutu tähtsusega iga arhetüübi juures, mängib ka hilisem elu teiste arhetüüpide kujundamisel suurt tähtsust. Tütarlapse arhetüüp aga juurdub naisesse just tüdrukupõlves, mil oleme kõige tugevamalt seotud oma päritoluperekonnaga. Seega võib käsi südamel tõdeda, et Tütarlapse arhetüübi skulptorid on tüdruku vanemad.
Tütarlaps vajab kasvamiseks armastust, turvalisust, põnevust, selgeid piire, eakohaseid mänge ja sõpru. Nii nagu kehv muld ei anna head saaki, maksab vilets või vaenulik kasvulava hiljem täiskasvanueas kätte ebaadekvaatse minapildi ja enesekindluse puudumise näol, tuues tänu ebarealistlikele ootustele kaasa oskamatuse luua ja hallata suhteid. Õnnelikuks lapseks kasvamisest on kirjutatud palju raamatuid, sellel ma peatuma ei hakkagi.15
Küll aga tahan kirjeldada mõningaid Tütarlapse arhetüübi kujunemist eriti olulisel määral mõjutavaid tegureid.
Tütarlapse arhetüüpi mõjutavad ja pärssivad tegurid asuvad valdavalt skulptorite tiimi ehk siis ema-isa suhtes ning hiljem sõprussuhetes.
A Ema silmasära
Lapse esimeseks peegliks on ema silmad. Kui ema vaatab last imetleva pilguga, saadab ta sellega oma lapsele sõnumi, et lapsuke on imeline, eriline, armastatud, väärtuslik. Ema pilk annab lapsele tagasisidet lapse enda emotsioonide kohta, peegeldades lapse rõõmu, üllatust, kurbust. Ema silmadest saab alguse lapse enesehinnang – just silmist kiirguv armastus loob vundamendi, millele saab laps hakata looma endast positiivset ja armastusväärset, enesekindlat kuvandit.
Ema pilgu sära on Tütarlapse arhetüübi vormimise tähtsaim tööriist.
Ent sätendus ema silmas sõltub paratamatult sellest, kuidas emal endal elus parasjagu läheb ja kuidas ta endaga läbi saab. Emadus pakub sageli suure rõõmu kõrval varjuna ka metsikut väsimust ja negatiivseid tundeid, mis mõjutavad silmasära. Mõnikord sära silmist suisa kaob ja asendub tühjusega – lapse eest on justkui füüsiliselt hoolt kantud, aga ema pilgust lapse hing pai ei saa. Ema keha on küll kohal ja teeb kõik vajaliku ära, aga hing valutab või toimetab oma probleemidega.
Halvimal juhul ei kanna ema ka füüsiliselt oma tütrekese eest hoolt ja laps jääb unarusse. Hea, kui siis mõni lähisugulastest emakohustused enda kanda võtab. Kõik, kelle keha küll raseduse lõpuni kannab, ei ole paraku suutelised emaduseks. Pole ematunnet – puudub ka silmasära.
Need heidutavad tunded, mis röövivad silmast sädeme, võivad tekkida paarisuhtest, mis lapse sündides ja rollide muutusest tihti pingestuvad. Need võivad tekkida eluraskustest, toimetulekuprobleemidest või hoopis ema enda nõrgast enesehinnangust, ebakindlusest või identiteedikriisist.
Tütarlapse arhetüüpi kõige enam pärssivamad tegurid lapsepõlves on liigne vastutus ja muretsemine. Kurvastamine ja mängust loobumine. Hirm omaenese või lähedase inimese elu ja turvalisuse pärast. Vaesed olud ja keerulised ajad ei eemalda tüdrukut Tütarlapse energiast. Kui ema silmas on sära ja lootus alles, korvab Tütarlapsele omane loovus kõik muud puudujäägid.
Millised on siis need juhud, kus vastutus ja muretsemine takistavad eluterve Tütarlapse arhetüübi puhkemist?
Võib-olla on tegemist emaga, kel endal pole kontakti eluterve Tütarlapse arhetüübiga. Ta pole ammu rõõmustanud, elu tundub lootusetult raske. Unistused keerlevad ainult mõtte ümber, et saaks ometigi rahu. Ta võib olla niipalju kibestunud, et tütrekese naerulagin käib talle närvidele ja jutuvada ajab hulluks.
Väikestele lastele on omane, et nad tahavad iga hinna eest pälvida oma vanemate heakskiitu. Kui kodus pole naer ja mäng lubatud, siis laps pigem loobub oma lapsemängudest, kui riskib kaotada vanema armastust. On kodusid, kus nõutakse vaikust ja tõsidust, moto „pill tuleb pika ilu peale“ manitseb pidevale hingelisele kasinusele ning valgeid põlvikuid lakkkingakeste sees ei tohi kunagi ära määrida. Seal kodus üritatakse elurõõmule päitsed pähe panna ja vallatus varakult kinni püüda.
Aga võib-olla on hoopis tegemist perekonnaga, kus ema on oma tegemistega nii hõivatud, et tüdrukust (tavaliselt on ta kõige vanem laps) saab nn. ema oma noorematele õdedele-vendadele. Vastutades nende eest, pole tal enam mahti enda muretuteks mängudeks.
Sellest elukorraldusest veel mõnevõrra keerulisem on olukord, kus ema on ise abitu või depressiivne. Ema ei suuda oma eluga toime tulla ja toetub tütrele. Võib-olla on tütar psühholoogiliselt küpsem kui ta ema – igatahes vahetuvad neil rollid, tütar muutub emaks omaenda emale. Paraku ülejõukäiv mitte-eakohane suur vastutustunne eemaldab tüdruku lapselikust muretusest. Sellises olukorras tütar ei julge sõita laagrisse, jääda pikalt sõprade juurde, vaid ta muretseb, kas emaga on kodus kõik korras.
Ema võib pidada tütart oma ainsaks ja parimaks sõbraks, kellele ta kurdab rasket saatust, turvatunde puudumist ja maailma ebaõiglust. Reeglina eeldab selline nõjatumine tütre peale kehva või olematut partnersuhet oma mehega. Selline ema ei taju, millist koormat ta tütre habrastele õlgadele laotab ja tütar, lojaalsusest ema suhtes, ei kurda. Ta ju arvab, et kui tema alt hüppab, kukub ema kokku. Kõige keerulisematel puhkudel loobub tütar isiklikest unistustest, võimalustest, eraldumisest ja jääbki ema tugiisikuks. Või kui ta siiski eraldub ning loob oma pere, jääb ta emaga väga seotuks. Üleseotus võib ema vahetpidamatu sekkumise tõttu takistada tütre paarisuhte arengut.
Ka väga kriitiline vanem võib tundlikule Tütarlapse arhetüübile ruineerivalt mõjuda. Ülinõudlik vanem halvustab nii tüdruku olemust kui välimust. Ta on rahulolematu iga tegevusega ning harva paindub ta keel tunnustama tüdruku edukogemusi. Vanema nägemuses pole tüdruk piisavalt hea ega tee midagi küllaldaselt hästi, et pälvida kiitust. Tüdruk ei mõista veel sellises vanuses, et vanema kriitikumaski taga on peidus suur rahulolematus iseendaga. Tüdruk võtab seda kriitikat äärmiselt isiklikult ning muidugi pole see muretut Tütarlapse arhetüüpi soodustav faktor.
Ilmselt pole tarvis rääkidagi, et nii vaimne kui füüsiline vägivald lõhub Tütarlast. Nii selle otsene kogemine kui vanematevahelise terrori pealtnägemine. Vägivaldsed vanemad vajutavad eluaegse pitseri Tütarlapse usaldavasse südamesse. Hirm, mis südamesse sellisel kujul istutatud, vajab lahustumiseks väga palju armastust.
Ema ja isa kujundavad lapse reaalsust. See reaalsus on vanematevahelise suhte nägu. Mida õnnelikum on suhe, seda säravamad on ema silmad ja seda lihtsam on tüdrukul Tütarlapse arhetüüpi akumuleerida usaldust, muretust, särtsu ja elurõõmu, et sealt ammutada jõudu täiskasvanuna.
Ent ometigi oleks vale väita, et kehv või puuduv vanematevaheline suhe ruineerib Tütarlapse arhetüübi. On imeline, kui vanemate vaheline suhe on hea. Aga isegi kui see suhe pole paremate killast, ent vanemad on nii palju küpsed, et lahendavad oma probleemid isekeskis, jätab see Tütarlapse arhetüübi endiselt terveks. Ning isegi sellisel juhul, kui vanemate suhteprobleemid siiski jõuavad lasteni, ent mõlemad vanemad (või vähemalt ükski) suudavad säilitada eluterve kontakti lapsega, lubades ja soodustades tal olla ja käituda eakohaselt, garanteerides talle turvalise keskkonna ja säilitades olulised kiindumussuhted, saab Tütarlapse arhetüüp rahus areneda.
A Isa roll
Suhe isaga on lapse jaoks sama oluline kui emaga. Kui isa vaid oskab seda tahta ja ema lubab sel sündida, tekib lapsel isaga sama eriline kiindumussuhe kui emal. Õnnetuseks kõik isad ei taha ja nii mitmedki emad ei anna isadele võimalust, tahtes ise olla lapsele A ja O.
Suhte kvaliteet isaga on naise tuleviku sisemise turvatunde tagatis. Turvalise suhte pinnalt võrsuvad tütred on kõrgema enesehinnanguga kui need tüdrukud, kel puudub usalduslik suhe isaga. Inglise vanasõna õpetab, et
Soovitan huvilistele soojalt lugeda Karin Mangsi ja Barbro Martelli „Psühhoanalüütiline arengukäsitlus 0 – 20 eluaastani“, Tartu Ülikooli kirjastus (2000) ning Robin Skynneri ja John Cleese „Õnneliku perekonna saladus“ Varrak (2001). Neist viimane on olnud mu perekonna psühhoteraapia väljaõppe üks alustekstidest, mis on kindlasti tugevalt mõjutanud mu arusaama inimese arenemisteest ja vanemate rollist sellel teel. Usun, et see kumab läbi ka arhetüüpide kujunemise kirjeldustest.