Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul
Читать онлайн книгу.
mõjutab Pardipoja enesehinnangut. Kas ma olen ebaväärtuslik? Kas ma pole piisavalt hea? Mis mul viga on? Miks? Miks mina?
Inimesed kogevad leina iga kord, kui nad kaotavad midagi armast, omast, harjumuspärast. Leinata võib mingi perioodi lõppu – olgu selleks siis suhte, nooruse või puhkuse lõpp. Kaotada ja leinata võib ka tervise kaotamist või unistuse purunemist. Eluterve Tütarlaps kurvastab kogu südamest, ent mõne aja möödudes jääb kurvastus temast maha. Ta leiab uue sihi ja lein saab osaks tema elukogemuses.
Iga lein ei too kaasa laskumist Pardipoja arhetüüpi. Lein on elu loomulik osa, niisamuti kui kurbuski. Kurbus on iseenesest ilus tunne, kontakt hingelise valuga uuristab inimese sisemaailma sügavamaks. Pardipoeg aga jääb kurbusesse ja enesehaletsusse kinni nagu sohu.
Kinnijäämine kurbusesse on mõneti seotud ohvri- ning ülekohtutundega. On ka teisi reaktsioone ülekohtule – Amatsoon läheb näiteks vihaseks ja võib keeva viha ajel pikalt kätte maksta. Pardipojal on kontakt oma vihaga paraku nõrk. Viha aitaks tal ehk kurbusest kiiremini vabaneda. Aga Pardipoeg on kena inimene ja ta viha moondub kurbuseks. Meie sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis võivad mehed endale palju rohkem viha väljanäitamist lubada. Naised seevastu kalduvad kurbusesse, mille eksponeerimist mehed omakorda endale hästi lubada ei taha.
Pardipoja suur erinevus Kuivikust on tema võimes nutta. Pardipoeg nutab, leinab oma kaotust, pisarad ei näi lõppevat. Paraku ei näe Pardipoeg oma olukorrale mingit lahendust. Esimese hooga, kui ta pole veel lootust kaotanud, püüab ta kaotatud gruppi tagasi saada või leida mingit teist seltskonda, kuhu kuuluda. Ta võib ka võidelda mingi aja oma tervise või unistuse eest, kui just nende kadumine ta kurvameelsusesse tõukas. Kui ta üritus ebaõnnestub, pole endist olukorda enam võimalik taastada. Lootus kaob, väljapääsu ta ei näe ning pisarad voolavad ojadena. Pardipoja pisaraist võiks kokku nutta järvekese.
Pardipoja kurbus muutub enesehaletsuseks. Talle tundub, et kõik on tema vastu. Ta kümbleb ohvrienergias. Talle näib, et elu on ebaõiglane, ta ei mõista toimunut, oma vastutust. Ent ometigi hiilib talle ligi süütunne. Ta küll ei tunnista oma süüd – kõik teised on ju süüdi! Ent alateadvus teeb oma tööd ja süütunde lained käivad peagi üle pea.
Häbi- ja süütunne on omavahel tihedalt seotud. Ometigi on neil suur vahe. Süütunne seondub tavaliselt tundega, et on tehtud midagi valesti, mis omakorda motiveerib inimest paremini käituma, et oma süüd heastada. Ent häbitunne ajab oma juured naadina inimese psüühika sügavusse – see on tunne, et mina ise olen üks suur ebaõnnestumine, viga on minus ja see tunne kängitseb, rusub, matab ja võib lõpuks paralüseerida. Häbi hoiab inimese mälus värskena ka sündmused, mis on toimunud pikkade aastate eest. Teised samal aastal toimunud sündmused võivad olla ammu meelest pühitud, aga emotsionaalselt laetud häbiolukord on meeles, kui just olnu. Häbi toob endaga paratamatult kaasa ka teised negatiivsed tunded, eelkõige aga hirmu – mis siis saab, kui keegi teada saab? Mis siis minust arvatakse? Kui kõigist teistest negatiivsetest tunnetest inimesed räägivad omavahel, siis häbist on väga raske rääkida. Inimesed häbenevad oma häbi.
Inetu Pardipoeg võib häbeneda oma keha, käitumist, sõbrasuhte purunemist, vaenulikke mõtteid, oma ebaedu töös, vanemaid, läbikukkumist naise või emana, partneri käitumist, kadedust, mida ta tunneb nn. edukate suhtes. Naised, kes on läbi elanud abielu purunemise, on tunnistanud, et lihtsam oleks olnud üle elada oma partneri surma, kui toime tulla häbiga, et ta on petetud või mahajäetud naine.
Kurbusest saab kannatus. Kannatus tõukab masendusse. Pardipoeg ei oska oma kurbusest välja tulla. Näib, nagu tammuks ta ensehaletsuse soos. Sammuke valele poole ja ta elu on läbi. Elu näib nii ebaturvaline. Kunagi ei või teada, millal uus hoop tuleb.
Kurbus mõjutab tugeva emotsioonina keha biokeemiat, immuunsüsteemi. Kuna Pardipoja energiatase on madal, leiavad füüsilised haigused tema juurde kergesti tee. Aga ka Pardipoja vaimne tervis on ohus – depressioon luurab põõsa tagant kui Punamütsikest varitsev hunt.
Kui Pardipojale tundub, et elu või mõni selle esindaja on tal vaiba jalge alt tõmmanud, on Pardipojal põhjus kurvastamiseks ja solvumiseks. Ta on solvunud:
▶ maailma peale
▶ konkreetse inimese peale, kes vaiba alt ära tõmbas
▶ iseenda peale.
Kahjuks on Pardipoja solvumine niivõrd suur, et ta ei oska andestada. Kusagil tema sees podiseb viha ja ta lihtsalt ei suuda andestada. Andestamine justkui saadaks sõnumi, et tema suhtes sooritatud kuritegu oli andestatav. Aga polnud ju! See oli andestamatu! Ta valus ja vihas on olulisel kohal süüdlase karistamine: „Vaata, mida sa minule tegid! Sa rikkusid mul kogu elu. Sinu tegu pole lunastatav. Põle põrgus!“ Pardipoeg ise kannatab muidugi kõige rohkem, kuid tema muserdatud saatus jäägu igavesti süüdlase hingele.
Pardipoeg ei ela olevikus, ta on klammerdunud mineviku külge, mõeldes olnule pidevalt. Ta mõtlemine meenutab pisut lehma mäletsemist – ta mälub ja mälub, seejärel seedib toimunut, öögib selle tagasi ja hakkab uuesti mäluma. Ta tunneb süüd, viha, häbi või kurbust juhtunu pärast ega lähe oma eluga edasi. Pardipoeg kaebleb ja süüdistab ka mitu aastat hiljem elu või mõnd elu saadikut (meest, vanemaid, ülemust, last), kes raskused ta ellu toimetasid.
On aga ka teine liik Pardipoegi, kellel pole mingit otsest põhjust, miks nad kurvastavad ja enesehaletsuses kümblevad. Nad on lihtsalt kurvad või veel õigem oleks öelda, et nad ei oska rõõmustada. Mis siis hoiab neid naisi kinni enesehaletsuse kiduras rabas?
Ilmselt saab siin osutada näpuga just nende põhjuste poole, mida kirjeldasin Tütarlapse arhetüübi lapsepõlve mõjude juures. Need naised pole kontaktis oma rõõmuga, kergusega, muretusega. Nende pilk ei sära ja nukrus toob olemisse tabamatu raskuse. Nad pole õppinud lapsepõlves oma emalt särasilmsust. Kahjuks võrdlevad nad end kogu aeg teistega. Kuna alati on neid, kelle heaolu on Pardipojast suurem, tundub neile oma elu mingil põhjusel hale.
Ohvrienergias naisel on lihtsam lõputult heietada oma ebaõnnest, turvatunde puudumisest ja ebaõiglusest, kui tegutsema hakata, et õnne ja turvatunnet endale ise luua. Ta võib kulutada aastaid, rääkides, kuidas tal pole sõpru, ent selle aja jooksul ei pruugi ta olla teinud ühtegi arvestatavat liigutust, et endale sõpru leida. Ta võib lõputult seletada, kuidas tal raha napib, aga tegutsemine selle nimel, et oma sissetulekuid suurendada või kulutusi vähendada, käib talle üle jõu.
Mõned Pardipojad õpivad oma ängi varjama. Nad aduvad oma taaga raskuse mõju kaaslastele. Nad panevad seltskonda minnes maski ette – nende suu naerab, aga süda nutab edasi.
Elu saadikust veel kiuslikum vaenlane on hääl Pardipoja peas. See hääl ei lõpeta Pardipoja hingevalus torkimist. Pardipoeg on nagu sõltuvushaige, kes ei suuda lõpetada. Pardipoeg on sõltuv omaenda valust ja hääl peas kurbade mõtete ruuporina muudkui tekitab valu juurde. Pardipojal on mõneti masohhistlikud jooned – ta on omamoodi kiindunud oma ohvrirolli ja valusse.
Kasutan Eckhart Tolle17mõtteid selle valu kirjeldamiseks: „Osa igast kogetud emotsionaalsest valust jääb sinu sisse alles. See sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. Selle hulka kuulub loomulikult ka see valu, mida sa kogesid lapsena. See negatiivseks energiaväljaks kuhjunud valu moodustab sinu sees valukeha.“
„Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa üha uut valu. Sa tahad teha haiget või tunda valu või mõlemat. Loomulikult pole sa sellest teadlik ja kinnitad tulihingeliselt, et sa ei taha valu. Aga vaata tähelepanelikumalt ja sa näed, et nii su käitumine kui ka mõtted töötavad selles suunas, et valu ei lõpeks otsa ei sinu ega teiste jaoks.“
Valukehad on need, mis toovad Pardipojale enesetapu mõtted pähe. Inimene ei taha tappa ennast, vaid valu oma sees.
Ilmselt oled kuulnud indiaani mõistujuttu igas inimeses pesitsevast kahest hundist. Valgest ja mustast hundist. Must hunt vajab söögiks valu, hirmu, kurbust, ängi, viha. Valge hunt toitub rõõmust, armastusest, helgusest, rahust. Kumb hunt võidab, küsib muistendis indiaani poiss. See, kumba sa rohkem
Eckhart Tolle. Siin ja praegu: kohaloleku jõud. Pilgrim 2004 lk 45 – 46