Härrana sündinud. Agu Takis
Читать онлайн книгу.
Juhan ja Ain toidulisa tarvis vargsi tühje pudeleid, siis nüüd puudus selleks vajadus.
Paradiisielu kestis poolteist kuud, siis saabusid kutsealused. Seekord Leningradist, Karjalast ja Usbekistanist. Et Ain oli end ülemustele heast küljest näidanud, määrati ta nüüd ohvitseride puudumise tõttu rühmakomandöriks, õigemini kohusetäitjaks. Selles oli nii head kui ka halba. Hea oli see, et palk ja liikumisvabadus suurenesid. Halb oli see, et selle kirju inimmassi eest pidi vastutama. Palka ei makstud küll sama palju kui ohvitserile, aga siiski kümme korda rohkem kui sõdurile. Iga rühm sai elamiseks viiekümnekohalise telgi, kus tuli elada oktoobrikuuni, aga selleks ajaks võisid külmakraadid ulatuda juba mitmekümneni. Tänu Karjala poiste töökusele ja Aini ettenägelikkusele soojustati telk korralikult. Isegi väike ahi õnnestus sisse kombineerida. Vabadusele tuli aga lõpp – noortega oli palju tegemist ja ööbida tuli telgis.
Ain sai noortega hästi läbi ja erinevalt ohvitseridest teadis ta oma kogemustest, mida tunnevad poisid, kellelt on võetud vabadus.
Ühel hetkel tekkis ühel suurel ülemusel idee puhastada jõekallas sinna kuhjunud palkidest ning kogu isikkoosseis saadeti kolmeks nädalaks taigasse palke vette lükkama. Et vahepeal toimusid Ivdeli rajooni meistrivõistlused kergejõustikus, jäeti Ain koos kuue noorega telke valvama. See oli vedamine, sest taigas on suureks nuhtluseks sääsed. Kui linnas oli olukord kuidagi talutav, võisid kaugemal sääsed inimese hulluks ajada. Sellisesse põrgusse ei tahtnud Ain minna, aga sattus veelgi hullemasse. Vahetult enne taigasse sõitu kutsus roodukomandör Aini enda juurde. Kapten Nikitin instrueeris, kuidas Ain peab laagrit valvama. Pärast pikka mõttepausi käis Nikitin välja veel ühe soovi: „Niikaua, kui ära olen, vaata, kas minu abikaasal Valjal on midagi vaja, ning anna talle abi. Kui tal on mingeid soove või probleeme, pöördub ta sinu poole.” Ain oli muidugi Valjat varemgi näinud – tõeline vene kaunitar, autojuhtide kõnepruugis „kõigi lisadega”.
Järgmisel hommikul, kui väeosa oli taigasse suundunud, kuulis Ain telgis lesides, et resoluutne naisehääl küsis teda venepäraselt ees- ja isanime järgi. Ain väljus telgist ja esitles end. Valja vaatas Aini pilguga, mis on omane tõuloomade kokkuostjale, ja teatas: „Mul on puid vaja.” Aini küsimusele, milliseid, näitas Valja puude pikkust. Telgi juures olevatest sõduritest ütles üks teisele: „Nägid, Kolja, meil pole siin midagi teha.” Valja vaatas neid nagu ussitanud tatikaid ja ütles Ainile: „Tulge kaasa!”
Korteris ootas Aini lookas söögilaud napsudega, sest Valja uskus, et enne tööd tuleb korralikult einestada. Seda n-ö ahju tuli Ainil kütta kolm nädalat järjest ja hiljem vastavalt vajadusele.
Taigast tagasi saabunud Nikitinile kandis Ain Švejki meenutades ette, et kõik Valja soovid said täidetud. Lootus, et mees pole Švejki lugenud, kadus, kui nende pilgud kohtusid. Kuigi Nikitin teadis Valja tempudest, siis parem olgu üks mees kui pool polku.
Kolme nädalaga oli Ainil üks semester eluülikoolist läbitud. Nikitin sai puhkust, Valja vaheldust ja suur kodumaa tuhat tihumeetrit palke – just sellise koguse lükkasid noorsõdurid kaldalt jõkke. Harva juhtub, et kõik on rahul, aga vahel siiski.
Ühes Siberi külas pidas arst loengut ja küsis peamiselt naistest koosnevalt auditooriumilt: „Kas teate, kuidas nimetada meest, kes tahab, aga ei saa hakkama?”
„Impotent!” röögatas saal ühehäälselt.
„Aga meest, kes võiks, aga ei taha?” Haudvaikus saalis, kuni ühel naisel üle viskas: „Kaabakas!”
Ain oli viisakas noormees ega tahtnud olla kaabakas.
Elu on üldse imelik, mõtiskles Ain. Abielludes lubab mees oma naisele kõike paremat, kui aga naine seda leiab, on mees kohe pahane.
Nikitin oli tõeliselt hea mees ja tahtis oma naisele parimat. Üks hea asi oli seoses sellega veel. Külakeses liikusid jutud kiiresti ja õnneks katkes lähedaseks muutunud suhe Ljusjaga.
Samal ajal toimusid Ivdelis meistrivõistlused kergejõustikus. Mittekaabakalik eluviis Aini sportlikku vormi ei vähendanud, kettas tuli isiklik rekord – 44 meetrit. Kaljule tuli küll ligi meetriga alla jääda.
Kaugushüppes, kuulitõukes ja neljasaja meetri jooksus pääses Ain esikolmikusse. Tsirkuse eest hoolitses Juhan, kes võitis kolm ala. Et õlale mitte liiga teha, sooritas ta odaviskes esimese viske hästi ettevaatlikult. Valuhoog käis läbi ja mees otsustas rohkem mitte proovida. Algas 800 meetri jooks. Tutvustamine oli meistrivõistlustele kohane: rajooni rekordi omanik, eelmise aasta tšempion ja siis keegi Juhan.
Pärast esimest ringi hõikas möödasörkiv Juhan: „Ilmselt taktikajooks.”
Paarsada meetrit enne lõppu pühkis Juhan aga minema ja lõpetas uhkes üksinduses esimesena.
Pärast 200 meetri võitmist, kus Juhan vahepeal libises ja kukkus, kutsuti võitjaid odaviske autasustamisele. Staadioni teises otsas kohalikele kaunitaridele kärbseid pähe ajav Juhan osutus ala võitjaks.
Selleks aastaks olid kergejõustiku treeningud lõppenud. Juhan määrati komandöri autojuhiks ühte kaugel taigas asuvasse laagrisse. Ain ja Kalju läksid tagasi noori õpetama. Et inimene harjub kõigega, olid mehed rahul ka sellise eluga.
Sügis lähenes, tulid esimesed öökülmad. Elu telkides muutus karmiks. Hommikul ärgates ei saanud vahel peadki tõsta, sest juuksed olid nari külge kinni külmunud. Juustest veel niipalju, et kui Ain hiljem taigasõpradega kohtus, olid kõik kiilaspäised. Läheduses olid suured uraanikaevandused, aga kiirgust ei mõõtnud seal keegi.
Oktoobri keskel, natuke enne noorsõdurite vande andmist, tuli koolist juurde noori ohvitsere ja Ain osutus üleliigseks. Paari päeva pärast kutsuti ta staapi ja anti üle väeosa komandöri käskkiri – suunata nooremseersant Ain edasiseks teenistuseks väeossa Talitsa külas.
Kes mäletab natuke ajalugu, teab, et Talitsa rajoonis Butka külas sündis Venemaa esimene president Boriss Jeltsin.
Siinses väikeses Talitsas kahjuks sellenimelisi inimesi polnud, aga ilmselt on Venemaa küladega sama lugu nagu Kiire lastega – küllap neid külasid oli mitu.
Oktoobri viimasel päeval astus Ain Hiina Ikaruse tüüpi autobussi ning kuus tundi kestev sõit Talitsa poole algas.
Selle ajaga õnnestus mööda plankteid läbida 80 kilomeetrit, täpselt nii pikk oli vahemaa Ivdeli ja Talitsa vahel.
Kohale jõudis Ain öösel, nimelt polaarööl. Ühele Moskva lõbutüdrukule pakuti kord head teenistust – tuhat dollarit öö eest. Samas jäeti ütlemata, et tegemist on polaarööga. Ain lootis sisimas, et temal nii kehvasti ei lähe.
Aasta lõpp lähenes, plaanid olid ohus, valvuritest puudus – niisiis määrati Ain konvoiülema asetäitjaks ja kupatati taigasse.
Et valget aega peaaegu polnud, nagu ka puhkepäevi, möödus enne kaks nädalat, kui Ain sai näha, kuhu ta sattus.
Koht oli ilus. Küla paiknes jõeorus, mille keskel voolas väike, paarikümne meetri laiune jõeke. Orgu ning seda ümbritsevate mägede ja kaljude vahel oli laager viiesajale vangile.
Režiim oli range, seega keskmise kaliibriga kõrilõikajad. Veel kuulus laagri juurde barakk kuuekümnele ajateenijale, elektrijaam, pagaritöökoda, kauplus ja teised eluks vajalikud ehitised. Veidi kaugemale jäid külaelanike majad, ehitatud kohaliku kõnepruugi järgi kättesaadud materjalist.
See koht pidi Aini koduks saama kaheks aastaks. Ta määrati jaokomandöriks, kuhu kuulus viisteist meest. Nende hulgas oli ka viimase aasta mehi, kes pidasid end privilegeeritud seisusse kuuluvaks.
Kuuskümmend meest jagati nelja jakku. Väeosa komandör oli kapten Lomakin ja tema asetäitjaks äsja kooli lõpetanud Malõškin.
Kapten Lomakin oli viiekümnele lähenev kiilaspäine lühemat kasvu mees, suure armiga näol. Arm põsel pärines Teises maailmasõjas saadud fašistide tabamusest ning olenevalt olukorrast muutus selle värv roosast tumelillani. Ideeliselt oli Lomakin igati truu stalinlikele põhimõtetele ja ta uskus veendunult, et kõik välismaine või edumeelsem tuleb hävitada. Oma kaptenipagunid sai ta sõjast ja arvestades tema kolme- või neljaklassilist haridust, siis lisa auastmele