Härrana sündinud. Agu Takis
Читать онлайн книгу.
kostma lärmakat vene- ja lätikeelset ropendamist. Väeosa komsorg, Lätist sõjaväkke kutsutud vene poiss oli pärast tormise öö veetmist kohaliku valvemarusja juures teel kodusesse kasarmusse. Jõudnud kasarmuni, libises mees tagumikul mäest alla otse kapten Lomakini ette. Taipamata, kus ta on, ajas mees end värisevatel jalgadel püsti, haaras elektriposti kaissu, suudles seda ja teatas rõõmsalt: „Kallis, jõudsin koju!” „Stolbajob,” kähises Lomakin läbi hammaste ja et see polnud esimene kord, ootas komsorgi vahitorn. Kiiresti tuli leida uus komsorg ja valik langes Ainile. Siin tekkis korraga väike tõrge. Ain polnud kommunistlik noor. See pisiasi lahendati kiiresti ja samal õhtul toimunud koosolekul valiti Ain ühehäälselt rakukese sekretäriks. Palk tõusis poole võrra, vaba aega sai juurde ja tekkis võimalus vahel välja saada.
Palgast veel niipalju, et reamees sai kuus kolm, jaekomandör kümme rubla. Komsorgile maksti 20 rubla ja kui sa ei suitsetanud, siis mahorka asemel veel 70 kopikat. Need arvud tunduvad praegu väikesed, aga samad olid ka hinnad. Suur saiapäts maksis kümme kopikat, pakk sigarette viisteist kopikat ja viinapudel kaks rubla.
Talitsas juhtus aega teenima Lätist tulnud venelane Dima, kes oli varem ühes Läti ajalehes korrespondendina töötanud. Nüüd tegi ta ajaviiteks kaastööd Sverdlovskis asuvale väeosa ajalehele. Dima kirjutas Ainist nii positiivse loo, et Ain sai tuntuks ka väljaspool Talitsat. Algul tegid need muinasjutud nalja nii Ainile kui ka Lomakinile, hiljem ainult Ainile.
Armees avaldati kiitust või tunnustust tähtpäevade puhul ja neid tähtpäevi oli sageli. Et keegi ei viitsinud nende asjadega tõsiselt tegeleda, võeti nimed suvaliselt nimekirjast. Nii sattuski Ain nn valvenimekirja ja teda autasustati kohalike komandöride teadmata. Lomakin krigistas hambaid, kui nägi järjekordses autasustavate nimekirjas Aini nime.
Väeosa staabist tuli korraldus esitada Ain märgi „Eeskujulik tšekist” saamiseks. Et Lomakinil polnud ühtki konkreetset põhjust keeldumiseks, siis Ain selle märgi ka sai. Märk kandis numbrit 0000013. Neid märke väljastati vähe ja 13 oli alati olnud Aini lemmiknumber.
Milline see komsomolitöö on, seda Ain muidugi ei teadnud, aga veel vähem teadis seda Lomakin. Et protokolle ja tööplaane tuli ohtralt kirjutada, paranes tunduvalt ka Aini vene kirjakeel.
Saatuse irooniana jäi just vene keele tõttu Ainil keskkool pooleli. Ega need protokollid ja tööplaanid sisuliselt kedagi ei huvitanud, aga need pidid olema. Ain veendus veel kord, et Vene kroonu on parim õpetaja. See oli täisväärtuslikust elust küll kaugel, aga ka sellest elust oli midagi õppida.
Väeosa paiknes küll Sverdlovski oblastis, kuid Handi-Mansi rahvuspiirkonna piir oli lähedal ja sisuliselt kuulus ka taiga neile. Kohalike peamiseks tegevuseks olid jaht ja kalapüük, aga mida sa jahid või püüad, kui mets võetakse maha ja jõed reostatakse. Algas ka raudtee ehitus – Ivdel-Ob. Taigasse rajati Surguti linn ja üsna suure panuse andsid selle ehitamiseks ka eestlased. Kui aastatuhandeid tagasi rändasid eestlaste esivanemad Uuralite tagant Balti mere äärde, siis nüüd vedas saatus neid tagasi esivanemate maale. Ainult nüüd olid nad kohalikele küttidele vaenlased, kes võtsid nendelt töö ja elulaadi.
Taigas jälituskoertele treeningradasid tehes kohtus Ain mitme kütiga, kellega vesteldes said targemaks mõlemad pooled. Sõpruseks seda küll pidada ei saanud, aga Aini teadsid paljud kütid ja sageli saatsid nad talle tervitusi.
Kui Ain neid esimest korda taigas kohtas, ei suutnud ta uskuda, et tegemist võib olla sugulasrahvaga. Rännakul Balti mere äärde ja seal elades olid teised rahvad eestlaste geene nii põhjalikult parandanud.
Lisaks küttidele ja kaluritele võis taigas kohata ka geolooge, kes otsisid suure kodumaa hüvanguks uusi maavarade leiukohti. Vahel läks see neile kalliks maksma. Veebruaris hakkas ringi liikuma kuulujutt, et sadakonna kilomeetri kaugusel Talitsast läks kaduma üks uurimisrühm. Geoloogid leiti nädal hiljem surnuna. Nad olid põgenenud laagrist riieteta ja igas suunas. Laager oli aga olnud täiesti korras, toitu ja vett piisavalt. Seekord jäigi kõik saladuseks. Tõe sai Ain teada paarkümmend aastat hiljem, kui luges venekeelset ajalehte „Täiesti salajane”. 1960-ndate alguses katsetati Uurali eelmäestikus uut relva. Inimkõrvale kuulmatu heli pidi inimestes tekitama paanilist hirmu. Arvatavasti läksid katsetused korda ja järgmine uurimisrühm jätkas alustatud tööd. See aastaid Aini piinanud n-ö kohalik Bermuda saladus saigi lahenduse.
Lisaks praktiliselt olematule komsomolitööle moodustati väeosas jälitusgrupp, mille vanemaks määrati Ain. Lisaks temale kuulus grupi koosseisu ukrainlane Medvedjuk koos neljajalgse sõbra Akbariga ja vajaduse korral mõni vabadest seersantidest. Liiklusvahendiks oli muidugi mootorratas M-72.
Talitsas oli põgenemisi harva ja viimase aasta jooksul mitte ühtegi. Küll aga leidus jooksikuid teistes laagrites. Neid sai liigitada kaheks. Esiteks põgenemiskatsed, mida vangid olid sunnitud tegema oma elu päästmiseks, ja tõelised põgenemised, mida valmistati ette aastaid.
Sageli olid põgenikud ise kiirest ja valutust tabamisest huvitatud. Sellise põgenemise põhjuseks oli kas võlg kaardimängus, mis oli laagrites rangelt keelatud, või omavaheline tüli. Kui kaotaja oli kõik hinge taga oleva vara maha mänginud, anti talle võimalus edasi mängida. Kui võitu ei tulnud, pidi kaotaja tapma inimese, kelle peale mängiti. See võis olla mõni kaasvang, valvur või keegi laagri juhtkonnast. Tavaliselt mängur kaotas. Kui kaotaja poleks tapmist toime pannud, tulnuks tal endal siit ilmast lahkuda, tavaliselt järgmise kaotaja käe läbi. Et igaühest tapjat ei saa, pidi kaotaja põgenema. Pärast põgeniku tabamist viidi ta kohtusse ja teise laagrisse. See tähendas, et selleks korraks pääses kaotaja küll surmasuust, aga varem või hiljem leiti ta ikkagi üles, sest vangide vahel oli side. Selliste põgenike kinnipüüdmine oli suhteliselt lihtne, sest nad soovisid ise kiiret tabamist.
Õnnestunud põgenemisi esines harva, neid plaaniti kaua ning nende kaasaaitajad tegutsesid vabaduses. Üldreeglina võeti need ette soojal ajal, kui taigas valitses nn roheline prokurör. Sageli meelitati kaasa mõni noorem ja vähemkogenud vang. Põhjus oli lihtne – milleks toidukotti tassida, kui see kõmbib ustavalt kõrval. Vahel juhtus, et n-ö toidukott kavaldas pealiku üle ja osad vahetusid.
Ega põgeneda polnud lihtne. Läänes Uuralid, idas mitusada kilomeetrit taigat ja Obi jõgi, põhjas taiga Põhja-Jäämereni. Ainult lõunasse oli pääsetee, kuid see blokeeriti kontrollpostidega ja erilist lootust neist läbi pääseda polnud. Kütid, kalurid ja kohalikud olid põgenike julmusest teadlikud ja vastasid samaga.
Kui jooksikut ei tabatud, siis ei tähendanud see sugugi põgenemise õnnestumist. Vangi võisid tappa kohalikud, kuid vaikisid selle igaks juhuks maha. Ain teadis suurepäraselt, kui raske oli tõestada, et relva kasutati enesekaitseks.
Ka põgenemise peatamiseks võis kasutada relva, aga seda ainult viimasel võimalusel. Iga relva kasutamise juhtumit uuriti põhjalikult.
Relvadeks olid Teisest maailmasõjast ülejäänud karabiinid, TT-püstolid ja PPS-automaadid. PPS oli üldiselt töökindel, kuid temperatuuril alla kümne külmakraadi tahtis lukk kinni kiiluda. Ent kodust saadetud õmblusmasinaõli lahendas ka selle probleemi, nii et automaat töötas kui Singeri õmblusmasin.
Saabus lühike Siberi kevad. Ain tegeles komsomolitööga ja putitas mootorratast. Söögimuret polnud, sest lisaks kroonutoidule nuumas Niina Aini pirukate ja muu paremaga.
Külas asus ka kommertssöökla, kus menüü oli viimase peal: lehma udar omas mahlas, praetud ajud, keedetud kops, lisaks pulbrist valmistatud piim ning piiramatus koguses viina, viina, viina…
Kevadel sai Ain esimese kogemuse ka põgenemise likvideerimisel. See toimus kusagil naaberlaagris. Talitsa lähedal valvanud patrullilt tuli teade, et plankteed ületanud kuju ei allunud käsklustele „seis”, vaid jooksis edasi taigasse. Muhtar külgkorvis, Medvedjuk tagaistmel, kihutas Ain sündmuskohale. Koer võttis käsu peale jälje üles ja Ain põrutas koos inspektoriga taigasse. Et oli öine aeg, töötas koer rihma otsas ja teda ei riskitud lahti lasta.
Meeste ja ilmselt ka koera üllatuseks võttis jälitatav suuna mägedesse. Tavaliselt püüdsid põgenikud pääseda mõnda asulasse, et rahva hulka kaduda. See põgenik liikus aga asulatest üha kaugemale mägedesse. Hakkas koitma. Ain ja Medvedjuk ronisid kirudes koera kannul mööda