Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
keskastme bürokraati kohal, koos temaga istusid laua ümber ainult Chambers, Ferguson ja Sykes. Chambers nägi välja esinduslik nagu alati, kuid nii Ferguson kui ka Sykes tundusid olevat pisut räsitud olemisega, eriti Ferguson. Ta oli liiga vana selleks, et tõusta kell kuus hommikul, pealegi oli tal aasta pärast pensioniiga kätte jõudmas.
Lauakõlarist kostis Alvareze hääl. “Kulutasin kogu öö, suheldes Prantsuse politsei ja nende luuretalitustega, tänu kellele saime pisut selgust. Mul on nende kriminalistika- ja laboriaruannete koopiad, kuid kahjuks ei anna see meile juhtunust täit ülevaadet. Nagu arvasingi, ei leitud Ozolsi tapmispaigast midagi kasulikku. Politseinike arvates varitses tapja Ozolsit põiktänavas ja tulistas teda lähedalt. Ta võttis padrunikestad kaasa, ehkki see polnud üldse oluline, nagu te kohe mõistate.
Hotellis oli meil teine võimalust sellest mehest midagi teada saada, kuid sellestki ei tulnud suurt midagi välja. Ei tuvastamata juuksekarvu ega jälitatavaid kiude. Tapja toast leiti ainult seal koristanud teenijanna sõrmejälgi. Seekord jättis mees padrunikestad maha, kuid neilgi polnud sõrmejälgi.”
“Kas ta kandis kogu aeg kindaid?” küsis Procter.
“Ei,” vastas Alvarez. “Turvakaamera lindid tunnistavad, et tal polnud üldse kindaid käes. Kui ta oleks kõik esemed üle pühkinud, siis polnuks ka teenijanna sõrmejälgi kohtades, mida mees pidi puudutama. Laboris leiti silikoonijälgi. Seega oletan, et…”
“Käte katmine silikoonilahusega väldib sõrmejälgede jätmist,” sekkus Ferguson.
Procter vaatas Fergusoni poole.
“See tekitab nahale veekindla kihi,” jätkas Sykes oma bossi eest. “Sõrmeotste rasu ei tungi sellest läbi, mistõttu ei jää jälgi millelegi, mida juhtumisi puudutatakse. Pole võimalik näha, kas keegi on silikooni kasutanud või mitte, sest see on täiesti läbipaistev. See preparaat loodi selleks, et vältida tehasetööliste tootmisprotsessist tingitud dermatiiti.”
Procter noogutas. Iga päev õpid midagi uut, mõtles ta.
“Niisiis lahendab see meie väikese mõistatuse, palju tänu,” jätkas Alvarez. “Turvakaameratelt me tema näopilti ei saanud, sest ta kallutas end kogu aeg kaameratest kõrvale. On teada, et ta on valge, üsna pikk, tumedate juuste ning siniste silmadega, kannab ülikonda ja prille. Samuti habet. Kui ta prillid eest võtab ja habeme maha ajab, siis ei tunne keegi teda teiste hulgast ära. Ballistikud on ummikus nagu kõik teisedki. Laskemoon, mis pole päris igapäevane, on toodetud Belgias, kuid jälitamiseks siiski liiga tavaline.
Ta registreeris end hotelli kui Suurbritannia kodanik Richard Bishop. Keegi sellenimeline pole eilsest alates sealt riigist lahkunud ning minu teada ei ole ükski Richard Bishopi nimeline Briti alam viimase kuu jooksul Prantsusmaale saabunud. Kindlasti on see valenimi, kuid sellegipoolest võiks inglastelt järele pärida.”
“Mul on pisut lisada,” ütles Chambers ja märkis kiiresti midagi üles. “Astusin isiklikult ühendusse Londoni, Moskva, Berliini, Ar-Riyād¸i, Delhi, Islamabadi ja Sŏuli residentidega. Seni pole keegi Ozolsist midagi kahtlast kuulnud. Ootan, et mulle päeval tagasi helistatakse, kuid ega ma suurt looda. Selle tapmise organiseerijad oskavad ennast hästi varjata.”
Procter polnud veel Chambersis selgusele jõudnud. Ta pidas teda lihtsalt ajutiseks asemikuks, kes soojendab tooli kuni pikemaks ajaks mõeldud kandidaadi leidmiseni. Naise praegune tegutsemine klaariks mehe kahtlused kas ühel või teisel viisil. Ühest küljest näis tema aju lausa koljut pungitavat, kuid teisest küljest polnud Procter kindel, kas tal olid selle töö jaoks ikka piisavalt kõvad kerad. Pigem otseses kui ülekantud tähenduses.
Procter kallutas end lähemale. “Ning me pole püüdnud mingeid Ozolsi, Pariisi või rakettidega seotud sõnumeid. Selles piirkonnas ei ole märgatud ainsatki teadaolevat palgamõrvarit ning me ei looda teda tuvastada olemasolevate nappide andmete abil. Olen helistanud oma ametikaaslastele liitlasriikides, et kuulda, kas mõnele on niisugune tegutsemisviis tuttav, kuid seegi ei aita kuskilt otsast kinni võtta.”
Nüüd oli Sykesi kord. “Kontrollisime Vene vaatevinklist, aga kõik, kellega rääkisime, olid teadmatuses. Moskva usub, et uppunud fregatilt pole võimalik midagi üles tuua. Ilmselt ei tohi me esitada liiga palju küsimusi, sest nad võivad haisu ninna saada, millega meie tegeleme.”
Alvarez jätkas: “Interpol ei oska olemasoleva järgi samuti suurt midagi ette võtta, kuid arvatavasti saame sellest hotellijuhtumist siiski pisut rohkem teada. Turvalintidest saab üht-teist järeldada. Mõrvar tapab Ozolsi ja jõuab umbes kahe tunni pärast hotelli tagasi. Seal märkab ta kaht meest ja kas tunneb nad ära või äratab miski temas kahtlust. Ta püüab neid vältida, kuid lõpuks pannakse teda tähele.
Mõni minut hiljem tapab ta nad oma toa juures koridoris, tulistades läbi vastas asuva toa ukse. Peagi siseneb hotelli veel kaks meest. Ta ootab neid, järgneb ühele ja tapab lõpuks mõlemad. Vigastab või piinab üht neist plahvatanud aerosooliballooniga, uskuge või ärge uskuge. Muide, kõik need mehed on relvastatud ning neil pole isikutunnistust. Seejärel tapab ta hotelliköögis naise, vastasmajas olnud mehe ja laseb sealtsamast vintpüssiga maha mehe tänaval. Seejuures hukkub ka keegi eakas daam, kuid teda tabanud kuulid tulistati kuuenda tapetud mehe relvast, mistõttu naine tõenäoliselt jäi risttulle.
Nendest seitsmest, kelle meie mees tappis, saabub ühtepuhku informatsiooni. Nad tunduvad olevat palgamõrvarid. Nende tegutsemisviis tunnistab, et nad tulid Pariisi eesmärgiga kõrvaldada Ozolsi tapja. Ilmselt võttis hoopis tema nad kõik maha.”
Ferguson kibrutas laupa. “Niisiis te räägite, et üks palgamõrvar tapab Ozolsi, aga paar tundi hiljem üritavad seitse palgamõrvarit teda hukata, kuid nad kõik lastakse maha?”
“Just nõnda tundub see olevat.”
Ferguson kergitas käsi. “Kas keegi selgitaks mulle, kuidas sellest tuleks aru saada?”
Chambers võttis prillid eest. “Kas on mingeid vihjeid, kes saatis selle meeskonna?”
“Praegusel etapil mitte,” vastas Alvarez nukralt. “Kuid minu arvates ei kulu nende kõigi tuvastamiseks kuigi palju aega. See annab meile nende palkaja leidmiseks seitse võimalust. Ning ükspuha, kes nad saatis, teab see isik Ozolsi tapjast nii mõndagi. Seega kui me välja selgitame, kes saatis need mehed, avaneb meil tapja tabamiseks hea võimalus ning võib-olla saame ka need raketid.”
Chambers ja Ferguson noogutasid, kuid Procter pani tähele, et Sykes oli kuidagi pingul. Procter mõistis põhjust. Poisil jäi teadmistest napiks, tal polnud midagi öelda ega ainsatki arvamust pakkuda ja see ei meeldinud talle. Ta oli alles suhteliselt noor ning Ferguson ilmselt pidas temast lugu, mistõttu tal ei tarvitsenud oma napi panuse pärast muretseda. Polnud mõtet rääkida lihtsalt rääkimise pärast. Ferguson pidanuks vähemalt seda oma õpilasele selgitama. Kui Sykes oli tõepoolest terase mõistusega, siis peaks ta sel karjäärietapil rahulduma lihtsalt vaatlemisega ning mängujuhtidelt õppimisega.
“Viimane ja kõige olulisem tõsiasi, mille ma välja uurisin, on see, et tapja ei lahkunud Pariisist otsekohe pärast ründamist,” teatas Alvarez. “Tundub, et ta liikus veel ringi, püüdes selgust saada, kes olid need mehed, kes püüdsid teda kõrvaldada.”
“Kuidas te seda teate?” küsis Ferguson.
“Sest tapja hotelli vastas elumajas varitsenud püssimees, kes 45-kaliibriliste kuulidega sõelapõhjaks lasti, kirjutas end tund aega pärast surma oma hotellist välja.”
Ruumi laskus vaikus. Procter kuulis nahktoolide kägisemist.
“Surnud mehe kohta väga nutikas trikk,” sõnas Sykes irvitusega, mis paljastas ta säravad hambad. Keegi ei teinud temast välja ning Procter raputas märkamatult pead.
“Selle hotelli administraator meenutas, et mees oli olnud üsna pikk, sale, tumedate juuste, prillide ja habemega,” selgitas Alvarez. “Tegelik klient Svjatoslav ei klapi selle kirjeldusega. Ta oli lühem ja jässakam. Saime lennujaama turvakaameratest tema näokujutise ja tuvastasime isiku.”
Procter kallutas end lähemale. “Seega siis omastas palgamõrvar Svjatoslavi asjad?”
“Jah,”