Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
tapjal Svjatoslavi asju vaja minna?” küsis Chambers.
“Usutavasti tahab ta temast rohkem teada saada,” ütles Alvarez. “Just sellepärast läks ta hotelli. Ta ei põgenenud kohe Prantsusmaalt, vaid läks sinna, kus peatus üks teda varitsenud meestest.”
“Ja kui ta püüab tuvastada ründajaid ning isikut, kelle tellimusel nood tegutsesid, siis mis oleks tema järgmine loogiline samm?” päris Procter.
“Kontrollida Svjatoslavi aadressi,” vastas Alvarez.
“Palun öelge, et me teame seda,” sõnas Chambers.
“München.”
Chambers seadis mõlemad peopesad lauale. “Seega tegutseme nõnda. Astume otsekohe ühendusse Saksa luurega ja palume selle paiga viivitamatult valve alla võtta. Anname neile teada, mis laadi isikuga on neil tegemist. Ma ei taha, et nad talle läheneksid, hoidku ainult silm peal. Ma ei soovi, et kogu selle loo pärast veel keegi tapetaks. Alvarez, kui olete lõpetanud neile selgituste jagamise, siis tahan, et lendaksite esimesel võimalusel Saksamaale, et vaadata, mis teil õnnestub seal teada saada. Helistage mulle Münchenist. Kui ta on ikka veel seal, siis saate kõikvõimalikku abi, mida te vajate.”
Kui Alvarez oli kõne lõpetanud, võttis Ferguson sõna. Tema lopsakad hõbehallid juuksed, mis tavaliselt olid hoolega üle pea kammitud, näisid täna olevat pisut sassis. “Võimalus, et tapja valdab endist viisi seda informatsioon, on parimal juhul tühine. Kui tema ülesanne oli tappa Ozols ja võtta mälupulk, siis viib ta selle palkajale – tal pole mingit mõtet Saksamaal jälgi ajada. See oleks arutu.”
Chambers ohkas. “Võib-olla tahtis just palkaja temast vabaneda. Siis ei tarvitseks maksta. Kes teab, võib-olla on ta seda juba teinud. Seni kuni meil pole palkajast midagi rohkem teada, jääb see meie parimaks lähtekohaks. Me peame kellaga võidu jooksma. Kohe kui informatsioon on üle antud, kaovad need raketid mõne päevaga ning järgmisena kuuleme neist siis, kui keegi kasutab neid meie vastu. Kui on vähimgi võimalus, et Ozolsi tapnud mees siirdus Saksamaale, siis teeme meiegi seda.” Kuuldu ei paistnud Fergusoni veenvat. “Kui teil pole mõnda muud ideed, mida tahaksite meiega jagada.” Väljakutse tema hääles ei jäänud märkamatuks.
Fergusoni näol lasus vaikne põlgus. Ta kehitas oma kiduraid õlgu. Procter pööras pilgu Chambersile. Ilmselt ei vaevunud naine vanameest toetama, olgu tolle minevikuteened missugused tahes.
Võib-olla kõlkus tema jalge vahel siiski midagi raudset.
16. PEATÜKK
Šveits, Genf
Teisipäev
18.32 Kesk-Euroopa aja järgi
Victor ületas Place Neuve ja möödus Grand Théâtre’ist. Linn juba kihas inimestest, mõnusat meelelahutust otsivatest turistidest ja kohalikest, kes tööpäeva lõpu üle rõõmustasid. Victor heitis põgusa pilgu Grand Théâtre’ile, soovides, et temalgi oleks võimalik minna mõnele etendusele, kuulata näiteks Puccinit või Mozartit. Selle asemel liikus ta rahvasummas siia-sinna, et võimalikke varje kannult kaotada.
Päike oli loojunud ning keegi ei pannud teda tähele, kui ta mööda tänavaid astus. Ta kuulus tegelikult pimeduseaega. Päeval võis ta peituda rahvasumma, kuid öösel jäi ta nähtamatuks. Tema ees kõndis teineteist käevangus hoidev paarike, nad vaarusid pisut ja naersid. Nad olid teineteisest nii lummatud, et poleks teda märganud isegi siis, kui ta oleks neid varjamatult jälitanud.
Victor oli sõitnud Münchenist Berliini, sealt Prahasse ning alles siis Šveitsi. See oli olnud pikk ja väsitav teekond, kuid ta polnud kunagi otsejoones reisinud. Ta põikas kõrvaltänavatesse, suundudes ringiga raudteejaama. Heledasti valgustatud saalis sagis hästi rõivastatud igapäevasõitjaid. Nagu enamik Genfi mehi, kandis ka Victor paksu mantlit, kindaid ja kübarat. Talle meeldis külm, mis sundis igaüht soojalt rõivastuma, sulatades rahvahulga konservatiivsete värvuste massiks. Isegi terve kogenud varjude meeskond ei oleks talle niisuguses paigas jälile jõudnud.
Ta polnud maganud peaaegu nelikümmend kaheksa tundi ning mõistis seda tõsiasja väga hästi. Unevaegus pärssis mõistust samamoodi nagu keha, aga nüüd enam kui kunagi varem pidi Victor olema täielikult virge. Põgenedes tohtis ta puhata alles siis, kui oli jõudnud ohutusse paika. Iga mahamagatud tund võimaldas vaenlastel jõuda talle lähemale.
Rongi oodates sõi ta väikeses kohvikus viletsa võileiva ja rüüpas kanget kohvi. Kui rong saabus, ootas ta viimase võimaliku hetkeni, astus siis vagunisse ja valis selle lõpus koha, nii et aken jäi paremale. Genfist sõitis Victor põhja poole, rong lookles mägedes.
Ta oli elanud Šveitsis mitu aastat, sest sealne kliima, inimesed ja eluviis meeldisid talle. Mäed turgutasid oluliselt tema vastupidavust, pealegi sobisid selle riigi salastatud pangasüsteemid ja leebe suhtumine tulirelvadesse tema tegevusalaga iseäranis hästi.
Victor sõitis läbi Valais’, Šveitsi suuruselt kolmanda kantoni. Seal asus Rhône’i org, mis toitis kuulsat Genfi järve. Oli juba hilja, kui Victor Saint Maurice’i külas rongist väljus. Sadas laia lund ning ta kergitas krae üles ja tõmbus küüru. Ta oli ostnud raudteejaamas kauplusest sobiva mägirõivastuse ja rongis riided vahetanud.
Küla paiknes omaette, asus lähimast linnast tükk maad eemal ning seal elasid peamiselt rikkad välismaalased, kes veetsid oma kallites palkmajades kõigest mõne nädala aastas ja seda suusahooajal. Vähesed tundsid oma naabreid ning võõrad näod ja sõidukid ei üllatanud seal kedagi. Sageli saabuv ja lahkuv Victor ei äratanud kunagi kahtlust.
Ta ostis maailma vist kõige kallimast vürtspoest täispiima, vabalt peetud kanade mune, värskeid aedvilju, inglise cheddar’it, soja ja linaseemneleiba ning suitsulõhet. Talle ei meeldinud maksta leti taga seisvale naisele hingehinda, kuid ta teadis, et selles paigas elades oli see paratamatu.
Victor sammus küla lõppu, kaks ostukotti ja diplomaadikohver vasakus käes. Otsetee asemel läks ta kõrvaltänavate kaudu. Eemal liikus kõigest mõni inimene. Veendunud lõpuks, et teda ei jälitata, põikas ta puude vahele ning suundus ringiga sinnapoole, kus tema chalet pooleteise kilomeetri kaugusel peamisest majakobarast asus. Ta läks ettevaatlikult läbi tumeda metsa, leides otsimatagi õige raja.
Näinud puude vahel kuust ja tähtedest valgustatud chalet’d, tahtnuks ta sisse tormata ja oma voodisse vajuda. Ta ei ihaldanud midagi rohkem kui und, tahtnuks kaheksaks tunniks unustada kogu oma elu, kuid distsipliin sundis teda peatuma ja kükakile laskuma, et märgata võimalike sissetungijate jälgi. Oli lausa võimatu uskuda, et keegi teab tema elukohta, kuid pärast Pariisi ei saanud ta vähimalgi määral riskida.
Ta pani ostukotid käest ning tiirutas terve tunni maja ümber, kuni veendus, et selle sees ega ümber ole kedagi. Chalet’d varjasid igast küljest lopsakad männid, mille vahel suundus peatee poole kitsuke rada, kus said sõita ainult karmid nelikveolised autod. Victori Land Rover seisis eraldi ehitatud garaažis. Oli liiga pime, et näha värskeid rehvijälgi rajal või lumme jäänud jalajälgi maja ümber, kuid ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis oleks osutanud, et lähedal viibib keegi.
Sisenenud terasega tugevdatud puitnikerdustega uksest, tõmbas ta pisut kergendatult hinge, kuid seiras siiski põhjalikult maja sisemust. Chalet oli viis aastat vana, Victor selle ainuomanik. Kiltkivikatuse, puittalade, kivimüüride ja kaminaga maja oli ehitatud traditsioonilises savoia stiilis. Selle kahel korrusel oli neli magamistuba, palju rohkem, kui Victor tegelikult vajas, kuid siinsed chalet’d polnud ehitatud üheainsa elaniku jaoks.
Selles puudus tavapärane häiresüsteem. Sissemurdmise puhul ei tahtnud Victor, et võimud lärmi tõstaksid ning ümberringi nuhiksid. Selle asemel oli ta paigaldanud suure lahutusvõimega turvakaameratega ühendatud eritellimusel konstrueeritud liikumisandurid ja tundlikud mikrofonid, mis jälgisid majas iga nurka. Kõik seadmed olid hoolikalt varjatud ning kaamerad ja mikrofonid nõnda programmeeritud, et need lülitusid sisse alles kaks minutit pärast kellegi sisenemist. Nõnda jäid need sissetungija elektronlutikaotsijale märkamatuks.
Kõikidesse akendesse olid paigaldatud seitsme ja poole sentimeetri paksused