Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
tõusis sirgu, suunas Beretta keset vaenlase rinda ja tulistas talle kaks kuuli südamesse.
5. PEATÜKK
08.38 Kesk-Euroopa aja järgi
Victor sammus kiiresti läbi hotelli, Berettat hoidev käsi kuuehõlma all. Tühjaks lastud FN oli tal taskus. Ta läks läbi esimese korruse koridoride, silme ees hotelliplaanid, mis olid juba esimesel õhtul meelde jäetud. Ta jõudis personali ukseni.
Victor kuulis politseinikke kuskil sellel korrusel valjusti ja vapustatult rääkivat. Nood on esimesed häire peale kohale kihutanud patrullijad. Teised saabuvad peagi. Victor teadis, et ta peab kohe kaduma, sest varsti suletakse hotell, seejärel tõkestatakse tänav ja lõpuks arvatavasti terve kvartal. Victor tahtis ammu enne seda lahkuda.
Ta haaras Beretta ja lükkas köögiukse vasaku käega lahti, harjunud kombel ainult sõrmenukkidega, ehkki sõrmi kattis silikoonikiht.
Seal oli üllatavalt külm. Tagauks oli arvatavasti sealtkaudu pagenud külastajate ja töötajate tulva tõttu lahti jäänud. Oli tunda värskendavat tuuletõmbust. Victor tajus esimest korda, et ta higistab. Köögipersonalist polnud kedagi näha. Kõik olid teinud targa otsuse ja põgenenud. Victor tõmbas valmistatava hommikueine hõngu ninna. Munad kõrbesid pliidile jäetud pannidel. Leib ja sarvesaiad küpsesid ahjudes.
Ta hingas pulsi vaigistamiseks endist viisi sügavalt, hoidis Berettat mõlema käega ja astus aeglaselt edasi, peljates suurt avarat ruumi ning köögiseadmete ja kappide vahel peituvaid varjatud nurki. Ukse poole hiilides jälgisid ta silmad hoolikalt ümbrust, teades, et kolm relvastatud meest on veel varitsemas. Tuli eeldada, et nad jälitavad teda endist viisi, olgu juht surnud või elus. Kui osa mehi poleks kõrvaldatud, siis olnuks seegi väljapääs valve all.
Ta nihkus lähemale, hoidudes kappide ja tööpindade lähedale juhuks, kui keegi peaks tagant põiktänavast sisse tormama. Lähenev sireeniheli õhutas teda sammu kiirendama, kuid veelgi lähema ohu tõttu olid tema liigutused aeglased ja ohjeldatud.
Kui üks jälitaja varitseb põiktänavas, valvates tagaust, siis pidi Victor siit pääsemiseks teda üllatama. Kiirustamine muudaks vaenlaste ülesande üksnes lihtsamaks. Nad kavatsesid lubatud tasu täna välja teenida.
Ta astus veel ühe sammu ja peatus.
Liikumine.
Peegeldus roostevabast terasest kapiuksel temast vasakul. Lihtsalt mingi värelus, kuid ta taipas selle tähendust, pöördus ja nägi toidukambri ust hooga lahti paiskuvat. Tumedapäine naine sööstis hämarusest välja ja pööras püstoli kiiresti tema poole.
Victor reageeris kiiremini ja tulistas esimesena kaks lasku, tabades rindkerre. Löök paiskas naise jalust ja tõukas ta, selg ees, kõrvalruumi, kust ta oli väljunud.
Victor jõudis kiiresti temani, nägi teda selili, alles elus, silmad suletud, kaks veresõõrikest kõrvetusjälgede ümber pluusil. Naine hingeldas, üks kops kokku vajunud. Relv lebas kohe tema kõrval, kuid ta ei püüdnudki seda haarata. Ta oli liiga hirmunud.
Victori vari langes naisele ja too vaatas üles. Ta oli üllatavalt veetlev, kahekümne kaheksa või üheksa aastane, köitvad näojooned valust virildunud, hirm terastes silmades. Naine vaatas talle anuva pilguga otsa, pisarad põskedel, huuled, mida Victor tahtnuks suudelda, võpatasid hääletult, kuid kopsudes ei jätkunud õhku, et midagi öelda, midagi paluda. Või öelda midagi kasulikku. Victor kaalutles hetke, kuidas küll niisugune naine võis sattuda sellesse salasepitsusse. Ent ükspuha, kuidas see lugu oli alanud, ootas seda masendav lõpp. Naine raputas aeglaselt pead.
Suitsev padrunikest veeres põrandaplaatidel.
Victor otsis naise läbi. Nagu teistelgi, polnud ka temal rahakotti ega mingisugust isikutunnistust. Tegemist oli ilmselt kogenud agentidega, ehkki nad olid selle lepinguga nõustudes rumalalt toiminud. Ühel neist, kes oli veel elus, pidi leiduma midagi, millest Victoril on kasu. Ta tõrjus mõtte, et neil ei tarvitse üldse midagi talle vajalikku kaasas olla.
Victor pani Beretta käest ja võttis surnud naise relva. See oli asjalik sõjariist, 45-kaliibriline kompaktne püstol Heckler & Koch USP, lühikese, töntsaka summutiga. Ta tõmbas kaheksa padruniga magasini välja, nägi selles korralikult ridamisi õõnesotstega kuule ja lükkas padrunisalve kohale. Ilmselt pidas see tapja oma tööriistast lugu. Noh, nõnda peabki tegema.
Victor haaras naise jopitaskust kaks varumagasini, tormas tagauksest küürakil põiktänavale, vaatas vasakule, seejärel paremale, pöörates HK-d samas suunas. Mitte kedagi. Ta peitis püstoli vöö vahele ja suundus peatänava poole, rahul, et vähemalt ühel neist oli varastamist vääriv relv. Tapjatel võib olla väga halb maitse.
Koos selle surnud naisega oli viis langenud.
Ainult kaks veel.
Hotelli ette oli kogunenud rahvasumm. Külastajad ja töötajad oli kõik ühtmoodi vapustatud, kohkumusest haaratud ja hirmul, otsides üksteiselt lohutust. Ainult käputäis inimesi teadis, mis vedeleb neljanda korruse koridoripõrandal, kuid kõmu verest ja laipadest oli levinud kiiresti. Politseinik püüdis neid tõrjuda. Möödujad trügisid lähemale, et teada saada, mis on toimumas.
Victor väljus põiktänavast ja astus energiliselt inimeste hulgas, kuid mitte kiiremini kui kõik teised, nihkudes võimalusel külitsi, soovimata olla võimalikele snaipritele kerge sihtmärk. Tõenäoliselt ei riski keegi niisuguse lasuga, kuid ta ei saanud siiski pead panti panna. Sinine kaubik seisis viiekümne meetri kaugusel kõnnitee pervel taksofonikabiini juures. Tagauksed olid Victori poole. Ta ei näinud rooli taga kedagi.
Kui juht polnud lahkunud, siis jäi võimalus, et vähemalt üks tapja oli kuskil varitsemas. Lähenedes pani Victor tähele summutist väljuvaid heitgaase. Hästi, seega peaks keegi tühikäigul töötava auto roolis istuma. Ümberringi valitsevas segaduses mõistis Victor, et ta pääseb kaubiku kõrvale, enne kui juht tema lähenemist märkab. Ta kavatses üle tänava minna, parem jalg juba astus kõnniteelt, kuid peatus siis.
Teisel pool, otse hotelli vastas, kiirustas keegi jässakas mees valge kortermaja trepist alla. Tema õlal rippus suur must spordikott, milles võis peituda tennisereket või hokikepp.
Või suure löögijõuga vintpüss.
Ta peatus järsult, märganud Victorit, kes talle otse vastu vaatas. Reageering tunnistas otsekohe, kellega on tegemist. Mõlemad mehed seisid liikumatult, ehkki nende ümber pulbitses kaos. Jässakas mees murdis patiseisu esimesena. Ta vaatas vasakule, kus seisis kaubik. Nad olid Victoriga sellest ühekaugusel.
Victor astus sammu edasi. Mees taandus sammu. Ta pistis käe taskusse. Victor tegi sedasama. Sähvivate vilkuritega politseiauto pööras sireeni unnates tänavale. Mõlemad mehed nägid seda, kumbki ei tahtnud enam relva haarata.
Tapja vaatas uuesti kaubiku poole, võib-olla lootes, et abi on sealt tulekul. Mõistnud, et seda pole loota, pööras ta ringi ja kiirustas tuldud teed kortermaja trepist üles. Victor kiirendas sammu, kuid tähelepanu vältimiseks ei tohtinud ta joosta. Ta jõudis üle tänava just siis, kui uks jälitatava kannul kinni langes. Victor kiirustas astmeid vahele jättes trepist üles. Ta rebis linki, kuid uks oli riivis. Ta ei saanud riskida selle sisselöömisega ega tulistamisega, igatahes mitte nüüd, kui tänavale saabus veelgi rohkem politseinikke.
Victor laskus trepist ning vaatas tänaval mõlemale poole, et näha, kustkaudu pääseks maja taha. Kakskümmend meetrit paremal paistis põiktänav. Victor kiirustas sinnapoole.
Võimalike jälgijate silmist kadunud, sprintis ta põiktänava lõppu ja jõudis majatagusele tänavale, 45-kaliibriline käes. Jässakast mehest polnud märkigi. Kui ta oleks hoonest juba lahkunud, siis näeks Victor teda nüüd. See tähendas, et mees varitses majas. Victor üllatus. Tapja oli otsustanud oodata, võidelda.
Victor ei kavatsenud talle pettumust valmistada.
Tagaukse lukk oli tugev ning selle lahtimuukimiseks kulunuks Victoril ligi kolmkümmend sekundit, kui jämedad 45-kaliibrilised kuulid poleks seda purustanud. Ta lükkas uue padrunisalve paika ning astus avarasse, napilt möbleeritud fuajeesse, mille põrandat