Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
Ent siiski, ega ka terve tapjate meeskonna palkamine olnud odav, kuigi ta ei arvanud, et kellelegi makstakse sama kõrget tasu nagu temale.
Fuajees ütles ta valvelaua ametnikule Svjatoslavi andmed, palus end välja registreerida ja lisas siis: “Osa minu asju on seifis.”
Kui ametnik oleks otsustanud võrrelda passifotot tema puldi ees seisva mehe näoga, siis poleks tal saanud olla kaksipidist arvamust. Victor pistis käe hõlma alla, et 45-kaliibrilise kaitseriiv maha lükata, kuid mõtles ümber. Ametnik oli noor ja kõhetu. Temast polnud vastuhakkajat.
Ametnik tuli mõne hetke pärast tagasi ning ulatas Victorile passi, lennupileti ja krediitkaartide tasku. Ametniku rõõmus ilme ei olnud muutunud. Victor oli rahul, et ta polnud vaevunud midagi kontrollima. Victor silmitses tagastatut, nagu kardaks, et on midagi unustanud. Ta piidles Müncheni äriklassi lennupilet. Kaante vahel peitus kaks krediitkaarti. Mõlemal kaardil ja lennupiletil oli Mihhail Svjatoslavi nimi. Victor pistis krediitkaardid ja pileti taskusse. Võtmeid polnud. Oli juba liiga hilja muretseda, kus need võiksid nüüd olla.
Ta kirjutas end hotellist välja ja maksis arve tapja kõige rohkem kulunud krediitkaardiga. Enne heitis ta põgusa pilgu kaardi tagaküljel olevale allkirjale. Käekirjaekspert oleks võltsingut kohe märganud, kuid küllap piisas sellestki allkirjast ametnikule, kes nägi välja, nagu oleks tal raske isegi pornoajakirja teksti lugeda.
Ametnik ulatas talle arve koopia, millel Victor märkas tapja aadressi, ja ütles: “Loodetavasti veetsite Pariisis meeldivalt aega.”
Ta sõnad kõlasid siiralt. Victor kaalutles, kui siiralt oleks mees rääkinud, teadnuks ta, et kõigest mõni hetk varem oli Victor aru pidanud, kuidas teda kõige paremini tappa.
Victor kergitas kulmu.
“See pakkus põnevust.”
9. PEATÜKK
13.15 Kesk-Euroopa aja järgi
“Mis põrgut siin on juhtunud?”
Alvarez ja Kennard seisid Rue du Faubourg Saint-Honorél. Nende ees trügis politseitõkke ees kolmes reas uudistajaid. Tänav mõlemal pool hotelli oli suletud. Alvarez nägi tervet hulka mundris ning erarõivais politseinikke ja kriminaliste oma ülesannetega tegelemas.
Kennard võttis telefoni ja ütles Alvarezele. “Minu arust on siin täna hommikul juhtunud midagi hullu. Kuulsin, et kaheksa inimest on tapetud – maha lastud –, põgenes üks kahtlusalune, kes võib meile tuttav olla.”
“Vaat kus lugu, John.” Alvarez vaatas Kennardile lootusrikkalt otsa. “Kas oleme kindlad, et toosama kutt koksas Ozolsi ära?”
Noorem mees noogutas. “Laskja eelistab samasuguseid võõrapäraseid laskeriistu. Ilmselt on mitu inimest tapetud suhteliselt aeglaste 5,7 mm kuulidega. Jah, kuule pole jõutud veel võrrelda, aga…”
“Võimalus, et kaks eri laskurit kasutavad seda spetsiifilist laskemoona Pariisis ühel ja samal hommikul…”
“… on igatahes äärmiselt habras.”
“Lausa olematu.” Alvarez püüdis vaadata üle uudistajate, kes tahtsid igati midagi eriti põnevat näha. “Millal see kõik algas?”
“Millalgi varahommikul, keegi ei oska täpsemalt öelda. Seega alles hiljuti.”
“Kas juba enne Ozolsi tapmist?”
“Ma pole kindel, minu arvates siiski vähemalt tund aega hiljem.”
“Peame sisse pääsema.”
Alvarez trügis läbi rahvasumma. Ta oli kõigi arvates suur mees. Kolledžiõpingute ajal oli ta harrastanud klassikalist maadlemist. Olles meeter kaheksakümmend pikk ja umbes kaheksakümmend viis kilo raske sarnanes ta ikka veel sõdalasega, ehkki mustadesse juustesse oli ilmunud rohkesti halli. Tema kogukus võis olla heidutav ning ta oli seda varem korduvalt oma huvides kasutanud, kuid nüüdseks oli Alvarez mõistnud, et inimesed võiksid teda pigem alahinnata kui karta. Ent hetkedel nagu praegu kasutas ta oma kogukust ära.
Tõkkeni jõudnud, kerkis talle käsi ette. Alvarez näitas oma dokumente. Neid hetke vaadanud, kutsus politseinik ülemuse. Lähemale lonkinud lüheldane prantslane oli keskealine ja hoolikalt sätitud soenguga. Näoilme järgi oli ta ärritunud, et pidi end liigutama. Alvarez hoidis ikka veel kätt üleval ning politseinik vahtis silmi vidutades dokumenditaskut mitu sekundit.
“Jah?” küsis ta lühidalt inglise keeles.
“Kas olete siin ülemus?”
Mees noogutas. “Olen leitnant Lefèvre.” Ta ootas hetke. “Millega saaksin teid aidata?” See viimane kõlas nii, nagu oleks talle alles nüüd midagi pähe turgatanud.
Alvarez pani dokumenditasku ära. “Olen Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu Pariisi saatkonna töötaja. Arvame, et teie kahtlusalune on toosama isik, kes tappis täna öösel minu kontaktisiku, Andris Ozolsi nimelise lätlase.”
Alvarez mõistis, et Lefèvre oli sellest seosest juba teadlik, kuid ta kahtles, kas Lefèvre ikka teadis, millega Ozols oli Pariisis tegelnud. “Ja siis?” küsis too lihtsalt.
Kuuldu ei tulnud Alvarezele üllatusena, ehkki ta oleks eelistanud asjalikumat vastust. “Seega oleks meie mõlema huvides siin oma ressursid ühendada,” kostis ta. “Kui ma saaksin hotellis ringi vaadata, siis…”
“Kahjuks on see võimatu.”
“Kas te ei kuulnud, mida ma just ütlesin?”
Lefèvre tammus jalalt jalale, otsides oma kogukale vatsale kindlamat tuge. “See on meie juurdlus. Teil puudub selles riigis jurisdiktsioon.”
Alvarez keeldus sööta neelamast, selle asemel tõmbas ta hinge ja lausus tasakaalukalt: “Ma ei kavatse teilt kahtlusalust näpata ega võtta tema tabamise au. Tahan ainult tema leidmisele kaasa aidata. Ja kõlagu see nii hullult kui tahes, arvasin, et saaksime teineteist selles aidata.”
“Tänan pakkumise eest,” ütles Lefèvre, püüdmatagi siirust teeselda. “Kui peaksime teie abi vajama, siis kinnitan, et palume seda.”
Ta pööras selja ja läks tagasi hotelli poole.
“Mäherdune noku,” pomises Alvarez talle järele.
Ta trügis läbi rahvasumma järsemalt kui tulles. Ta võttis mobiiltelefoni ja vaatas Kennardile otsa.
“Olgu pealegi, võtame siis varuplaani.”
10. PEATÜKK
Belgia, Charleroi
Esmaspäev
17.02 Kesk-Euroopa aja järgi
Poiss leti taga võttis Victorilt raha, kergitamata pilku koomiksilt. Ta tõmbas kassasahtli ühe käega lahti, pillas eurod sisse ja ulatas Victorile pabeririba, lausumata seejuures ainsatki sõna. Victor istus kõige kaugema arvuti juurde, sest seal ei pidanud ta ukse nägemiseks pead pöörama.
Arvutimonitor tundus olevat hiljutine ost, kuid klaviatuuri õnaratesse oli kogunenud tolmu. Plast oli kollaseks tõmbunud ja ülemäärasest kasutamisest läikiv. Victor sisestas paberiribalt kiiresti kümnekohalise koodi ja vajutas klahvile Enter.
Internetikohvikus viibis veel pool tosinat klienti. Kõik nad olid noored. Hiinlannast teismeline, juustes roosad triibud, astus sisse, kui Victor brauseri ilmumist ootas. Arvatavasti vahetusüliõpilane. Victor heitis neiule põgusa pilgu ega pööranud talle pikemalt tähelepanu.
Ta eelistanuks anonüümsuse huvides rahvarohkemat paika, kuid keegi ei paistnud siingi temast huvituvat. Poiss ukse juures polnud pärast Victorilt raha saamist kordagi silmi koomiksilt tõstnud. Esikaanel ilutsesid tohutu suured rinnad ja kõverad mõõgad. Viie minuti pärast on Victor läinud ja veel viis minutit hiljem on ta täielikult unustatud.
Hakkas sadama kerget vihma. Victor nägi aknast tänaval kiirustavaid möödujaid, mõnel vihmavari pea kohal, mõni, kellel polnud vedanud, oli ilma. Keegi ei paistnud kohvikut jälgivat.
Tema