Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
selgelt haavatav, vaid hoopis hetkel, kui ta tundis ennast turvaliselt.
Pärast teisest hotellist lahkumist oli Victor viibinud tunni Pariisi metroos, sõites jaamade vahel edasi-tagasi ja astudes huupi ühelt rongilt teisele, et vältida võimalikke varje. Polnud üldse tõenäoline, et leidunuks veel inimesi, kes oleksid suutnud talle järgneda, kuid käitumisjuhend nõudis lakkamatut valvsust. Praegu polnud aeg loobuda meetoditest, mis olid hoidnud teda elus ligi kümnendi sel vist küll kõige armutumal tegevusalal.
Naistapjalt võetud Heckler & Kochi oli ta hoolikalt puhtaks pühkinud ja Seine’i visanud. Poolteist kilomeetrit ülesvoolu tabas sama saatus ka tema teist püstolit FN 57. Pass, millega ta oli reisinud, põles tuhaks, valenime all üüritud hoiulaekast võeti uus. Tal olid hoiulaekad mitmes Euroopa pealinnas, samuti maailma muudes paikades. Victori kogemuste kohaselt oli ettevaatus alati parem kui pärastine kahetsus ning tema hiljutine võitlus kinnitas selle filosoofia paikapidavust.
Ta oli retseptita ostetud prillid minema visanud, eemaldanud sinised kontaktläätsed ning lasknud kõrvaltänava juuksuril soengu lühikeseks kärpida ja habeme tuliterava noaga maha ajada. Victor oli seinale kinnitatud telerist vaadanud hotellitulistamisest näidatavaid uudiseid. Seni polnud politsei avaldanud suurt midagi. Surnud meest puiesteel ei mainitudki, arvatavasti seetõttu, et massimõrv erutas vaatajaid rohkem.
Victor oli ostnud kaubamajast uue ülikonna, triiksärgi ja kingapaari, igaühe eraldi müügikohast. Kõiki korraga ostes oleks ta ehk müüjale meelde jäänud. Senised rõivad olid kotti pistetud ja jäetud põiktänavasse, et linna hulkurid need korduvkasutusele võtaksid. Tema Pariisis viibimist tunnistasid ainult laibad, mis ta oli endast maha jätnud.
Pikemal peatumisel oleks ta ehk ründajatest midagi rohkem teada saanud, kuid Prantsusmaal pidi ta kaitsema end nii jahtijate kui ka võimude eest. Kaugemal olnuks seis üks ühe vastu. Palju paremad šansid.
Ta oli hotellis hoolitsenud selle eest, et turvakaamerad ei saaks tema näost head kujutist, kuid võib-olla jättis administraator või mõni külastaja tema palgejooned meelde. Habe, prillid, juuksed ja värvilised kontaktläätsed võisid küll teda portreteerivat kunstnikku eksitada, kuid sellegipoolest vajab ta välimuse muutmiseks näolõikust. Ta ohkas raskelt. Aastaid oli ta sundinud end sellega leppima, ehkki polnud niisuguse mõttega kunagi täielikult harjunud. Peeglist vastu vaatav nägu polnud enam tema oma, seda oli muudetud juba nii palju kordi, et ta ei mäletanudki enam, kuidas ta tegelikult välja nägi. Mõnikord oli ta selle üle rõõmus.
Interneti brauser laadis lõpuks üles ning ta sisestas puhverserveri aadressi, kus tal oli valenimega konto. Kasutades seejärel puhverserverit arvuti IP-aadressi varjamiseks, trükkis ta Lõuna-Koreas baseeruva rollimängufoorumi võrguaadressi.
See mäng oli väga populaarne ning foorumil oli sadu tuhandeid registreeritud kasutajaid. Foorumil oli oma keerukas turvasüsteem, et häkkerid ei saaks selle teenuseid häirida. Valitsuse võimaluste vastu see muidugi ei saanud, kuid foorumi serverit läbivat andmevoogu arvestades olnuks kellelgi lausa võimatu jõuda tema kommunikatsiooni jälile.
Victor sisestas oma logidetailid ja valis kiirsõnumi võimaluse. Ta eelistas seda traditsioonilisele sõnumile, kus läkitused püsivad peaaegu määramatult pikka aega. Kiirsõnumite puhul ei talletu foorumis arvutite vahel liikunud andmetest mingeid jälgi, mida keegi võinuks välja nuhkida. Ainsad jäljed jäävad ainult tema arvutisse ja sellesse, mida kasutab vahetalitaja.
Sisse loginud, nägi ta, et tema kontaktide loendi ainus nimi on võrgus.
Vahetalitaja.
Victor tegi nimel topeltklõpsu, avades vestlusakna. Ta trükkis sõnumi. Vältimaks võimalust, et NSA või GCHQ tema suhtlemise jälile satuvad, hoidus ta alati märksõnadest, mille märkamiseks olid valitsuse superarvutid häälestatud. Ei mingeid seesuguseid väljendeid nagu Allahu Akbar.
Mul oli probleem.
Vastus järgnes otsekohe. Mis juhtus?
Mängus oli veel üks firma.
Millest sa räägid?
Seitse konkureerivat müügiesindajat, kes olid kindlalt mu kannule saadetud. Nad ootasid mu öise kohtumise ära ja pakkusid siis uut positsiooni. Jäädavat.
Vastus järgnes mõne sekundi pärast. Kurb kuulda.
Kurvasta nende müügiesindajate pärast. Ma olin nende hinnaklassist kõrgemal.
Kas tehing õnnestus?
Jah, trükkis Victor. Kliendi arvates oli minu pakkumine vastupandamatu.
Kas said eseme kätte?
Victor pidas hetke aru ja vastas. See on minu käes.
Mida sa minult vajad?
Selgitust.
Ma ei mõista.
Siis luba ennast valgustada. Peale minu enda teadsid tehingu lõppetapi asukohta ainult sina ja need, kelle heaks sa töötad.
Kuhu sa sihid?
Ma ei ole harjunud oma lepingute saboteerimisega.
See pole nõnda, nagu sina arvad.
Mismoodi siis?
Ükspuha mis seal juhtus, pole sel meiega mingit pistmist.
Victor naaldus vastu toolileeni. Sõna meiega osutas, et vahetalitaja ja klient olid teineteisega arvatust tihedamalt seotud.
Victor ei trükkinud midagi.
Vahetalitaja jätkas. Mina ei tea juhtunust midagi rohkem peale selle, mida sa just praegu teatasid. Pead mind usaldama.
Victor soovis, et saaks nupuvajutusega vahendaja arvutis naeru simuleerida.
Eelistan uskuda iseennast.
Kuidas saaksin sind veenda?
Sul oli selleks võimalus.
Aga objekt?
Jätan selle üle andmata.
Järgnes pikk paus. Palun mõtle järele.
Parimal juhul olid sa nii ebapädev, et lasksid kolmandal osalisel meie lepingust teada saada. Halvimal lihtsalt nii loll, et püüdsid mind alt vedada. Sellegipoolest lööme nüüd lahku.
Oota.
Sa ei näe ega kuule mind enam, trükkis Victor. Aga võib-olla mina näen sind.
Ta logis välja, ehkki vahendaja alles trükkis vastust. Oli mõnus lõpetada ähvardusega. Üks ammune sõber oli talle öelnud, et iga võit, olgu see kui tahes pisike, on sellegipoolest võit.
Vahetalitaja oli öelnud meiega. Tema tähelepanu võis hetkeks vääratada ning see sõna reetis, et vahetalitaja ja klient olid koos seadnud Victorile lõksu, kuid sama hästi võis see olla teisiti. Sel hetkel ei saanud milleski kindel olla.
Mingi heli sundis teda üles vaatama. Mobiiltelefoni tüütu kutsetoon. Hiinlannast tudeng otsis kobamisi taskust. Victor trükkis järgmise päheõpitud võrguaadressi. Kulus pisut aega, enne kui kuvarile ilmus uus sait. Ta klõpsas ühele lingile pakutud kahekümnest ja jälgis programmi allalaadimist.
Selle maht oli kõigest mõni megabait ja kohviku kiire internetiühenduse puhul kulus allalaadimiseks paar sekundit. Victor käivitas programmi. Ta jälgis ükskõikselt, kuidas ekraanile hüppas hall kast, kus arvude ja failinimede kiire vool allapoole liikus. Kaks minutit hiljem oli programm lõpuni jooksnud ning kustutanud selle arvuti kõvakettalt kõik viimase internetiühenduse andmed. Vähe sellest, programm oli need kustutanud ja peale selle üle kirjutanud tarbetute andmetega sellest kõvaketta sektorist, kuhu olid salvestatud kõik kirjed. Seejärel kustutati need ja kirjutati uuesti üle. See protsess kordus kiiresti tuhandeid kordi, nii et algseid andmeid ei saanud kunagi taastada.
Protsess jätkus iseenesest. Kolmkümmend sekundit hiljem polnud vähimatki jälge, missuguseid saite oli Victor külastanud või mida ta oli seal teinud.