Omal häälel. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
poliitilised hoiakud on kuidagi „ameerikalikud”. Tegemist on üpris kummalise, ent laialt levinud versiooniga Whorf-Sapiri hüpoteesist, mis väidab, et keel kujundab mõtlemist ja teadvust. Mida siis arvata mu pojast Luukasest, kes sündis Saksamaal, on elanud USAs ja elab nüüd Eestis ja kõneleb kolme keelt nagu „pärismaalane”?
Ometi nägin sellist ühemõõtmelist arusaamist asjadest muuhulgas Euroopa parlamendis ja olen näinud seda isegi välisministrite tasemel – hoiakut, et kui räägid inglise keelt ameerika aktsendiga, siis sa järelikult toetad automaatselt Ameerika Ühendriikide välispoliitikat.
Tähendab, oletatud identiteediga kaasneb oletatud arvamuste pakett?
Jah, see on uskumatult primitiivne lähenemine. Ma lihtsalt ei saa selliseid inimesi tõsiselt võtta, kes leiavad, et see, et ma kuskil elasin, määrab täielikult, kes ma olen ja mida ma asjadest arvan. Kui mulle ütleb keegi, et inglise keele oskuse, mujal saadud hariduse või ajutiselt omatud võõra passi tõttu olen ma ameeriklane, on see sama jabur kui näiteks ütelda, et Harri Tiido on oma vene keele oskuse ja kunagise NSV Liidu passi omamise tõttu sovett.
Teine pool samast hoiakust on suhtumine „väliseestlusse” – lisaks sellele, kus sa oled elanud, määratletakse sind ka selle järgi, kus sa ei elanud. Eelarvamus kulmineerub suhtumises, et kui oled mingi osa oma elust elanud välismaal, siis sul pole õigust rääkida Nõukogude Liidust. See on väga huvitav konstruktsioon: kui mul ei oleks õigust rääkida Eesti asjadest, kuna ma ei elanud Nõukogude Liidus – nagu mulle varem aeg-ajalt öeldi –, siis, kui olla loogiliselt järjekindel, poleks ka N Liidus kasvanul, kes „ei elanud Läänes”, õigust öelda midagi Lääne ühiskonna ilmingutest, näiteks demokraatiast ja sõnavabadusest. Arvamus, et identiteet pole seotud kultuuriga, vaid elupaigaga, meenutab minu meelest 19. sajandi nativistlikku hoiakut: sa oled „teine” ehk võõras, kui sul pole Blut-und-Boden korras, „õige” kohalik peab olema kohalik nii sünnipära kui ka elukoha poolest. Mul on kahju, et lihtsustatud ja kategooriline lähenemine – „sa elasid Ameerikas või sa oled väliseestlane, järelikult oled selline-ja-selline ja toetad seda-ja-seda” – on nii laialt levinud.
Aga kas mingi mõju Teie Ameerikas veedetud noorusel siiski on?
Minule on alati olnud selge, et olen eestlane. Juba oma nime tõttu olin nagu tegelane Johnny Cashi laulus „A Boy Named Sue”. Olen pidanud välismaal allkirja andes seletama, miks mul selline nimi on. Ja edasi, kus on Eesti, miks ta kaardil puudub, kas ma ka eesti keelt oskan, las ma siis ütlen midagi jne. See, et ma viitan banaalseks peetud USA popkultuurile, on ehk näide mingist muust osast mu teadvuses. Kas see on osa mu identiteedist? Kes teab.
27. eluaastal omandatud ja 39. eluaastal loovutatud USA pass avas mulle reisimisvõimalusi, aga kuidas see on mu identiteeti kujundanud, on raske seletada. Minu elu võiks lihtsustatult pidada teoseks, millest suur osa kuulub köitesse „Eesti”. Sedavõrd, kui ma üldse suudan tuvastada endal mingit teadvust, on vaimne jätkuvus peaaegu ainus minu elu konstant. Eesti on lihtsalt osa sellest, nagu ka inglise-prantsuse valgustusajastu filosoofia. Eesti iseseisvuse taastamine ning kinnistamine oli ja on mulle intellektuaalne projekt, mis ei tähenda, et selline määratlus pisendaks selle tähtsust, pigem vastupidi. Eesti kirjanduse õpetamine ja tõlkimine, ENSV rahvuspoliitika analüüsimine ja artiklite kirjutamine Vaba Euroopa Uurimisinstituudis ja diplomaatiline töö oli mulle huvitav, ja see kõik oli Eestiga seotud.
Muidugi ei saa ma eitada seda, et Ameerika Ühendriikides veedetud noorus ja sealt saadud haridus jätsid väga sügava jälje mu mõtlemisse, ja miks ma peaksingi eitama. Mind lihtsalt häirib selline primitiivne mõtteviis, et kõik, mida teen või ütlen, johtub ainult mu taustast.
Ameerikas on kultuurilisi ilminguid, milles tunnen end kodus. Olen saanud sealt väga hea ülikoolihariduse, parema, kui oleksin saanud kus tahes mujal. Kui algharidus on USAs suhteliselt vilets, siis ülikooliharidus võib seal olla väga hea – sooviksin ka Eestisse sellist haridust, kus professor ei loe konspekti ette, vaid arutab õpilastega materjale, mille nood on juba läbi lugenud; kus õpilaste vahel on kõva konkurents ning kus professor on tark inimene, aga mitte jumal.
Minu alma mater, Columbia ülikool New Yorgis, oli ja on senini üks viimaseid ülikoole Ameerikas, kus on kohustuslik filosoofiline lektüür, mille kõik peavad läbi lugema, isegi insenerid ja füüsikud. Oma neli tundi nädalas, alustades Platoniga, siis Aristoteles ja terve tee nüüdisajani välja – minu ajal oli viimane teos, mida tuli lugeda, Thomas Kuhni Structure of Scientific Revolution1, nüüd on see vist juba midagi muud. Aga ma pean siiamaani oluliseks, et igaüks saab need fundamentaalse lääne mõtlemise alustalad kätte. Ja oleks väga hea, kui saaksime selle traditsiooni tuua ka Tartu ülikooli. Kord korraldasin suursaadikuna Fulbrighti stipendiumi kahele Tartu ülikooli professorile, mis võimaldas viibida paar aastat Columbias. Aga nad ei saanud aru sellisest pedagoogikast, et õpilased tulevad ja loevad ise raamatuid. Minu meelest on see parim viis õppida, selles mõttes on mul tõesti Ameerika mõtlemine.
Tõenäoliselt tuleb ka mu usk õigusriiki ja sõnavabadusse sealt. Seda instinktiivset reaktsiooni, mis mul esineb teatud põhimõtete rikkumise puhul, tunnevad paljud ameeriklased, aga eurooplased võib-olla alati mitte. Sõnavabadus oli mulle väga oluline juba siis, kui olin teismeline, see oli mulle oluline ülikooli ajal ja see on mulle senini väga oluline.
Kas Euroopa on lihtsalt poliitiliselt korrektsem või on tegu millegi sügavamaga?
Ma räägin tõerääkimise intellektuaalsest ja moraalsest traditsioonist. Sõnavabadus, mis tähendab ka vabadust rääkida ebameeldivatest asjadest ja sealhulgas riigile ebameeldivatest asjadest, ei ole Euroopas nii tugeva traditsiooniga kui USAs. Sõnavabaduse traditsioon on vaieldamatult Ameerika Ühendriikides palju tugevam, kui ta on paljudes Euroopa riikides.
Oma essees „Taassünni ajalooline valu” 2 olete kirjutanud: „See, mida me arvame, sõltub paljuski, ehk liigagi palju sellest, mida me mäletame isiklikult või rahvapärandis, millised kuupäevad tekitavad meis õudust, kõhedust, juubeldamist, lootust, rõõmu või tuska” – tähendab, midagi meie mõtlemises tuleb paratamatult meie taustast?
14. juuni on kohutav päev inimestele kolmes riigis – Eestis, Lätis ja Leedus. Ameerika Ühendriikides on 14. juuni Flag Day, lipu päev. Me võime leida ka teisi selliseid näiteid.
Kas Teile on mõlemad olulised?
Flag Dayei ole mulle kunagi oluline olnud. 14. juuni on midagi, millest sa oled teadlik ja mille peale sa mõtled. Mitte et ma oleks käinud kogu aeg ringi ja kurtnud juhtunu üle, aga see oli lihtsalt niivõrd vapustav asi minu lähedastele, minu vanematele, et jättis loomulikult meisse kõigisse sügava jälje. Kui ma küsisin 8-aastasena oma isalt: „Issi, mis on kommunist?” siis vastas minu sotsiaaldemokraadist isa: „Kommunist on inimene, kes tuleb öösel sinu juurde koju, topib sind trellitatud raudteevagunisse ja saadab sind Siberisse.”
See oli esimene kord, kui ma küüditamistest üldse teada sain, ja sellele järgnesid õudusunenäod kommunistidest – inimestest, kes panevad su loomavagunisse ja saadavad sind Siberisse. Nii õppisin, mis on kommunist, ja muidugi on sellel kõigel oma mõju.
Vanemate kaudu kandub rahvuslik mälu edasi?
Mitte ainult vanemate kaudu, ehkki muidugi nende kaudu ka, nagu meil kõigil. Vanematelt ma küsisin, miks mingi asi on nii – miks me oleme siin Ameerikas? Miks me ei saa minna Soome? See, et me polnud üksi, et kõik kandsid sedasama koormat, andis meile jõudu.
Luuletaja Doris Kareva on rääkinud, kuidas ühest tema luuletusest võeti nõukogude ajal välja sõna „märts”. Ta lihtsalt pani sinna sõna „märts”, sest see kõlas hästi. See võeti välja väites, et luuletus viitab märtsiküüditamisele, ja sellest ei tohtinud ju rääkida. Kusjuures luuletusel ei olnud mingit pistmist märtsiküüditamisega, Kareva ei mõelnud sellest üldse. Aga võimu esindajatele oli see kohe põhjus paanikaks. Ka nemad teadsid, et need asjad on ühises mälus olemas, ja see, et neist ei tohtinud rääkida, ei teinud neid olematuks, neid ei saanud mälust kustutada. Tsensorid
Thomas S. Kuhn, „Teadusrevolutsioonide struktuur” (ilmus esmakordselt 1962; e.k. 2003, Ilmamaa) (Toim.)
Kogumikus Toomas Hendrik Ilves, „Eesti jõudmine” (Varrak, 2006), lk. 166–173 (toim.).