Omal häälel. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
Helsingis U2 kontserdil, siis keegi nägi mind ja sellest tuli kohe BNSis uudis. Ma ei saa aru, miks on see nii väga imelik, et välisminister käis U2 kontserdil. Mulle meeldib muusika. Mõnele teisele inimesele meeldib sport. Kui toimub mingi riikidevaheline kohtumine, siis lähevad kõik peaministrid kohale ja vaatavad spordivõistlusi. On olnud küllaltki palju kohtumisi läbi aastate erinevates ametites, mille juurde justkui kuuluvad spordivõistlused, olgu siis jalgpall, korvpall või pesapalli maailmakarikavõistlus. Keegi ei pea seda imelikuks, et kõik vaatavad neid võistlusi ja räägivad neist.
Mind sport ei köida, mind köidab muusika. Presidendina olen küll käinud ka spordivõistlustel, suusatamist ja lõpuks koguni jalgpalli vaatamas, ent pigem oma ameti tõttu ja tunnustamas inimesi, kes midagi hästi teevad, mitte seetõttu, et mulle sport vaatemänguna midagi erilist pakuks. Kui Eesti inimesed teevad midagi hästi – näiteks mängivad jalgpalli, suusatavad või teevad muusikat –, siis tahan neid tunnustada ja innustada. Seepärast olen kutsunud ka vastuvõttudele esinema muusikuid, kes on südamega asja juures ning kellel tuleb see hästi välja ning kellest mõnda pean koguni geniaalseks. Vaiko Eplik, Ewert, Lenna, Leslie da Bass, Malcolm Lincoln, HU?, Mimicry – nad on andekad siin ja praegu, sõltumata sellest, kas neid näitab MTV või kas mõni mainekaks tituleeritud Lääne ajakiri neid mainib või mitte.
Tegelikult hõlmab minu vaba aja teadvust praegu palju rohkem hoopis puude kasvatamine, loen igasuguseid dendroloogilisi raamatuid. Ma ei loe eriti midagi rokkmuusika kohta. Kunagi nooremana lugesin, nüüd enam mitte.
Ka filme vaatan vähem kui nooruses. Teater on mind rohkem mõjutanud. Sametrevolutsiooni ajal jälgisin huviga teatri rolli idapoolse Euroopa vabanemisprotsessis. Václav Haveli Laterna Magica teatril oli selles protsessis tohutu mõju – ise ma seal ei käinud, aga lugesin sellest palju. Nagu Tšehhi ajaloos, nii oli ka meie ajaloos teater koht, kus tekkis mingi rahvuslik tunnetus. See oli koht, kus okupatsiooni ajal sai igasuguseid asju öelda, ja inimesed said aru. Kui käisin siin paar korda 1980ndatel aastatel teatris, siis oli see nagu kirik – seal esitati elav kommentaar selle kohta, mis ümberringi toimus. Inimesed naersid asjade peale, mis olid väga selgelt riigivastased, nad said aru, millest jutt käis, aga keegi ei takistanud seda. See oli üks koht, kus saadi kinnitust, et teised näevad asju samamoodi – inimesed tunnetasid, et nad ei ole üksi, sest teised sinu kõrval ja su ees ja viis rida eespool naersid samal kohal. Kõik said aru, et kõik teisedki said aru – see oli nagu armulaud.
3
FILOSOOFIA JA KIRJANDUSE RADADEL
Olete nii kirjanduse kui ka filosoofia sõber. Mainisite, et tunnete Thomas Pynchoni romaane, oma lemmikraamatuks olete nimetanud Pynchoni 1973. aastal ilmunud romaani „Gravity’s Rainbow”. Samas innustusite juba varakult näiteks John Stuart Milli filosoofiast. Kas jõuate veel ka presidendiametis romaane ja filosoofiat lugeda?
Olen Pynchoni tundja selles mõttes, et olin temast nii suures vaimustues. Tean lisaks Pynchonile päris palju ka Nabokovist. Need on kirjanikud, kes kasutasid keelt väga võimsalt. Mulle on süžee, nagu muusikas meloodia, suhteliselt ebahuvitav. Olulisem on kõik see, mis seal ümber juhtub, mida suudetakse keelega teha – see on nagu luule, ainult et pikemas vormis. Kui olulisim oleks süžee, siis võiks osta lennujaamas mingi odava põnevusromaani, istuda lennukis ja lugeda see läbi ja pärast ei mäletaks sellest enam midagi. See, et keegi suudab keelega midagi huvitavat teha, meeldib mulle palju rohkem. Nagu muusika, on ka keel meie perekonnas alati tähtis olnud. Meil käis alati mingi kalambuuritsemine, kogu aeg tegime piiripealseid nalju ja just keelenalju, ja see jätkub senini – varem vennaga, nüüd rohkem pojaga.
Kas see on seotud ka sellega, et olete kõik vähemalt kakskeelsed?
Naljad on kindlasti kakskeelsed või isegi kolmkeelsed, ja see on ka üks põhjus, miks mulle meeldib Nabokov – ta teeb kogu aeg kaks- ja kolmkeelseid nalju.
Mind visati omal ajal klassiruumist välja, sest ma viljelesin neid õudseid kalambuure. Mu kümnenda klassi inglise keele ja kirjanduse õpetaja oli meiega väga ülbe. Kui kord pidime lugema Shakespeare’i „Othellot”, selgitas ta, et Othello oli maur, ja küsis üleolevalt: „Does anyone here know what a Moor is?”3 Õpetaja perekonnanimi oli Frank ja siis ma ütlesin: „The Moors – weren’t they the ones who fought the Franks in the battle of Tours?”4 Ja õpetaja karjus: „Ilves, out! Out! Out!”5
Minu meelest oli see väga kaval kalambuur ja on inimesi, kes hindavad kalambuure, aga enamik ei hinda ja mu õpetaja kuulus nende hulka, kes ei hinnanud.
Eks ma olin ise ka paras ninatark ja sellised asjad ilmselt kuulusid minu käitumise juurde. Või oli õpetaja halvas tujus. Igatahes keelemäng ja kalambuuritsemine jätkub senini nii venna kui ka pojaga ja aeg-ajalt me läheme ladina keele peale üle. Kirjutame Luukasega vahel teineteisele ladina keeles. Mõlemad halvasti, ega ma ei oska ladina keelt hästi – aga lihtsalt et seda vähest oskust elus hoida, mis mul on. Mul on mobiiltelefonis talletatud ladinakeelne uudiste portaal Efermis – lihtsalt selleks, et ladina keelt lugeda. Nii minule kui ka Luukasele meeldib kirjutada mõnes võõrkeeles, ja kui ta proovib midagi ladina keeles kirjutada, siis ma vastan talle samuti ladina keeles, põhiliselt tekstisõnumiga. Ehk on see lihtsalt Ilvese perekonna väike omapära.
Ja oma kõnedes ja kirjutistes tsiteerite meeleldi ladinakeelseid klassikuid.
On asju, mis kõlavad originaalis paremini kui tõlkes. Kui on teada, kuidas mingi ütlus originaalkujul on, siis miks mitte kasutada seda algupärast väljendit. Nende tundmine kuulub üldhariduse juurde, neid väljendeid ei ole ma õppinud ladina keele tunnis, vaid nad moodustavad osa haritud inimese pagasist. Kui iga haritud inimene juba teab, mis on et cetera, siis ka „omnia Gallia in tre¯s partes divisa est” ei peaks olema midagi liiga keerulist.
Ma ei näe mingit põhjust neid asju vältida, vastupidi, nad kuuluvad Euroopa traditsiooni. Seepärast imestan, kui inimesed räägivad Ameerikast kui pealiskaudsuse kultuurist. Minu jaoks seostub Ameerikaga just selline euroopalik traditsioon, mida on Ameerika ülikoolid, sealhulgas ka need, kus käisin mina ja kus käis minu poeg, elus hoidnud. Sain õieti palju hiljem aru, miks see on oluline – ja see on seotud ka nii Ameerika kui ka Euroopa eduga.
Üks väga huvitav filosoof Rémi Brague – täpsemalt on ta heebrea keeleteadlane ja ajaloolane, ja prantslane, kes õpetab Münchenis – on kirjutanud raamatu, mille nimi on inglise keeles The Eccentric Culture („Ekstsentriline kultuur”). See näitab, kuidas Rooma kultuur on tegelikult kogu Euroopa kultuuri aluseks – mitte sellepärast, et meil on „veni, vidi, vici”, vaid see oli esimene kultuur või tsivilisatsioon, kes ei pidanud ennast kõige paremaks, vaid oli valmis teistelt laenama ja õppima ja tegi seda täiesti teadlikult.
Kontrastiks sellele olid upsakad egiptlased, upsakad juudid, upsakad mesopotaamlased ja eriti upsakad veel kreeklased, kes nimetasid kõiki inimesi, kes nende keelt ei kõnelenud, barbariteks, ja Hiina Keskmine riik. Rooma kultuur tunnistas endale: „Kreeklased teadsid seda asja palju paremini, me võtame selle nende käest üle.” Brague väidab, et selles oligi rooma kultuuri ja Rooma impeeriumi tugevus, et nad olid altid teiste mõjule, õppisid ja omandasid võõraid asju. Ja kui järele mõelda, oli tegelikult araabia kultuuril või islami kultuuril selle algaastail samasugune lähenemine. Me tunneme ju kõiki aristotelesi ja sophoklesi ja euripideseid araabia keele kaudu, sest araablased olid need, kes seda kõike säilitasid, ja talibanlik kristlus pärast Rooma aja lõppu oli see, kes jälle raius: „Ei, me ei võta midagi mujalt, kui see ei ole otseselt seotud Rooma kirikuga, Jeesus Kristuse või meie traditsiooniga – kõik see on halb ja tuleb hävitada.”
Renessanss algas tegelikult sellega, et jõuti sellest punktist üle ja hakati austama esiteks rooma kultuuri ja seeläbi kreeka kultuuri, ja siis oli võimalik juba araabia tekste kreeka keelest tõlkida. Sedakaudu tuli Aristoteles ja see kõik tagasi. Ja see muutuski Euroopa kultuuriks – see, et me võtame mõjusid vastu, et me ei ole suletud. See hoiak, et kõik mõjud on huvitavad, me suhtume nendesse positiivselt, võtame väljast tulevaid asju omaks ja transformeerime neid. Suletud kultuurid,
„Kas keegi teist teab, mida „maur” tähendab?”
„Kas maurid polnud mitte need, kes võitlesid Tours’i lahingus frankide vastu?”
„Ilves, välja!”