Dorian Gray portree. Oscar Wilde
Читать онлайн книгу.
mitte,” vastas lord Henry, “koguni mitte, armas Basil. Te nähtavasti unustate, et ma olen abielus, ja et abielu ainus võlu on see, et see muudab pettuse mõlemale poolele absoluutselt vajalikuks. Ma ei tea kunagi, kus mu naine on, ja tema ei tea kunagi, mida mina teen. Teineteist kohates – sest aeg-ajalt me ikkagi kohtume, kui üheskoos mõnele õhtusöögile satume või hertsogi juures külas käime räägime teineteisele kõige tõsisemal ilmel kõige absurdsemaid lugusid. Minu naine mõistab seda imehästi – tegelikult palju paremini kui mina. Ta ei eksi kunagi daatumitega, mina aga alati. Kui ta mind tabab, ei tee ta sellest väljagi. Mõnikord tahaksin, et ta teeks, aga tema ainult naerab mind.”
“Ma ei salli seda, kuidas te oma abielust räägite, Harry,” ütles Basil Hallward, suundudes aeda viiva ukse poole. “Usun, et te olete väga hea abikaasa, aga te häbenete hirmsasti oma voorusi. Te olete haruldane inimene. Te ei räägi kunagi midagi moraalset ega tee kunagi midagi kõlblusevastast. Teie küünilisus on lihtsalt poos.”
“Loomulikkus on ikka poos, pealegi üks kõige ärritavamaid poose, mida ma tean,” hüüdis lord Henry naerdes. Noormehed läksid kahekesi aeda ja istusid pikale bambuspingile, mis seisis kõrge loorberipõõsa varjus. Päikesehelk libises üle läikivate lehtede. Rohus värelesid valged karikakrad.
Natukese aja pärast vaatas lord Henry kella.
“Kahjuks pean nüüd minema, Basil,” ütles ta, “aga enne kui lähen, nõuan vastust küsimusele, mille ma teile äsja esitasin.”
“Millisele küsimusele?” küsis kunstnik ja vaatas maha.
“Teate seda väga hästi.”
“Ei tea, Harry.”
“Noh, siis kordan seda. Tahan, et seletaksite, miks te ei ole nõus Dorian Gray portreed näitusele panema. Tahan teada tegelikku põhjust.”
“Ütlesin teile tegeliku põhjuse.”
“Ei, te ei öelnud. Teie jutu järgi oli põhjuseks see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”
“Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, “iga portree, mis on maalitud tundmusega, on kunstniku enda, mitte modelli portree. Modell on lihtsalt juhuslik, modell on ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigem on see tema ise, kes end lõuendil näitab. Põhjuseks, miks ma seda pilti ei taha näitusele panna, on hirm, et olen temas avaldanud oma hinge saladuse.”
Lord Henry hakkas naerma. “Ja mis saladus see siis on?” küsis ta.
“Ma ütlen teile,” vastas Hallward, kuid ta näole tekkis nõutuseilme.
“Olen ootus ise, Basil,” ütles kaaslane talle otsa vaadates.
“Tegelikult on mul üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, “ja ma kardan, et vaevalt te seda üldse mõistate. Võib-olla te vaevalt usutegi mind.”
Lord Henry naeratas, kummardus, noppis rohust roosaõilmelise karikakra ning vaatas seda. “Olen päris kindel, et mõistan,” vastas ta, ainiti kuldset valgeebemelist ketast silmitsedes, “ja mis puutub uskumisse, siis suudan uskuda kõike, eeldusel, et see on täiesti uskumatu.”
Tuul raputas õilmeid puist ja tähekuhilais sireli rasked õiekobarad õõtsusid rammas õhus. Müüri ääres hakkas siristama rohutirts ja sinise joonena liugles pikk peenike kiil pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli tunne, nagu kuuleks ta Basil Hallwardi südame tuksumist, ja ootas huviga, mis on tulemas.
“Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija vähe aja pärast, “et kaks kuud tagasi läksin leedi Brandoni suurele vastuvõtu-õhtule. Te teate ju, et meie, vaesed kunstnikud, peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, publikule peab ju aeg-ajalt meelde tuletama, et me pole mitte päris metslased. Nagu te mulle kord ütlesite – sabakuue ja valge kaelasidemega võib igaüks, isegi börsimaakler, haritud inimese kuulsuse omandada. Sain vaevalt kümme minutit saalis olla ja paksude mukitud leskede ning igavate akadeemikutega juttu ajada, kui äkki tundsin, et keegi vaatab mind. Pöördusin ümber ja nägin Dorian Grayd esimest korda. Kui meie pilgud kohtusid, tundsin, et lähen näost valgeks. Mind valdas imelik hirm. Mõistsin, et seisan silm silma vastas kellegagi, kelle olemusest kiirgus sellist vastupandamatut võlu, et kui ma oleksin sellele alistunud, siis oleks sellesse neeldunud kogu mu loomus, mu hing ja isegi mu kunst. Eluaeg olen ma püüdnud väliseid mõjutusi vältida. Teiegi teate, Harry, kui iseseisev ma loomu poolest olen. Olen ikka iseenda isand olnud – vähemalt enne kohtumist Dorian Grayga. Siis aga… ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski nagu ütles mulle, et seisan oma elu raskeima kriisi lävel. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks kõige sügavamaid rõõme ja kõige sügavamaid kurvastusi. Mul hakkas hirm ja ma tahtsin ära minna. Mitte südametunnistus ei sundinud mind seda tegema, vaid mingi imelik argus. Ma ei loe seda endale teeneks, et ma põgeneda püüdsin.”
“Südametunnistus ja argus on tegelikult üks ja sama, Basil. Südametunnistus on firma esindusnimi. See on kõik.”
“Ma ei usu seda, Harry, ja ma arvan, teiegi ei usu. Aga ükskõik, mis mu ajendiks ka oli – ja see võis olla uhkus, sest ma olen alati väga uhke olnud – , igatahes tormasin ukse poole. Seal muidugi jooksin leedi Brandonile sülle. “Ega te ometi taha nii vara plehku panna, mr. Hallward?” kiljatas ta. Teate küll, kui imelik läbilõikav hääl tal on?”
“Jah, tal on kõik vau omadused peale ilu,” ütles lord Henry, kitkudes karikakraõit pikkade närviliste sõrmedega.
“Ma ei saanud temast kuidagi lahti. Ta tutvustas mulle kuninglikke kõrgusi, tähe- ja lindikandjaid ning hiiglatiaarade ja papagoininadega elatanud daame. Ta rääkis minust kui oma kõige kallimast sõbrast. Olin teda varem ainult kord kohanud, aga millegipärast püüdis ta mind iga hinna eest päevakangelaseks teha. Arvan, et mõni minu pilt oli parajasti hästi menukas, vähemalt oli minust odavates turulehtedes juttu olnud ja see on ju üheksateistkümnenda sajandi surematuse mõõdupuu. Äkki leidsin end silm silma vastu noormehega, kelle isik mind nii imelikult oli vapustanud. Seisime üsna lähestikku, puutusime peaaegu kokku. Meie pilgud kohtusid uuesti. See oli minust mõtlematu, aga ometi palusin ma leedi Brandonit, et ta mind noormehega tutvustaks. Kuid võib-olla polnudki see nii mõtlematu. See oli lihtsalt paratamatu. Oleksime teineteisega ka ilma igasuguse tutvustamiseta rääkima hakanud. Olen selles kindel. Hiljem ütles Dorian seda mulle ise. Ka temale paistis, et saatuse tahtel pidime tuttavaks saama.”
“Ja kuidas leedi Brandon seda imelist noormeest kirjeldas?” küsis lord Henry. “Ma tean, et tal on kombeks kõigi oma külaliste kohta kohe täpne kirjeldus anda. Mäletan, kuidas ta kord viis mind kellegi metsiku punanäolise härra juurde, kes oli üleni ordeneid ja linte täis riputatud ja kellest ta mulle kõige vapustavamaid üksikasju kõrva sosistas, tehes seda traagilisel sisinal, mida pidid tahes-tahtmata kuulma kõik, kes selles ruumis viibisid. Pistsin lihtsalt plehku – eelistan endale ise tuttavaid valida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega nagu oksjonipidaja kaubaga. Ta kas puhub nad üles või siis jahvatab kokku kõike muud, ainult mitte seda, mida sa just teada tahad.”
“Vaene leedi Brandon! Harry, te olete tema vastu ülekohtune!” ütles Hallward loiult.
“Armas sõber, ta püüdis asutada salongi, kuid tal läks korda avada ainult restoran. Miks ma peaksin teda imetlema? Aga jutustage mulle, mida ta Dorian Grayst rääkis.”
“Ah midagi selletaolist, et “vaimustav poiss – ta vaene armas ema ja mina olime lahutamatud sõbrannad. Olen unustanud, mida ta õieti teeb – kardan, et ta ei tee üldse midagi – ah jaa, mängib klaverit – või hoopis viiulit, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru pidada ja nõnda saime otsekohe sõpradeks.”
“Naer pole sõprusele sugugi halb algus, kuid lõpetamiseks on see tingimata parim moodus,” ütles noor lord, noppides järgmise karikakra.
Hallward raputas pead. “Te ei mõista, mis on sõprus, Harry,” lausus ta, “ja järelikult ei mõista te ka seda, mis on vaen. Teile meeldivad kõik inimesed, tähendab, te olete kõigi vastu ükskõikne.”
“Kui hirmus ülekohtune