Dorian Gray portree. Oscar Wilde
Читать онлайн книгу.
lord Henry tõmbas tiku kena hõbetoosi peal põlema ning hakkas iseteadval ja rahuloleval ilmel sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma ainsasse lausesse kokku võtnud. Luuderohu läikivate lehtede rohelusest kostis varblase siutsumist ja sabinat ja sinised pilvevarjud ajasid üksteist üle rohu taga nagu pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Talle näis, et palju imelisemad kui nende ideed. Su enda hing ja su sõbra kired need on kõige võluvamad asjad siin elus. Vaikse naudinguga kujutles ta igavat einet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallwardi juurde. Oma tädi juures oleks ta tingimata kohanud lord Goodbodyt ja kogu vestlus oleks keerelnud vaeste toitmise ja eeskujulikkude üürimajade vajaduse ümber. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruste tähtsust, mille järgimiseks tema liikmetel mingit tarvidust ei ole. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks teinud ilusaid sõnu töö auväärsusest. Kui hea, et ta kõigest sellest oli pääsenud! Seoses tädiga turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallwardi poole ja ütles:
“Armas sõber, just praegu tuli mul meelde.”
“Mis nimelt, Harry?”
“Kus ma Dorian Gray nime kuulsin.”
“Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kibrutades.
“Ärge nii kurja nägu tehke, Basil. Kuulsin seda oma tädi leedi Agatha juures. Ta rääkis mulle, et olevat leidnud suurepärase noormehe, kes teda East Endis aitama hakkab, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tunnistama, et tädi ei rääkinud midagi selle noormehe ilust. Naised ei oska ilusat välimust hinnata, vähemalt head naised mitte. Tädi ütles, et noormees olevat väga tõsine ja et tal olevat meeldiv iseloom. Kohe kerkis mu silme ette mingisugune sorakil juustega olevus, prillid ees, kohutavalt tedretähniline, ja määratumad lampjalad all. Kahjuks ei teadnud ma siis, et tegemist oli teie sõbraga.”
“Mul on väga hea meel, et te seda ei teadnud, Harry.”
“Miks?”
“Ma ei taha, et te temaga kohtute.”
“Te ei taha, et ma temaga kohtun?”
“Ei.”
“Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener aeda tulles.
“Nüüd olete sunnitud mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes silmi pilgutades heleda päikesevalguse käes seisis.
“Paluge mr. Grayd oodata, Parker; ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda aiateed maja poole.
Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. “Dorian Gray on minu kõige kallim sõber,” ütles ta. “Ta on oma olemuselt lihtne ja kena. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke teda mõjutada. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju suurepäraseid inimesi. Ärge võtke minult seda ainukest inimest, kes annab minu kunstile kogu võlu, mis tal iganes on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, usaldan teid.”
Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu ta enda tahtmist üle huulte tulevat.
“Mis lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades, võttis Hallwardil käe alt kinni ja vedas ta peaaegu väevõimuga majja.
TEINE PEATÜKK
Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, seljaga tulijate poole, ja lehitses Schumanni “Metsapiltide” albumit.
“Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. “Tahaksin neid mängima õppida. Need on haruldaselt ilusad.”
“See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”
“Ma olen istumisest tüdinud ja ma ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss pahura tujukusega klaveriistmel virru lüües. Lord Henryt märgates tõusis tal silmapilguks kerge puna palgesse ja ta kargas püsti. “Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud, et teil on külaline.”
“See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin talle, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd te rikkusite kõik ära.”
“Minu rõõmu teiega tutvuda te siiski ei rikkunud, mr. Gray,” ütles lord Henry lähemale astudes ja kätt sirutades. “Mu tädi on teist mulle sageli rääkinud. Olete üks tema lemmikuid ja ma kardan, et ka üks tema ohvreid.”
“Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha juures mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. “Lubasin temaga möödunud teisipäeval kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga see läks mul ausalt täiesti meelest ära. Pidime seal kahekesi üht duetti mängima – vist koguni kolme duetti. Ei tea, mida ta nüüd mulle ütleb. Kardan nii hirmsasti, et ei julge talle enam külla minnagi.”
“Küll ma teid tädiga ära lepitan. Ta on teisse väga kiindunud. Ja ma ei usu, et teie puudumisel oleks tegelikult suuremat tähtsust olnud. Kuulajad vististi arvasid, et see oligi duett. Kui tädi Agatha klaveri taha istub, teeb ta seal kahe inimese eest täiesti piisavalt müra.”
“See on teie tädi suhtes lausa kohutav ja minu suhtes ka just mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.
Lord Henry vaatas teda. Jah, ta oli oma kaunilt kaarduvate punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja krässus kuldsete juustega tõesti imeilus. Tema näos oli midagi, mis juba esimesest silmapilgust usaldust äratas. Temas oli nooruse siirust, samuti nagu nooruse kirglikku puhtustki. Tundus, et ta oli hoidnud end maailmast rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.
“Te olete liiga võluv, et heategevusega tegelda, mr. Gray, kindlasti liiga võluv.” Ja lord Henry istus diivanile ning avas sigaretitoosi.
Kunstnik oli ametis värvide segamise ja pintslite korraldamisega. Ta näis mures olevat, ja kuuldes lord Henry viimast märkust, vaatas ta korraks tema poole, kõhkles silmapilgu ja ütles siis:
“Harry, ma tahan oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui palun teid lahkuda?”
Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. “Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.
“Oh ei, palun ärge minge, lord Henry. Ma näen, et Basil on järjekordselt sünges meeleolus, ja ma ei talu neid tema tusatujusid. Pealegi tahaksin ma kuulda, miks ma heategevusega tegelda ei tohi.”
“Ma ei tea, kas ma seda teile üldse ütlengi, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, sest te ju palusite mind siia jääda. Ega teilgi tegelikult midagi selle vastu ole, Basil? Olete mulle sageli öelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell saab lobiseda.”
Hallward hammustas huult. “Kui Dorian seda soovib, siis peate muidugi jääma. Doriani tujud on seaduseks kõigile peale tema enda.”
Lord Henry võttis kübara ja kindad. “Te käite küll peale, et ma siia jääksin, Basil, kuid kahjuks pean ma siiski minema. Lubasin ühe mehega “Orleansis” kokku saada. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel õhtupoolikul Curzon Streetile vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Oleks väga kahju, kui te mind kodunt ei leiaks.”
“Basil,” hüüdis Dorian Gray, “kui lord Henry Wotton minema läheb, siis lähen ka mina. Te ei tee ju suudki lahti, kui te maalite, ja on hirmus igav seista poodiumil ning katsuda head nägu teha. Paluge teda jääda. Ma nõuan seda.”
“Jääge, Harry, et Doriani ja ka minu soovile vastu tulla,” ütles Hallward ainiti oma pilti vaadates. “On tõsi, et ma töötades kunagi ei räägi ega midagi ei kuule, ja minu õnnetuil modellidel peab küll hirmus igav olema. Palun jääge.”
“Aga mis saab sellest mehest, kes mind “Orleansis” ootab?”
Kunstnik hakkas naerma. “Ma ei usu, et sellega erilisi raskusi oleks. Võtke uuesti istet, Harry. Ja