Pimeda mehe aiad. Kaur Riismaa
Читать онлайн книгу.
ja see situatsioon, plahvatusohtlik, kas ma olin siis vaba, ma nägin neid kahte nagu ennast ja seda Georgi, seda süljetopsi nagu ennast, ja kas minust peab samamoodi saama süljetops, seda ma kartsin, tõsi, sest rääkinud olid nad justament sedasama, mida kunagi rääkisime meie, täpipealt, tõsi, kaklesid täpipealt sama, ikka läbi aegade sama asja pärast, viljavoorid, mis on õhtuks süüa, rootslased, ja kas homme on süüa, kalvinistid … Mis ta ütleski?”
Georg oli teinud oma jutus pausi ja näis, nagu hakkaks ta kohe sülitama, ent loobus sellest ning neelatas. „Njap-njap, Wrangel aga, Karl Gustav, njap-njap-njap …” Tema jutt voolas edasi, aga härra Koi ei kuulanud enam. „See nimi tuleb nii tuttav ette, tõsi, see on ju üks neist Wrangelitest, vanaisa ütles: Wrangellidest, l-i rõhutades, tõsi, üks neist mingitest Karlidest või Hermannidest või Wolmaritest oli ju Otepääl härra, aga neil oli mingi häda, vanaisa rääkis, lastehäda, kõik surid maru noorelt, siis ta võttis mind ikka sülle ja ütles, et mina ei sure, sest mina kasvan vabas Eestis … Võeh!” Härra Koi raputas ennast. „Söögi alla ja söögi peale, ikka vaba ja vaba Eesti, nagu ma osanuks võrrelda, nagu ma teadnuks, mis vahe on Nõukogude ajal ja Rootsi ajal, need olid minu jaoks samaväärsed, aga siis viis ta mind mäe peale ja ütles, et näed, tõsi, see tamm on Rootsi ajal istutatud, ja Wrangell-ll ise oli selle istutanud, tõsi, kuigi ma väga kahtlen, kas ta millalgi oma mõisasse ka jõudis või kakles kusagil lahingutes nendesamade asjade pärast, mille pärast poiss ja tüdruk, s e e tüdruk õieti, see ilus tüdruk, et kellel on õigus ja kellel pole. Ja iga sõda on ususõda, eriti kodusõjad.”
Härra Koi jõudis söögisaali hilja. Lastega pered olid juba päral. Omletti, õhulist, nagu talle meeldis, peekoniga, nagu talle meeldis, vedeles põrandal rohkem kui hõbedastes liugustega vaagnates. See oli ristkülikukujuline valgete seintega õdus ruum keldrikorrusel, mille ühelt poolelt pääses kööki, kustkaudu sebisid ettekandjad ja kokad kandikute ja kannudega. Teises otsaseinas olevast uksest pääses fuajeesse. Kahe avause vahel toimus laste pisikene maailmasõda, vanemate sõda lastega ja muidugi ka vanematel omavahel, kuna alailma oli just võõras laps „kasvatamatu jõnglane”. Kui sellele järgnes vaikiv, ent hukkamõistev pilk naabrinna pearätile või märkus jumalata rahvaste kohta, oligi pisikene konflikt lahvatanud ning lapsed hetkeks unustati. Need said rahulikult ja üleni moosistena tuisata laudade vahel ja all. Härra Koi ootas hetke, kui toodi juurde omletti, toodi juurde peekonit ja röstsaia, ning istus istus siis rahulikult kogu möllu keskele. Ta teadis, et temale pööratakse vähe tähelepanu, ainult niipalju, et „see vana ja veider mees”, ning käratsetakse edasi. Õieti olid vanemad talle natukene tänulikudki, sest härra Koi lokaliseeris kriisikolde. Lastele tegi ta nalja ning heas tujus olles tegi tema lastele nägusid, isad ja emad võisid korraks juua kohvi või teed, ometi lõpuks paar suutäit alla neelata ja lubada teineteisele, et järgmisel korral viiakse lapsed oma vanemate juurde hoida, kuni puhkusel viibitakse. Isad igatsesid oma stressirohket ja alati liiga madala palgaga tööd, emad igatsesid roosipõõsaid, mis kinnastest hoolimata alati käsi kriibivad, ja emad igatsesid seksistlikke märkusi töö juures ja isad igatsesid nokitsemist aias. Ainult lastel oli lõbu laialt.
Aga kogu selle segaduse sees, mis juhtub laias maailmas, kriisile järgnev kriis, sõjale järgnev sõda, on ometi ju üks köök, kus on rahu, mis paistis praegu nagu vaadates binokli valest otsast sisse, ent mis oli olemas, oli olemas praegu ja oli olemas olnud siis. Härra Koi oli tõstnud endale uue omleti ja mätsutas mõnu tundes suud, kuna enne Koi haihtumist oli arst tal munatoidud rangelt ära keelanud. Haihtunud inimesed saavad endale palju lubada. Koi oli hakanud uuesti omletti sööma, sest selle maitse meenutas talle naist, keda enam polnud, aga kes pannitäies vahtulöödud ja piimaga segatud munaroas edasi elas.
See oli olnud Plaani õhtu, õhtu nende esimeses ühises korteris, mis oli naise emale kuulunud ja mille kommunaale naine maksis, kuid see ei pidanud kauaks niimoodi jääma. Adam oli päeval käinud mitmel pool linnas, vaadanud sisse koolivenna Henri juurde ja kohanud luuletaja Kräunu. Kõikjal saatis teda vinge tuul, tüütu peenike vihm, mis kiiresti märjaks tegi, ent mille pärast tundus mõttetu varju avada. Oli oktoober, varakult süttisid tänavalaternad ja heitsid rutuste inimeste heitunud nägudele veidigi valgust, et oleks kergem, et teekond bussipeatusesse ja koju näiks lühem. Koi polnud seda kõike märganud. Tal oli oma asi ajada. Henri näis kahtlevat, luuletaja Kräun oli vaimustuses, ning olles paari detaili kohta pärinud, mis Koil polnud pähe tulnud, lisas omalt poolt nõuandeid ja – peamine – julgustust. Rohkem polnud tal vaja. Koi buss möödus paneelmajadest, kus tubades põlesid tuled, söödi, juteldi, ta uskus nende taga olevat perekondi, aga ta teadis nende taga olevat kliente. Päris taga lõpus, ühes viimastest majadest, oli ka nende korter. See oli kant, kuhu juhuslikult ei satuta, sinna minnakse täpselt nii, nagu läks ka Koi – teadmisega. Ta võttis astmeid viie kaupa ning leidis eest tühja ja pimeda korteri. Naine oli veel tööl, selge. Koi käis toast tuppa. Vajutas elutoa laelambi põlema, vaatas toas ringi, kustutas tule, läks magamistuppa, kordas protseduuri, läks kööki, istus, istus kaua, käed lõua all, sõrmed vaheliti, tõusis, lülitas ka köögitule põlema, istus edasi, aga silmade ees virvendas. Virvendas mingi uskumatu tulevik, kus on kõik võimalik, ja mida kauem ta istus, seda võimalikumaks muutusid absurdsemadki nägemused. Koi lasi tule surnuks, ent see ei aidanud, nüüd oli ta nagu kinos. Ta oli rong, mis kihutab publikusse, lennuk, mis sööstab läbi pilvede, sellest aga ei piisanud, ta oli kosmosesond Jupiteri orbiidil ja siis oli ta Jupiter ise.
Jupiteri kell näitas kaheksat. Köögikell näitas veerand üheksat. Pool üheksa tuli naine ja Koi viimase jõuraasu nõudis naisele vastuminek – võimalikult ükskõikselt, ent rahulolevalt. „Ma teen süüa, vabandust, ma enne ei jõudnud, ma … jäin mõtlema.” Tõepoolest oli ta jäänud mõtlema. Korraga, tolle ukseklõpsuga, esikust kostva vihmavarju soputusega oli ta jälle maa peale tulnud. Esikusse minnes tema süda veel tagus, pea käis kergelt ringi, aga nähes oma naist seal seismas, oli ta kukkunud tagasi. Niivõrd argiselt võttis naine mantlit seljast, kakkus jala otsast kummikuid, kõiges, mis naises oli välist, oli midagi hukkamõistvat, eriti aga selles iseenesest armastusväärses lauses: „Oi, sa jäid mõtlema, kallis.”
Koi kloppis mune. „Tegelikult ta ju ütles: „Näe, mina käisin tööl, me saame jälle arved ära maksta ja ehk jääb kuu lõpus midagi üle ka. Mis sina täna teinud oled? Ahaa, mõtelnud. Ahaa, unistanud. Tead, sul pole ikka midagi, sul pole midagi peale unistuste.” Kas ma tegin end tolaks? Henri juures? Kräunu vaimustus oli siiras, aga ta ongi selline. Ise ka paras tola. Tohlakas. Padavorst. Mul pole ikka midagi.” Eneseusk, mis Koid alles mõne tunni eest tormiliselt vallanud oli, ei, enese teadmine, oli korrapealt kadunud, nõnda et kui naine päris: „Sa saatsid mulle sõnumi, et õhtul on tähtis asi rääkida, ma ei jõudnud vastata, vabandust, mis see oligi?”, ei teadnud Koi vastata muud: „Ma … mul oli kõht tühi ja ma vist tähtsustasin üle, et kas … et mis kell sa tuled ja mis ma võiks süüa teha.”
Ja jälle tundis ta, et süda kisub krampi ning kusagil silmade taga ajab vägisi nutule. „Tema ju ostab süüa. Mitte mina. Mis õigust mul üldse on siin midagi valmistada?” Aga naisel oli tööl hästi läinud. Ta oli sõlminud mitu lepingut, ajanud korda mitu Asja. Naine rääkis sellest kõigest rõõmsal ilmel ning Koile oli tundunud, et naise päev ainult mitu’dest koosneski. Koi naeratas vägisi ja püüdis olla võimalikult muretu, pärast saatis naise resoluutselt elutuppa tugitooli lugema ning pesi ise nõud, pesi isegi pliidi puhtaks ja oleks ilmselt hakanud põrandatki pesema, aga naine tuli vaatama, mida mees nii kaua jokutab, tulgu ometi magama.
Koi polnud veel kustutanud köögis tuld, see oli soe ning kollane. Naine lasi ära elutoa tule ning süütas laelambi magamistoas, kus ei olnud veel pirni ümber sirmi. Too valgus oli külm, peaaegu sinine. Neid eraldas elutoa pimedus. „Elu toa pimedus,” oli Koile pähe turgatanud, ja oktoober oma väsimatu vihmaga pressis ennast õhuaknast sisse ning otse talle hinge.
Härra Koi oli toonud endale ka kohvi juurde. See oli must ja Koi muigas, muigas oma toonase mina üle seal köögiuksel: „Aga siis, siis muidugi.” Öösel oli Koi olnud kaua ärkvel, kuulanud paari autot möödumas, naabrid tulid koju, olid jälle purjus, lärmasid, uuesti oli kõik vait, koer haukus paar korrust allpool, naine rääkis kellegagi läbi une. Kumbki külg ei olnud magamiseks sobiv,