Pimeda mehe aiad. Kaur Riismaa
Читать онлайн книгу.
ta tunneb, kõik on korras, see on seesama, kes tõstab ta trepilt enese sülle, ning nad lähevad koos, see keegi lükkab teise käega lahti kreemjat rohelist tooni ukse, tema isa istub akna all ja loeb lehte, pöörab end tulijate poole, sooja õhku hoovab temast või aknast tema taga, seal on ta vennad ja õde ja kõik on korras. Ta on väga tasa. Ja naeratab veidi nagu nupust nikastunu, kui härra Koi ta lahti laseb ja tagasi reelingule nõjatub, et vaadata valgeid kaatreid eemal, kuulata linde kiljumas ja mõtelda: „On küll käpas veel, vanapoiss, on küll.”
Muidugi, see oli olnud katastroof, too esimene kord. Aga esmajoones see, et härra Koi oli lõgistanud ja nõksutanud oma uksekaarti, niikaua kuni üks prouadest talle appi tuli. Julgustava, aga nagu härra Koile tundus, samal ajal alandava naeratusega keeras proua kaardi teisipidi ning torkas avasse, roheline tuli süttis ja uks avanes. „Vanamees ei saanud jälle hakkama,” mõtles härra Koi ning oli enda peale oma saamatuse pärast vihane. Ta lonkas tuppa, vahtis nagu midagi otsides ringi ja tundis siis, et proua polnud kuhugi läinud, vaid seisis ikka veel ukseavas. „Mida ta tahab, mida ta tahab?”
„On teiega hästi? Olete täna kuidagi tujust ära.” Proua naeratas liiga siiralt. Alanduse, nagu härra Koi oma üllatuseks ja ka rõõmuks täheldas, oli ta endale ise välja mõtelnud.
„Ei, see … Ma mõtlesin katastroofi peale!” Härra Koi ajas silmad punni ja tegi hirmsat nägu nagu ennist söögisaalis ühte jõngermanni hirmutades.
Proua hakkas naerma: „Katastroofi peale! Miks siis ometi? Täna tuleb imeline ilm, pole liialt kuum, ma ei talu palavust, ega meie vanuses vist teiegi, peaksite jahedas pargis jalutama.” Proua jalg jõnksatas, nagu tahaks tuppa astuda, ent pidas seda vist kohatuks ning astus hoopis tagasi. „Peaksime jalutama, meie vanuses …” Proua Mölln, kelle nime härra Koi ei teadnud, oli üks neist kolmekümnest – kolmesajast, nagu härra Koile tundus – Saksa turistist, kes nädala eest bussiga olid saabunud. Peaaegu kõik nad olid prouad, need-ja-need, nood-ja-nood. Üksikud vanamehed liipasid ka kaasa, ent eelistasid vaatamisväärsusi vältida ning hotelli hoovis laudade ümber kaarte mängida, suitsetada ja õhtu tulles minna paari tänava kaugusele õlut jooma. Hoolimata sellest, et proua Mölln pidevalt korrutas „meie vanuses” niivõi naasuguses kombinatsioonis ilmastiku, teeolude ja toiduga, ei näinud ta olevat eriti vana, härra Koist ehk kümme aastat noorem, seega viiekümne kandis. Proua kandis pükse, läbi mille polnud aimata, kui lihavad ta sääred on, ja õhulist triiksärki, käised üles keeratud. Tema alles õlesäbrused juuksed olid paari vardaga hooletult kuklasse sätitud, mis muutis proua Möllni näo meeldivalt korrapäraseks, kuna lahtiste juustega nägi tema nägu vähemalt proua enda arvates välja talumatult kitsas, ja selles oli proua Möllnil muuseas õigus.
Härra Koi ei osanud midagi peale hakata. Ühest küljest tahtis ta kurge teha, teisest küljest oleks hea meelega ajanud kellegagi juttu, kuna aimas varasemast hommikust, et hakkab lootusetult kibestuma. Eriti ärritasid teda mingid mälupildid, mis tulid teab kust, olid vahepeal meeldivad, kuid enamjaolt ainult tüütud. Nende vastu aitas kuretegemine, keset tuba paljajalu oma ühel harul seismine. See lõi pea üldiselt puhtaks, jättis alles ainult nood pildid, mis kuidagi kallid olid, millest oli kahju loobuda, mille astla otsas leidus magusat mürki. Aga proua Mölln, nagu see naine kätt ulatades end praegu tutvustab, tabas ta just hetkel, mil läbi mehe pea tuiskas häbi ja tusk, raev oma rumaluse pärast, olgugi et kolmekümne aasta tagant. „Koi,” vastas härra Koi. Proua oli ikkagi suvatsenud üle läve tulla.
„Te mõtlesite katastroofi peale?”
„Jaa-ah …” venitas härra Koi. Nad seisid mõnikümmend sekundit vaikides.
„Igatahes te peate saama värsket õhku. See on nüüd küll otsustatud, meie vanuses!” Proua Mölln võttis Koil käe alt kinni ja juhtis ta uksest välja liftideni ning härra Koi taipas, et nad ilmselt suunduvad välja. „Ei, mitte hoovi, need …” alustas ta, aga proua Mölln lõpetas: „Saan aru, ega minagi, n e m a d, buh, meie vanuses!” Hoolimata „meie vanusest” paistis, et proua Möllnil pole midagi hommikuse dringi vastu, ja nad läksid läbi fuajee baari suunas. „Klaas punast veini lööb südame käima.” Ta peatus, kuna taipas, kuidas oleks lause lõpetanud, jättis kordamata „meie vanuses”, pidas hetke hinge ning jätkas: „Ja siis läheme jalutama, arkaadide alt ja aeda, liigne päike ei tee head, teate.”
Ikka sadas. Lumi oli tulnud ja sama kiiresti läinud. Nad istusid hotelli baaris valgetes tugitoolides, proua Mölln härra Koi paremal käel.
„Te rääkisite midagi katastroofist?”
„Ahjaa, tõsi, rääkisin.” Härra Koi ei teadnud, kas ta peaks jutustama lugu tollest esimesest korrast, mil, nagu tal meeles oli, kõik läbi kukkus, see tähendab, tema arvas enda olevat lõplikult läbi kukkunud. Proua Möllni nägu ja tegu tundus muunduvat, korraga istus tema kõrval seesama tädi, kelle korterisse Koi oli kolmekümne aasta eest sattunud. Ja tookord oli sadanud, piisad nagu vannitäied külma novembrivett, mis ei halasta ühelegi vihmavarjule ega inimesele varju all. Pimedas kihutasid mööda autod, nende tuled pimestasid, juhid ei märganud jalakäijaid ning seepärast sadas korraga horisontaalis ja vertikaalis. Koi oli peidus kangialuses ning tegi aega parajaks. Kell oli pool seitse, tal oli pool tundi aega ja ta oli väga närvis, tahtis suitsetada, aga ei saanud, kuna sigaretilõhn on niisketel riietel eriti eemaletõukav, ta tahtis joosta üle tee baari, mille helendav silt mainis õnnetundi, aga samamoodi on vettinud inimese alkoholilõhn läbitungivalt vastik. Ja proua keegi – nime oli Henri karjunud telefoni, aga Koi polnud aru saanud – oli soliidses eas, kesklinna korterit arvesse võttes lisaks veel Daam.
„See oli kolmkümmend aastat tagasi,” alustas härra Koi, aga proua Mölln segas otsemaid vahele: „Jaa! Katastroof. Euroopa, mu kallis vana Euroopa …” Ent ehmatas siis ja pani kortsulise käe suu ette edasise vaikimise märgiks. „Ma olin siis väga noor, jumalik, kui – khm, j u m a l, kui noor, tahtsin ma ütelda. Alles alustasin, see oli esimene kord, tõsi, jaa, jahaa.” Proua Mölln vaikis, nagu oli lubanud, ja härra Koil ei olnud sõnu. Pildid hakkasid segi minema, mälu alt vedama. „Ma … ma pidin minema. Hmm. Tõsi.” Proua Mölln näperdas laudlina ja vaatas kõrvale maha oma kinganinasid, pööras kingi hindavalt, kohendas oma pükste sääreotsi ja härra Koi ehmatas: tal on igav! Jah, tal on minuga igav. Igavust ei tohi olla! „Igavus on surm!” Nii ju Kräun õpetas. „Tee midagi lolli, aga hoia tähelepanu!” oli ta jutustanud maja vastas salus, tõsi. Ja härra Koi hüppas tundmatus kohas pea ees vette: „Ma tulin teie juurde, mäletate, proua Mölln?” Ja proua knihvas peaga järsku härra Koi poole ning jäi talle suurte silmadega otsa vaatama. „Mäletate, see oli kolmkümmend aastat tagasi, teie kesklinna korter, nii oli ju kokku lepitud, tõsi, ja keegi teine ei tohtinud olla kodus, mäletate? Ma olen jooksnud mingi kangi alt välja ja välisukse juurde, pressinud ennast vastu ust, et vihm räästast krae vahele ei langeks, ja vajutan numbrit 18, on meeles, see oli teie korteri number?” Minut, mis vanal naisel võttis, et jõuda esikusse ning vajutada ukse avamise nuppu, tundus, nagu öeldakse, sajandina – sellistes olukordades tavaline. Aga Koi pääses sisse. „Viimane korrus, Prantsuse rõdud, vaade vanalinnale, väga šikk, ära lollusi tee,” oli Henri suutnud interjööri kirjeldada. Igal mademel süttis põlema automaatne lamp ja Koi kuulis, et üleval on uks lukust lahti keeratud. Tema süda oli tagunud sada kakskümmend, sada kaheksakümmend, kakssada korda minutis, mida kõrgemale ta jõudis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне