Intelligentsuse psühholoogia. René Mõttus
Читать онлайн книгу.
number ei vasta populatsiooni keskmisele väärtusele, hälbivad keskmisest. Kõrgem intelligentsus tähendab hälvet keskmisest kõrgema numbri poole, madalam intelligentsus hälvet keskmisest väikesema väärtuse poole. Nagu käesolevas peatükis hiljem näeme, pole üldse tähtis, mis mõõtkavas paiknevate numbritega me inimeste intelligentsust tähistame – kõik need on võimalik viia lõpuks vähese vaevaga hälbeskaalale.
Mõõtmisprotseduur. Mõõtmine eeldab standardiseeritud protseduuri. Kõigepealt peab olema ühesugune mõõdik, mida kindlate reeglite järgi rakendatakse soovitud omaduse mõõtmiseks. Näiteks teame, et keha temperatuuri mõõtmiseks on kraadiklaas, mis tuleb kindlaks ajaks panna näiteks suhu või kaenlaauku. Samasugused kindlad reeglid kehtivad intelligentsuse mõõtmisel: peab olema usaldusväärne instrument, mida rakendatakse kõigile võimalikult ühetaolise protseduuri alusel. Intelligentsuse mõõtmine on protseduurireeglitest kinnipidamise suhtes eriti tundlik. Näiteks keha temperatuuri mõõtmisel pole ilmselt kuigi oluline, kui mitu inimest viibib mõõtmise ajal ruumis. Psühholoogias on teada, et intelligentsustesti tulemused võivad oleneda sellest, kas testi tehakse individuaalselt või grupitestina (viimasel juhul teeb ühes ruumis ja ühe läbiviijaga testi palju inimesi). Kui ühel inimesel tehakse sama test individuaaltestina ning teisel grupitestina, siis ei pruugi tulemused olla enam võrreldavad. Tõsi, grupitesti tulemused ei pea olema tingimata halvemad individuaalse soorituse puhusest: teiste inimeste juuresolek võib mõnda vastajat motiveerida, mille puhul tema tulemused on grupilise täitmise korral individuaalsest paremadki. Aga seni, kuni ei teata väga täpselt, kuidas testimistingimused inimesi mõjutavad, tuleb kõiki testida võimalikult sarnaste protseduuride järgi.
Intelligentsust mõõtvad ülesanded. Üldjuhul koostatakse intelligentsustestid suure hulga ülesannete koguna. Muidugi oleks väga tore, kui piisaks vaid ühest või paarist ülesandest. Näiteks küsisid Alfred Binet ja Théophile Simon lastelt, mida saaks järeldada järgmisest kirjeldusest: „Minu naabril käisid üksteise järel imelikud külalised. Kõigepealt arst, siis notar ja lõpuks preester”. Kuigi järelduse tegemine naabri tervisliku seisundi kohta nõuab teadmisi ja asjadevaheliste seoste mõistmist, ei ole see tingimata vankumatuks tõendiks vastaja vaimsete võimete kohta. Kõik intelligentsuseuurijad teavad, et õige vastuse teadmine või mitteteadmine ühele küsimusele sõltub paljudest juhuslikest asjaoludest, mis ei pruugi olla seotud vaimse võimekusega. Näiteks Vikas Swarupi raamatus „Q & A” (2005) on juttu Mumbai vaesest ettekandjast Ram Mohammad Thomasest, kes võidab mälumängus miljard ruupiat vaid tänu sellele, et kõik esitatud küsimused olid sellised, millele ta juhuslikult vastust teadis. Näiteks vastust küsimusele, milline on väikseim planeet, teadis peategelane seepärast, et ta mäletas oma enda elust pesakonna pisimat kassipoega, kellele pandi nimeks Pluuto.2
Testis väga erinevat tüüpi ülesannete kasutamine on mõistlik veel ühel põhjusel – enamasti soovitakse testidega hinnata inimeste üldintelligentsust. Küsides näiteks ainult silmaringi peegeldavaid küsimusi, mõõdame küll osaliselt üldintelligentsust, aga samas mõjutavad tulemusi märkimisväärselt ka haridustase ning elukogemused. Paludes näiteks inimesel korrata erineva pikkusega numbrijadasid, mõõdame üldintelligentsuse kõrval suuresti ka mälu treenitust. Kui aga võtta erisugust tüüpi ülesannete sooritusest keskmine, peegeldab see kõige paremini just üldintelligentsuse taset.
Kui intelligentsustestid sisaldavad piisaval hulgal küllalt mitmekesiseid (või väga hoolikalt valitud ülesandeid), siis saab nendega inimesi eristada väga usaldusväärselt: ka täiesti erinevatest ülesannete kogumitest saadud tulemused reastavad inimesed intelligentsuse alusel väga sarnaselt (Johnson, Bouchard, Krueger, McGue & Gottesman, 2004).
INTELLIGENTSUSE MÕÕDIKUD
Saamaks intelligentsuse mõõtmise viisidega paremini tuttavaks, vaatame lähemalt paari kõige tuntumatest intelligentsuse testidest.
Binet’-Simoni ja Stanfordi-Binet’ testid
1905. aastal avaldasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet (1857–1911) ja Théophile Simon (1872–1961) mõõdiku, mis oli mõeldud laste intelligentsuse mõõtmiseks (Binet & Simon, 1905). Mõõdiku loomise ajendiks oli vajadus hinnata laste vaimset arengut ja eriti arengupeetust, mis võiks olla aluseks laste saatmiseks erivajadustega laste koolidesse. Binet valis testi terve hulga eripalgelisi ülesandeid, mille lahendamine nõudis taibukust ja järelduste tegemise oskust. Mõõdiku esialgses versioonis, mida tuntaksegi Binet’-Simoni testina, anti lastele 30 erisuguse raskusega ülesannet. Kõige lihtsamad ülesanded olid mõeldud 3–4aastastele ja seisnesid näiteks oskuses jälgida liikuvat objekti või näidata erinevaid kehaosi. Mõnevõrra keerulisemad ülesanded nõudsid etteloetud arvude tagurpidi lugemist, lühikeste lausete kordamist ja sõnade määratlemist („Mis asi on kahvel?”). Keerulisemad ülesanded nõudsid näiteks kolmest etteantud sõnast („jahimees”, „püss” ja „part”) mõtestatud lause konstrueerimist või mälu järgi mingi kujundi reprodutseerimist. Kõige suuremat pingutust nõudsid ülesanded, kus lapsel näiteks paluti korrata tagurpidi 9 juhuslikus järjekorras öeldud arvu.
Näiteks üks tüüpiline ülesanne, mida kasutatakse paljudes vaimsete võimete testides, on kujundite kopeerimine mälu järgi. Joonisel 1 on toodud iseloomulik näide sellisest kopeerimisülesandest.
Üks testi olulisi omadusi oli võimalus välja arvutada laste intellektuaalne vanus. Kuna oli kindlaks määratud iga vanusegrupi keskmine punktisumma, siis selle põhjal sai hinnata iga lapse intellektuaalset vanust, mis võis erineda kronoloogilisest vanusest. Näiteks kui 14aastane laps lahendas testi 12aastase lapse keskmisel tasemel, siis oli tema intellektuaalseks vanuseks 12. See võimaldas anda lapse sooritusele sisulise hinnangu.
JOONIS 1. Tüüpiline näide kujundite kopeerimise ülesandest. Kujundeid näidatakse ühekaupa ja palutakse hiljem need mälu järgi reprodutseerida. Kui detailide täpsust ja korralikkust mitte arvestada, siis ruutu hakatakse reprodutseerima keskmiselt 5aastaselt, rombi 8aastaselt ja silindrit 10aastaselt.
1916. aastal avaldas Stanfordi ülikooli psühholoog Lewis Terman (1877–1956) Binet’-Simoni ümbertöötatud testi, mida tuntakse Stanfordi-Binet’ intelligentsusskaala (Stanford-Binet Intelligence Scale) nime all. Seda skaalat on korduvalt revideeritud (viimane versioon pärineb 2003. aastast) ning sisaldab 6 tüüpi ülesandeid, mis mõõdavad (Becker, 2003):
1. teadmisi (26 % ülesannetest);
2. voolavat intelligentsust (17 %);
3. visuaal-ruumilist töötlust (18 %);
4. arvulist mõtlemist (21 %);
5. töömälu (12 %);
6. lühimälu (6 %).
Stanfordi-Binet’ testi kasutusala on teisest eluaastast kuni 85+ eluaastani. Kuigi Stanfordi-Binet’ test ise pole enam kõige populaarsem intelligentsustest, on temas kajastamist leidnud põhimõtted olnud prototüübiks enamusele teistele IQ-testidele.
Wechsleri intelligentsusskaalad
Pikki aastakümneid on ühed enam kasutatavatest intelligentsustestidest olnud David Wechsleri (1896–1981) loodud täiskasvanute ja laste testid. Wechsleri testide saaga sai alguse möödunud sajandi neljandal kümnendil, mil Esimeses maailmasõjas sõdureid testinud Wechsleril tekkis plaan luua uus ja olemasolevatest parem intelligentsustest. Wechsleri arvates kippusid toonased testid sisaldama liiga ühetaolisi ülesandeid ning võimaldasid seetõttu testitavate võimetest saada vaid piiratud pildi. Oma testi koostamisel pidas Wechsler hoolega silmas, et see sisaldaks väga erinevat tüüpi ülesandeid. Ise ta tegelikult väga palju uusi ülesandeid välja ei mõelnud, vaid korjas need kokku mitmesugustest juba kasutusel olnud testidest. Valitud ülesanded jagas ta kahte kategooriasse: verbaalsed ülesanded, mis põhinesid sõnalisel materjalil (nt sõnade defineerimine), ning mitterverbaalsed ülesanded, mis ei sisaldanud keelelist informatsiooni (nt kuupidest kujundi kokkupanemine). Niisugune jaotus võimaldas lisaks üldist võimekust peegeldavale koguskoorile veel iga inimese kohta arvutada
Selle raamatu ainetel tehtud film „Rentslimiljonär” (