Intelligentsuse psühholoogia. René Mõttus
Читать онлайн книгу.
loomise ajalugu näitab, et IQ-testi küsimusi pole ise kuigi keeruline välja mõelda. Palju keerulisem on testi „häälestamine” (halvasti töötavate küsimuste asendamine parematega) ja normandmete kogumine, ilma milleta pole testil eriti mõtet. Testi populaarsuse ja leviku määravad sageli kvaliteedi kõrval olevad tegurid, kas testi põhjalikkus või hoopis lühidus, et seda oleks võimalik 12 minutiga läbi viia. Viimases peatükis („Vaimse võimekuse test VVT98”) on toodud näidistest, mis koosneb 30 ülesandest või küsimusest. Selle näidistesti ülesanne on tutvustada erinevaid IQ-testi ülesannete liike. Et seda testi on täitnud üle 1000 vastaja, siis on see väga sobiv materjal tutvustamaks psühhomeetria põhimõisteid.
INTELLIGENTSUSE MÕÕTMISE EKSPERIMENTAALSED MEETODID
Tavaliselt mõõdetakse intelligentsust nn paber-pliiats-testidega. Selliseid teste on lihtne koostada, läbi viia ja hiljem töödelda. Kuid juba üsna intelligentsuse uurimise alguses sai selgeks, et vaimsed võimed ilmutavad ennast ka laboratooriumi-tüüpi katsetes.
Intelligentsuse mõõtmine laboratooriumis
Varem või hiljem jõuavad uurijad intelligentsuse seletustega oletusteni, et intelligentsuse puhul peab olema tegemist mingi närvisüsteemi omadusega. Näiteks sellega, kui kiiresti närviimpulsid levivad pikki aksoneid ja dendriite ning kui kiiresti levib informatsioon ühelt neuronilt teisele. See ja teised närvisüsteemi omadused peaksid avalduma ka katsetes, kus mõõdetakse seda, kui kiiresti jõuab vaatleja langetada tajuülesandes mingi otsuse. Kuna lihtsad reaktsiooniaja katsed pole andnud loodetud tulemusi – ühele nupule vajutamise aeg ei ole väga tugevasti seotud vastaja IQga –, siis on uurijad pidanud välja nuputama keerulisemaid seletusi. Näiteks on oletatud hoopis seda, et tark inimene erineb rumalast selle poolest, kui efektiivselt ta oma aju kasutab. See tähendab, et mingi keerulise ülesande lahendamiseks peab vaimselt võimekas inimene hoopis vähem aju pingutama kui vähem võimekas.
Väga mitmetes reaktsiooniaja- (RT- ehk reaction time) katsetes on leitud seos intelligentsuse ja ülesande lahendamiseks kuluva aja vahel. Näiteks joonisel 4 on kujutatud tüüpilise katseseadme skeem, mida kasutatakse sellelaadsetes katsetes. Katseisiku ülesanne on hoida näppu kodunupul (HOME) ja viia sõrm nii ruttu kui võimalik ühele 8 nupust, mis süttib põlema (Jensen, 1998). Tüüpiline korrelatsioon testidega mõõdetud IQ skoori ja RT vahel on vahemikus –0,20 kuni –0,40.
JOONIS 4. Tüüpiline katse, millega uuritakse IQ ja RT seost.
Näib olevat reegel, et mida keerulisem ülesanne, seda tihedam on RT ja IQ seos. Joonisel kujutatud katses peab katseisik tegema valiku 8 võimaliku variandi vahel, mis on juba piisavalt keerukas ülesanne. On tähele pandud, et mida keerulisem on eksperimentaalne ülesanne (nt alternatiivide arv), seda tugevam on seos testidega mõõdetud IQga. Ülesande raskust on lihtne hinnata keskmise reaktsiooniajaga: tavaliselt, mida raskem on ülesanne, seda pikem on RT. Üldjuhul, mida pikem on mingi ülesande RT, seda kõrgem on ka selle korrelatsioon testidega mõõdetud IQga (Vernon & Jensen, 1984).
JOONIS 5. Näide arvukuse hindamise katsest, mille lahendamise edukus näib samuti sõltuvat vastaja IQst.
Praeguseks pole selge, millistest katse parameetritest sõltub see, kas sooritus katses seostub testidega mõõdetud intelligentsusega või mitte. Näiteks hiljuti ilmus uurimus, milles osalejad pidid hindama eri värvi ringide suhtelist arvukust (Halberda, Mazzocco & Feigenson, 2008). Kui joonisel 5 esitatud pilt esitada lühikeseks ajaks, siis ei ole vastajal piisavalt aega, et kollased ja sinised ringid ekraanil ühekaupa kokku lugeda. Sellele vaatamata saab arvukuse üle otsustada üldise mulje põhjal. Selline ülesanne ei nõua praktiliselt mingit pingutust, sest arvukuse mulje on väga lihtne tekkima. Näiteks enamikul juhtudel ütlevad katses osalejad ühe silmapilgu jooksul, et ülaltoodud joonisel on siniste ringide arv kollastest suurem, mis on tõesti nii. Halberda ja tema kolleegid arvutasid iga katseisiku jaoks välja, kui suur peab olema eri värvi ringide arvu vahe, et seda usaldusväärselt (nt 75%l juhtudest) eristada. Selgus, et arvukuse eristuslävi oli 14aastastel lastel üsna tugevas korrelatsioonis vastaja testidega mõõdetud IQga. Korrelatsioonid arvukuse eristusläve ja erisuguste IQ-testide vahel oli vahemikus 0,53–0,57. Sellest saab teha järelduse, et visuaalse arvukuse hindamine võib olla üheks võimeks (või vähemalt kajastab seda võimet üsna hästi), millest sõltub loogiliste, matemaatiliste ja teiste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamine.
Peatükis „Intelligentsus ja kognitiivsed protsessid” on pikemalt juttu erisugustest eksperimentaalsetest protseduuridest, mida on kasutatud intelligentsuse mõõtmiseks. Siiski väärib rõhutamist, et paljude arvates pole taoliste lihtsate laboratoorsete katsetega – peenemas keeles elementaarsete kognitiivsete ülesannetega – mõõdetav võimekus enam päris seesama abstraktne intelligentsus, mida mõõdavad klassikalised intelligentsustestid, vaid mingi intelligentsuse aluseks olev fundamentaalsem organismi omadus, vaimse töö kiirus (mental speed).
Aju elektriline aktiivsus
Saksa füsioloog ja psühhiaater Hans Berger (1873–1941) registreeris inimese esimese elektroentsefalogrammi (EEG) 1924. aastal. Praktiliselt sellest ajast alates on püütud leida ka EEG ja inimese intelligentsuse seost.
Inimese koljult mõõdetud EEG signaal on väga nõrk, vahemikus 10–100 µV, ja üsna korrapäratu kujuga. Korrapäratu kuju tuleneb sellest, et EEG signaal sisaldab mitme erineva sagedusega elektripotentsiaali võnkumisi. Nendele erinevas sagedusribas toimuvatele pinge võnkumistele on antud oma nimed, näiteks alfa (8–12 Hz), beeta (12–30 Hz), gamma (30–10 Hz) ning madalama sagedusega pinge võnkumistele teeta (4–7 Hz) ja delta (alla 4 Hz). Berger oli näiteks esimene, kes pani tähele, et suletud silmadega inimesel domineerib EEGs ligikaudu 10-Hz alfasagedusega perioodiline laine, mis aga asendub palju suurema beetasagedusega, niipea kui inimene avab silmad.
Vähemalt nelja EEG omadust on püütud seostada intelligentsustasemega. On arvatud, et suurema IQ-skooriga inimeste aju elektrilised vastused on (1) kiiremad, (2) väiksema amplituudiga, (3) keerulisema kujuga või (4) neil on kindel kuju (signatuur).
Kuigi tulemused ei ole alati kokkulangevad, on piisavalt andmeid, mis näitavad, et alfa-komponendi tugevus EEG signaalis on seotud psühhomeetriliselt mõõdetud intelligentsusega. Seega inimesed, kes ilmutavad puhkeoludes suletud silmadega suuremat alfavõnkumist 10-Hz piirkonnas, on keskeltläbi intelligentsemad (Doppelmayr, Klimesch, Stadler, Pollhuber &
Heine, 2002). Võiks arvata, et alfasagedus oleks nagu arvuti protsessori töösagedus, mis viib kohe mõttele, et targematel inimestel käib protsessor veidi suurema sagedusega kui vähem andekatel. Kuigi see on ahvatlev oletus, ei ole sellele kuigi kerge kinnitust saada. Näiteks ühes töös, kus uuriti 688 kaksikut, ei leitud seost individuaalse alfa tipusageduse ja WAIS-testi skooride vahel (Posthuma, Neale, Boomsma & de Geus, 2001). See tähendab, et targematel inimestel ei jookse „kompuuter” suurema taktisagedusega kui neil, kelle vaimsed võimed on tagasihoidlikumad. Samal ajal ilmnes, et sarnaselt IQ-skooriga on alfavõnkumise tipusagedus 66–83 % ulatuses päritav.
JOONIS 6. Tüüpiline sündmuspotentsiaal ehk ERP. Kaks esimest positiivset (P2 ja P3) ja negatiivset (N1 ja N2) tippu kannavad tähistusi vastavalt sellele, kas nad tulevad esile 100, 200 või 300 ms pärast sündmuse algust. Tüüpiline hälvete amplituud on 3–6 μV.
Vastavalt neuronaalse tõhususe oletusele (neural efficiency hypothesis) toimib targemate inimeste aju madalamal energiatasemel (seega efektiivsemalt), kui on tarvis lahendada mingit taibukust nõudvat ülesannet. Kuigi tõhususeteooria kohta on olemas mõningaid tõendusi, ei ole tulemused alati järjekindlad ja sõltuvad tihti mitmetest muudest teguritest, nagu näiteks vastaja sugu või vaadeldav aju piirkond (Neubauer & Fink, 2009).
Kõige perspektiivikam on olnud seoste otsimine IQ ja sündmuspotentsiaalide (event-related potential ehk ERP) omaduste vahel. Kuna aju on hea elektrijuht, siis koljule paigutatud elektrood registreerib