Esseed. Oscar Wilde
Читать онлайн книгу.
ning suudab tõmmata kuu tulipunase niidiga taevast alla. Talle kuuluvad „vormid, mis on reaalsemad kui elavad inimesed”, ja suured arhetüübid, millega võrreldes eksisteerivad olevused on üksnes lõpetamata koopiad. Loodusel pole tema silmis ei seadusi ega ühtlust. Kunst võib oma tahtmist mööda imesid teha ning kui ta kutsub sügavustest koletisi, siis need tulevad. Ta võib käskida mandlipuul talvel õide puhkeda ja saata lume küpsele viljapõllule. Tema sõna peale asetab pakane oma hõbedase sõrme juuni hõõguvale suule ja Lüüdia mägede orgudest hiilivad välja tiivulised lõvid. Drüaadid piiluvad tihnikust, kui ta sealt möödub, ning pruunid faunid naeratavad talle kummaliselt, kui ta neile läheneb. Tal on kullinäoga jumalad, kes teda kummardavad, ning tema kõrval kappavad kentaurid.”
CYRIL: See mulle meeldib. Sellest ma saan aru. Kas see ongi kõik?
VIVIAN: Ei. Üks lõik on veel, kuid see on puhtakujuliselt praktiline. Selles soovitatakse lihtsalt mõnda meetodit, mille abil me seda kadunud valetamiskunsti elustada saaksime.
CYRIL: Hüva, enne kui sa selle mulle ette loed, tahaksin ma esitada sulle ühe küsimuse. Mida sa sellega mõtled, kui sa ütled, et elu, „vaene, tõenäoline, igav inimese elu” üritab kunstiimesid jäljendada? Ma saan täiesti aru sinu vastuväidetest sellele, et kunsti käsitletakse kui peeglit. Sinu arvates alandab see geeniuse mõrase peegli seisusesse. Aga sa ei taha ometi öelda, nagu usuksid sa tõsiselt, et elu matkib kunsti, et tegelikult on elu peegel ja kunst tegelikkus?
VIVIAN: Muidugi tahan. Kuigi see võib näida paradoksina – ja paradoksid on alati ohtlikud asjad –, on sellegipoolest tõsi, et elu matkib kunsti palju rohkem, kui kunst matkib elu. Me kõik oleme omal ajal Inglismaal näinud, kuidas teatud iseäralik ja lummav ilulaad, mille leiutasid ja mida rõhutasid kaks fantaasiaküllast maalikunstnikku, on elu sedavõrd mõjutanud, et iga kord, kui minna eranäitusele või kunstisalongi, võib seal näha Rossetti unistuste müstilisi silmi, pikka vandlikarva kaela, kummalist kandilist lõuga ja lahtisi varjutatud juukseid, mida ta nii palavalt armastas, teisal aga „Kuldse trepi” sulnist tütarlapselikkust, „Laus Amorise” lilleõiega sarnanevat suud ja rauget kaunidust, Andromeda kirekahvatut nägu ning „Merlini unenäo” Viviani hapraid käsi ja nõtket ilu. Ja see on alati nõnda olnud. Suur kunstnik leiutab teatud tüübi ja elu üritab seda kopeerida, jäljendada seda populaarses vormis nagu ettevõtlik kirjastaja. Ei Holbein ega van Dyck leidnud Inglismaal seda, mida nad on meile andnud. Nad tõid oma tüübid endaga kaasa ning elu oma agara jäljendusvõimega asus meistrit modellidega varustama. Kreeklased oma väleda kunstivaistuga said sellest aru ning paigutasid mõrsjakambrisse Hermese või Apolloni kuju, et mõrsja sünnitaks niisama ilusaid lapsi nagu kunstiteosed, mida ta oma õnnejoovastuses või valus vaatas. Nad teadsid, et elu ei saa kunstist mitte pelgalt hingestatust, mõtte- ja tundesügavust, hingetormi või hingerahu, vaid et ta suudab end ka kunsti joontele ja värvidele vastavalt vormida ning nii Pheidiase väärikust kui ka Praxitelese graatsiat väljendada. Sellest tulenesid ka nende vastuväited realismile. See ei meeldinud neile puhtakujuliselt sotsiaalsetel põhjustel. Nad arvasid, et see teeb inimesed vältimatult koledaks, ning neil oli täiesti õigus. Me püüame parandada rahva olukorda puhta õhu, vaba päikesevalguse, tervisliku vee ja koledate paljaste hoonetega alamklasside paremaks majutamiseks. Kuid need asjad annavad tulemuseks üksnes tervise, need ei loo ilu. Ilu loomiseks on vaja kunsti ning suure kunstniku tõelised õpilased pole mitte tema matkijad ateljees, vaid need, kes muutuvad sellisteks nagu tema kunstiteosed, olgu need siis plastilised nagu kreeka kultuuris või maalitud nagu moodsal ajastul – ühesõnaga, elu on kunsti parim, kunsti ainus õpilane.
Kirjandusega on lugu samasugune nagu kujutavate kunstidega. Kõige ilmselgemalt ja labasemalt ilmneb see nende tobedate poiste puhul, kes lähevad pärast Jack Sheppardi või Dick Turpini seikluste lugemist õnnetute õunamüüjate lette rüüstama, murravad öösel sisse kommipoodidesse ja ehmatavad linnast kojuminevaid vanahärrasid, karates neile äärelinna kõrvaltänavatelt kallale, mustad maskid ees ja laadimata revolvrid käes. Seda huvitavat nähtust, mis esineb alati pärast ükskõik kumma viidatud raamatu uustrüki ilmumist, seostatakse tavaliselt kirjanduse mõjuga kujutlusvõimele. See on aga viga. Kujutlusvõime on oma olemuselt loov ning otsib alati uut vormi. Poisikesest murdvaras on kõigest elu matkimisvaistu vältimatu tulemus. Ta on fakt ja püüab nagu fakt tavaliselt ikka väljamõeldist jäljendada, ning see, mida me temas näeme, kordub laiemal kujul terves elus. Schopenhauer on moodsat mõtet iseloomustavat pessimismi analüüsinud, kuid selle leiutas Hamlet. Maailm on kurvaks jäänud, sest üks marionett oli kunagi raskemeelne. Nihilist, see veider märter, kellel pole usku, kes läheb ilma religioosse vaimustuseta tuleriidale ja sureb selle eest, millesse ta ei usu, on puhtakujuliselt kirjanduslik saadus. Turgenev leiutas ta ja Dostojevski viimistles teda. Robespierre ilmus Rousseau teoste lehekülgedelt niisama kindlalt, nagu tõusis Rahvapalee ühe romaani débris’st. Kirjandus ennetab alati elu. See mitte ei kopeeri elu, vaid vormib seda vastavalt oma vajadusele. Üheksateistkümnes sajand sellisena, nagu meie seda tunneme, on suurel määral Balzaci leiutis. Meie Lucien de Rubempré’d, meie Rastignacid ja de Marsay’d ilmusid esmakordselt nähtavale Comédie Humaine’i näitelaval. Me viime üksnes joonealuste märkustega ja tarbetute lisandustega ellu suure romaanikirjaniku loomingulise nägemuse tujusid või fantaasialendu. Ma küsisin kord ühelt daamilt, kes oli Thackeray isiklik tuttav, kas kirjanikul oli Becky Sharpe’i loomisel mõni eeskuju. Ta vastas, et Becky kuju oli välja mõeldud, kuid idee selle tegelase loomiseks andis osalt üks guvernant, kes elas Kensingtoni väljaku lähedal ja oli ühe väga iseka ja rikka vana naise seltsidaam. Ma pärisin, mis sellest guvernandist sai, ning ta vastas, et veidral kombel jooksis naine mõni aasta pärast „Edevuse laada” ilmumist minema selle vana naise vennapojaga, kelle kaaslaseks ta oli, ning lõi lühikest aega seltskonnas päris laineid, üsna proua Rawdon Crawley stiilis ning täielikult proua Rawdon Crawley võtteid kasutades. Lõpuks sattus ta hätta, kadus mandrile ning teda nähti vahetevahel Monte Carlos ja teistes mängupaikades. Üllas härrasmees, kelle järgi seesama suur sentimentalist kolonel Newcome’i kuju lõi, suri mõni kuu pärast „Newcome’ide” neljanda trüki ilmumist, huulil sõna „Adsum” (olen siin). Peagi pärast seda, kui härra Stevenson oma kummalise psühholoogilise muundumisloo avaldas, viibis üks mu sõber, kelle nimi on härra Hyde, Londoni põhjaosas, ning et ta kiirustas raudteejaama, siis valis ta enda meelest otsetee, eksis ära ja leidis end kahtlaste ja kurjakuulutavate tänavate rägastikust. Kuna ta oli üsna närviline, hakkas ta kõndima väga kiiresti ning ühe kangi alt jooksis järsku laps talle otse jalge vahele. Laps kukkus kõnniteele, mu sõber komistas tema otsa ja astus talle peale. Et laps oli muidugi väga ehmunud ja tal oli natuke valus, siis hakkas ta karjuma ning mõne sekundiga sai tänav täis jõhkraid inimesi, kes valgusid majadest välja nagu sipelgad. Nad piirasid mu sõbra ümber ja küsisid tema nime. Ta pidi selle juba ütlema, kui talle järsku meenus härra Stevensoni jutu avastseen. Teda haaras pöörane õudus, et ta oli omaenda isikuga selle hirmsa ja hästi kirjutatud stseeni tõeks teinud, ning et ta oli teinud kogemata, kuigi siiski seda, mida väljamõeldud härra Hyde oli toime pannud meelega, jooksis ta minema nii kiiresti, nagu ta suutis. Teda aeti aga väga usinalt taga ning lõpuks leidis ta varju ühes arstikabinetis, mille uks juhtus lahti olema, ning ta selgitas parajasti seal viibivale noorele assistendile täpselt kõike, mis oli juhtunud. Inimarmastajatest koosnevat rahvahulka veendi laiali minema väikese rahasummaga, ning ta lahkus kohe, kui õhk oli puhas. Kui ta väljus, hakkas talle silma nimi arstikabineti vasksel sildil. See oli Jekyll. Vähemalt oleks pidanud olema.
Siin oli matkimine, nii kaugele kui see läks, puhtalt juhuslik. Järgmise juhtumi puhul oli matkimine teadlik. 1879. aastal, kohe pärast seda, kui ma olin Oxfordist lahkunud, kohtasin ma ühe välisministri majas kummaliselt ja eksootiliselt ilusat naist. Me saime suurteks sõpradeks ja viibisime pidevalt koos. Aga ometi ei huvitanud mind tema juures kõige rohkem mitte tema ilu, vaid tema iseloom, tema iseloomu üldine hägusus. Tundus, nagu poleks temas üldse mingit isiksust, vaid üksnes paljude tüüpide võimalus. Mõnikord pühendas ta end täielikult kunstile, tegi oma elutoast ateljee ning veetis kaks või kolm päeva nädalas maaligaleriides või muuseumides. Siis hakkas ta käima võiduajamistel, kandis ratsutamisriideid ja ei rääkinud millestki muust kui kihlvedudest. Ta hülgas religiooni mesmerismi pärast, mesmerismi poliitika pärast ja poliitika filantroopia melodramaatilise põnevuse pärast. Tegelikult oli ta nagu Proteus ning