Esseed. Oscar Wilde
Читать онлайн книгу.
kunsti kõige varjatumat pühamut tundma need, kes ei armasta ilu rohkem kui tõtt. Briti tuim tõsine intellekt lebab kõrbeliivas nagu sfinks Flaubert’i imelises jutus, ning fantaasia, La Chime`re tantsib selle ümber ja hüüab seda oma võltsi flöödihäälega. Võib-olla ei kuule sfinks teda praegu, aga ühel päeval, kui moodsa kirjanduse labasus meid kõiki surmani ära on tüüdanud, kuuleb see kindlasti teda ja üritab laenata tema tiibu.
Ja kui see päev koidab või päikeseloojang punetab, küll me siis kõik rõõmustame! Fakte peetakse siis häbiväärseks, tõde nähakse leinamas oma kammitsate kohal ja luulelisus oma imelise meelelaadiga pöördub Inglismaale tagasi. Meie hämmastunud pilgu all muutub kogu maailma pale. Merest tõusevad peemot ja leviaatan ja ujuvad ümber kõrge ahtriga galeeride, nagu nad ujuvad nende ajastute toredatel kaartidel, mil geograafiaraamatud olid lausa loetavad. Lohed hulguvad kõnnumaadel ja oma tulepesast sööstab õhku fööniks. Me asetame käed basiliski peale ja näeme kalliskivi kärnkonna peas. Hobugreif seisab meie tallides, krõmpsutades oma kuldseid kaeru, ning meie peade kohal hõljub sinilind ja laulab ilusatest ja võimatutest asjadest, sellest, mis on hunnitu ja mida kunagi ei juhtu, sellest, mida pole olemas, aga peaks olema. Aga enne kui see juhtub, peame me valetamise kadunud kunsti arendama.”
CYRIL: Siis peame seda täielikult arendama kohe praegu. Kuid selleks et vigade tegemist vältida, tahaksin ma, et sa räägiksid mulle lühidalt sellest uue esteetika õpetusest.
VIVIAN: Lühidalt on need põhimõtted siis järgmised. Kunst ei väljenda kunagi midagi peale iseenda. Sellel on iseseisev elu nagu ka mõttel, ning see areneb puhtakujuliselt omaenda rada. Realismiajastul ei ole see tingimata realistlik ega usuajastul vaimulik. Kaugel sellest, et olla oma aja looming, on see tavaliselt sellega otseses vastasseisus, ning ainus ajalugu, mida see meie jaoks säilitab, on selle enda kulgemise ajalugu. Mõnikord pöördub see mööda oma jälgi tagasi ja elustab mõne antiikse vormi, nagu juhtus hiliskreeka kunsti arhaistliku liikumise puhul ja meie aja prerafaeliitide puhul. Muudel aegadel on see oma ajast selgelt ees ning loob ühel sajandil teose, mille mõistmiseks, hindamiseks ja nautimiseks läheb vaja veel ühe sajandi möödumist. Mitte ühelgi juhul ei jäljenda see oma ajastut. Mingi aja kunsti juurest selle aja enda juurde minemine on suur viga, mille teevad kõik ajaloolased.
Teine põhimõte on järgmine. Kogu vilets kunst tuleb sellest, et pöördutakse tagasi elu ja looduse juurde ning ülendatakse need ideaalideks. Elu ja loodust võib mõnikord kunsti toormaterjalina kasutada, aga enne kui neist on kunstile üldse mingit kasu, tuleb need tõlkida kunstitavadesse. Hetkel, mil kunst oma kujutlusvõimelise meediumi loovutab, loovutab see kõik. Meetodina on realism täielikult läbi kukkunud ning kaks asja, mida iga kunstnik peaks vältima, on vormi modernsus ja aine modernsus. Meile, kes me elame üheksateistkümnendal sajandil, on sobivaks aineseks ükskõik milline muu sajand peale meie enda oma. Ainsad ilusad asjad on need, mis meile korda ei lähe. Kui ma tohin iseennast tsiteerida, siis Hekabe südamevalu on tragöödiaks sobiv motiiv just sellepärast, et Hekabe meile korda ei lähe. Pealegi jääb üksnes moodne üldse vanamoodsaks. Härra Zola istub maha ja annab meile pildi Teisest Keisririigist. Keda huvitab Teine Keisririik praegu? See on aegunud. Elu liigub edasi kiiremini kui realism, aga romantism on alati elust ees.
Kolmas põhimõte on see, et elu matkib kunsti palju suuremal määral kui kunst elu. See tuleneb mitte üksnes elu matkimisvaistust, vaid ka tõsiasjast, et elu teadlik eesmärk on väljenduse leidmine ning et kunst pakub teatud kauneid vorme, mille kaudu elu saab seda energiat suunata. Seda teooriat pole kunagi varem esitatud, kuid see on äärmiselt viljakas ja heidab kunstiajaloole täiesti uut valgust.
Sellest järeldub, et ka väline loodus matkib kunsti. Ainsad efektid, mida see suudab meile näidata, on need, mida me oleme juba luule või maalide abil näinud. See on looduse võlu saladus, nagu ka looduse nõrkuse seletus.
Viimane ilmutus on see, et kunsti õige eesmärk on valetamine, see tähendab ilusa ja tõele mittevastava jutustuse loomine. Kuid ma arvan, et sellest olen ma juba küllalt pikalt rääkinud. Nüüd aga läheme välja terrassile, kus „seisab longuspäi piimvalge paabulind nagu viirastus”, samal ajal „kui õhtutäht” „uhub videvikku hõbedase valgusega”. Hämaruses on loodusel imeliselt sisendav mõju ning sellel ei puudu oma kaunidus, kuigi võib-olla seisneb selle peamine kasu ainult luuletajate tsitaatide illustreerimises. Tule! Me oleme küllalt kaua rääkinud.
KRIITIK KUI KUNSTNIK
GILBERT (klaveri juures): Kulla Ernest, mille üle sa naerad?
ERNEST (pilku tõstes): Ühe oivalise loo üle, mille peale ma sattusin äsja selles mälestusteraamatus, mille ma sinu laualt leidsin.
GILBERT: Mis raamat see on? Ahaa, ma näen. Ma ei ole seda veel lugenud. Kas see on hea?
ERNEST: Mnjah, sel ajal kui sa klaverit mängisid, keerasin ma mõningase huviga lehti, kuigi tavaliselt mulle moodsad memuaarid ei meeldi. Neid on üldjuhul kirjutanud inimesed, kes on kas oma mälu täielikult kaotanud või pole kunagi teinud midagi, mis oleks mäletamist väärt, kuid see kindlustabki kahtlemata nende populaarsuse, sest inglise publik tunneb end alati täiesti mõnusalt, kui temaga kõneleb keskpärasus.
GILBERT: Jah, publik on imepäraselt salliv. See andestab kõik peale geniaalsuse. Ma pean aga tunnistama, et mulle meeldivad kõik memuaarid. Need meeldivad samavõrd nende vormi kui sisu tõttu. Kirjanduses on pelk egotism nauditav. Just see paelub meid nii erinevate isiksuste kirjades nagu Cicero ja Balzac, Flaubert ja Berlioz, Byron ja madame de Sévigné. Iga kord, kui me juhtume seda nägema, ning kummalisel kombel on see üsna haruldane, tervitame me seda paratamatult ning ei unusta kergesti. Inimkond jääb igavesti armastama Rousseau’d selle eest, et ta pihtis oma patud mitte preestrile, vaid maailmale, ning ei need lamavad nümfid, mida Cellini kuningas Franc¸ois’ lossile pronksist sepistas, ega isegi roheline ja kuldne Perseus, mis näitab Firenze avatud lodþas Kuule tardunud hirmu, mis muutis kord elu kiviks, pole valmistanud inimestele rohkem rõõmu kui autobiograafia, milles see renessansi ülim kelm oma hiilguse ja häbi loo jutustab. Inimese arvamused, iseloom ja saavutused tähendavad väga vähe. Ta võib olla skeptik nagu leebe monsieur de Montaigne, või pühak nagu Monica kibestunud poeg, aga kui ta jutustab meile oma saladusi, võib ta ikka meie kõrvu kuulama ja meie suid vaikima võluda. See mõttelaad, mida esindas kardinal Newman – kui saab nimetada mõttelaadiks seda, mis üritab lahendada intellektuaalseid probleeme, eitades intellekti ülimuslikkust –, ei tohi, ei saa minu meelest kestma jääda. Kuid maailm ei tüdine kunagi jälgimast, kuidas see vaevatud hing pimedusest pimedusse kulgeb. Üksildane kirik Littlemore’is, kus „hommiku hingus on rõske ja usklikke on vähe”, jääb lugejatele alati armsaks, ning iga kord, kui inimesed näevad Trinity müüril õitsevat kollast lõvilõuga, mõtlevad nad sellest meeldivast üliõpilasest, kes nägi lille kindlas taastärkamises prohvetlikku ettekuulutust, et ta jääb igavesti oma päevade Hea Ema juurde – ettekuulutust, millel usk oma tarkuses või narruses ei lasknud täide minna. Jah, autobiograafia on vastupandamatu. Vaene narr ja upsakas härra sekretär Pepys oli lobisenud endale tee surematute ringi, ning teades, et ebadiskreetsus moodustab vahvusest suure osa, sahmerdab ta nende seas „hatuses punakaslillas kuldnööpide ja pitsidega mantlis”, mida talle meeldib nii väga meile kirjeldada, tunneb end täiesti vabalt ja vadistab iseenda ja meie lõppematuks rõõmuks India sinisest alusseelikust, mille ta oma naisele ostis, „tublist seasisikonnatükist” ja meeldivast „Prantsuse vasikafrikasseest”, mida talle meeldis süüa, keeglimängust Will Joyce’iga, „iluduste järel uitamisest” , „Hamleti” ettelugemisest pühapäeval, vioola mängimisest argipäevadel ja teistest pahelistest või tühistest asjadest. Isegi tegelikus elus on egotismil oma võlu. Kui inimesed räägivad meile teistest, teevad nad seda tavaliselt igavalt. Kui nad räägivad iseendast, teevad nad seda peaaegu alati huvitavalt, ning kui oleks võimalik panna nad tüütuks muutumise korral vaikima niisama kergesti, nagu saab sulgeda raamatu, mis sind tüütama on hakanud, siis oleksid nad täiesti täiuslikud.
ERNEST: Selles kui’s on suuri voorusi, nagu ütleks