Dekameron. Giovanni Boccaccio
Читать онлайн книгу.
nad surnule järele, kõik vaimulikurüüdes ja – mantlites, palveraamatuid käes hoides, risti ees kandes ja laule lauldes. Suurima au ja hiilgusega viisid nad ta oma kirikusse ning peaaegu kõik linnaelanikud, nii mehed kui naised, liitusid matuserongiga. Kui ta kirikusse oli asetatud, asus teda pihile võtnud munk kantslisse jutlust pidama. Ta rääkis imeasju lahkunu elust, tema paastumisest, neitsilikkusest, lihtsameelsusest, süütusest ja pühadusest. Muuseas jutustas ta sellestki, mida Ciappelletto ise nuttes oma kõige suuremaks patuks oli pidanud, samuti sellest, kuidas teda suure vaevaga oli saadud uskuma panna, et jumal talle ka selle patu andeks annab. Kuulajaid noomides ütles munk:
„Teie aga, jumala poolt ära neetud, teotate jumalat, ta ema ja kõiki pühakuid paradiisis iga õlekõrre pärast, mis teile jalgade ette puutub!”
Peale selle jutustas ta palju muudki lahkunu südameheadusest ja hingepuhtusest. Ta sõnad, mida kogudus täielikult uskus, tungisid nii sügavale kõigi kirikusviibijate südamesse, et pärast jumalateenistust kõik rüsinal surnu juurde tormasid ta jalgu ja käsi suudlema. Surnu seljast rebiti kõik riided puruks ja kes aga tükikese endale sai, pidas ennast õnnelikuks. Laip tuli kogu päevaks välja jätta, et kõik teda näha saaksid. Öösel paigutati ta kabelis marmorist kirstu ning järgmisel päeval hakkas sinna kohe inimesi kokku voolama, et talle austust avaldada. Nad süütasid küünlad põlema, andsid surnule tõotusi ja riputasid nende tõotuste kinnituseks üles vahakujukesi. Kuulsus Ciappelletto pühadusest ja ta austamine kasvas nii suureks, et vaevalt keegi tahtis oma hädade puhul mõne teise pühaku poole pöörduda. Ta nimetati San Ciappellettoks ja nõnda nimetatakse teda praegugi. Kinnitatakse, et issand on tema läbi palju imetegusid teinud ja teeb neid veel tänapäevalgi igaühele, kes San Ciappelletto eestkostmise poole pöördub.
Nõnda elas ja suri isand Ciapperello Pratost ning sai, nagu kuulsite, pühakuks. Ma ei mõtle eitada võimalust, et ta issanda palge ees õndsaks on saanud, sest kuigi ta elas nurjatut ja jõledat elu, võis ta enne surma tõesti niivõrd pattu kahetseda, et jumal ta peale halastas ja tema oma riiki vastu võttis. Meie eest jääb see varjatuks, aga otsustades selle järgi, mida me näeme, ütlen ma, et ennemini oleks ta pidanud kuradi küüsi sattuma ja hukka minema kui paradiisi pääsema. Kui see aga siiski teisiti on, siis võime sellest mõista, kui suur on jumala arm ja heldus meie vastu, sest ta ei pea silmas meie eksimist, vaid meie usupuhtust, ja meie palveid võtab ta kuulda ka siis, kui me oma eestkostjaks sõbra pähe tema vaenlase võtame, just nagu oleksid need palved temani jõudnud tõeliselt püha inimese vahetalitusel. Kiites ja austades seda, kelle nimel me siia kokku oleme tulnud, anname end tema hoolde kindlas usus, et ta meid armulikult kuulda võtab ja meid üldise häda ajal siin selles lõbusas seltskonnas tervena ja puutumatuna hoiab.
Siin jäi Pamfilo vait.
TEINE NOVELL
JUUT ABRAHAM LÄHEB JEANNOT DE CHEVIGNY ÕHUTUSEL ROOMA. NÄHES SEAL VAIMULIKE KÕLVATUST, TULEB TA TAGASI PARIISI JA TEMAST SAAB KRISTLANE.
Pamfilo novell, mis daamide juures paiguti naeru tekitas, võeti üldiselt hästi vastu. Seda kuulati tähelepanelikult, ja kui see lõpule oli jõudnud, käskis kuninganna Pamfilo kõrval istuvat Neifilet alustatud meelelahutuse korra järgi esineda omapoolse jutuga. Neifile, kes oma meeldiva käitumise ja iluga silma paistis, vastas, et teeb seda heameelega, ja alustas järgmiste sõnadega:
Pamfilo näitas oma jutustuses, kuidas jumal oma armus ja helduses tähele ei pane neid meie eksimusi, mille põhjusi me ei tea. Mina tahan oma jutustuses näidata, kuidas seesama jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad. Nõnda näeme seda heldust vääramata selgelt ja me võime seda suurema meelekindlusega oma usu rada käia.
Nagu mulle, armsad daamid, on jutustatud, elanud Pariisis kord põhjatu rikas kaupmees nimega Jeannot de Chevigny, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees ning kes suurt äri tegi kangaskaupadega. Ta pidas sõprust kellegi rikka juudi Abrahamiga, kes oli samuti kaupmees ning aus ja otsekohene mees nagu temagi. Nähes oma sõbra laitmatut eluviisi, hakkas Jeannot’l süda valutama, et selle tubli, targa ja hea inimese hing peab hukka minema, sest ta polnud õiget usku. Seepärast hakkas ta sõbralikult Abrahamile peale käima, et ta maha jätaks juudiusu eksitõed ning pöörduks õigesse ristiusku, mis on püha ja hea, ning nagu ta isegi näeb, pidevalt kasvab ja kosub, kuna tema usk kahaneb ja oma lõpule läheneb, nagu ta samuti võib selgesti aru saada. Juut vastas, et ta peale juudiusu ühtki teist usku heaks ega pühaks ei pea; selles on ta sündinud, selles mõtleb ta ka elada ja surra, miski ei suuda teda sellest veendumusest kõrvale viia. Jeannot ei lasknud ennast häirida ja pöördus mõne päeva pärast uuesti Abrahami poole endise jutuga, et talle selgeks teha, nii hästi-halvasti kui seda kaupmehed oskavad, miks ristiusk parem on kui juudiusk. Abraham oli küll hea juudi seaduse tundja, aga kas mõjus temasse suur sõprus Jeannot’ vastu või sõnad, mida püha vaim lihtsameelse inimese keelele tõi, igatahes juudamehele hakkasid Jeannot’ väited meeldima; kuid oma usust kangekaelselt kinni hoides ei lasknud ta end siiski pöörata. Kui Abraham nii visa oli, siis ei jätnud ka Jeannot oma jonni, kuni juut viimaks püsivale pealekäimisele järele andes ütles:
„Sina, Jeannot, tahad, et ma kristlaseks saaksin; olen nõus selleks saama, kuid enne tahan ma Roomas ära käia, seal näha jumala asemikku maa peal, nagu sa teda nimetad, ning tundma õppida tema ja ta kardinalidest vendade kombeid ning eluviisi. Kui nad niisugused on, et ma nende eeskujuliku elu ja ka sinu sõnade järgi veendumusele jõuan, et teie usk tõesti parem on kui minu oma, nagu sa mulle selgeks oled püüdnud teha, siis teen ma, nagu ma sulle olen öelnud. Kui aga mitte, siis jään ma selleks, kes ma olen.”
Seda kuuldes läks Jeannot’ meel üsna kurvaks ja ta mõtles endamisi:
„Tühja on jooksnud kõik mu vaev, ja ometi uskusin ma, et olen teda juba pööranud ja mu püüdlused on vilja kandnud. Kui ta Rooma läheb ja seal vaimulike kõlvatut ning räpast elu näeb, ei saa sest juudist iialgi kristlast, vaid hoopis ümberpöördult: kui ta ennast nüüd ristida laseks, pöörduks ta pärast Roomas käimist kahtlemata tagasi juudiusku. Abrahamile ütles ta:
„Ah armas sõber, milleks näha vaeva ja teha suuri kulusid, mida Roomasõit nõuab? Liiati võivad sinusugust rikast meest maal ja merel alati hädaohud varitseda. Kas sa arvad, et siin ei leidu kedagi, kes sind ristida võiks? Kui sul vahest mõnesuguseid kahtlusi on usu suhtes, millest ma sulle olen rääkinud, kust mujalt kui mitte siit leiaksid sa õpetatud ja tarku mehi, kes sulle selgeks võivad teha kõik, mis sa iganes soovid või nõuad? Seepärast on su reis minu arvates täiesti ülearune. Kõrgemad vaimulikud on ju seal samasugused, nagu sa neid siin oled näinud, vahest veel paremadki, kuna nad seal kõige kõrgemale karjasele lähemal seisavad. Kui sa minu nõuannet tahad kuulda võtta, siis jäta see reis teiseks korraks, ütleme mõne palverännakuni, kuhu ehk minagi kaasa tuleksin.”
Seepeale vastas juut:
„Ma usun, Jeannot, et kõik just nõnda on, nagu sa räägid. Siiski ütlen sulle lühidalt, et kui sa tahad, et ma teeksin seda, mida sa minult nii väga palunud oled, siis sõidan ma Rooma, muidu ma ennast ristida ei lase, ja see on mu otsus.”
Nähes, et juudi tahtmine on kindel, ütles Jeannot:
„Sõida siis pealegi, õnn kaasa!”
Ise aga mõtles, et kui Abraham Rooma elu näeb, ei saa temast iialgi kristlast. Kuna Jeannot midagi parata ei saanud, pidi ta sellega leppima.
Juut istus hobuse selga ja sõitis kiiresti Rooma. Kui ta pärale jõudis, võtsid juudiusulised teda suure auga vastu, tema aga ei lausunud sõnagi oma sõidu eesmärgist, vaid hakkas ettevaatlikult jälgima paavsti, kardinalide ja teiste prelaatide ning õukondlaste elu. Selle kõige põhjal, mis ta vilunud silm nägi ja kõrv teistelt kuulis, jõudis ta otsusele, et kõik nad – suuremast väiksemani – teenivad seal kõige kõlvatumat lihahimu ja ei rahulda seda üksnes loomulikul teel, vaid harrastavad ka poisipilastust, ilma et südametunnistuse piinad või häbitunne neid tagasi hoiaks. Tähtsamate asjade otsustamisel polnud seal seetõttu lõbunaiste ja poisikeste mõjuvõim