Dekameron. Giovanni Boccaccio
Читать онлайн книгу.
ja altarisakramendi või vaimuliku ametiga seotud pühi asju müüvad ja ostavad. Nad äritsesid laialt ja maaklerite arv sel alal oli suurem kui Pariisis kaleviga või mõne muu asjaga kauplemises. Vaimulike ametkohtadega hangeldamist nimetati seal eestkostmiseks, liigsöömist aga kehakinnituseks, nagu ei näeks jumal kõlvatute südamesse või ei teaks ta sõnade täpset tähendust, ning teda saaks nagu inimesigi asjade nimetustega tüssata. Kõik see ja paljugi muud, millest parem on vaikida, ei meeldinud sugugi juudile, kes oli kõlbeline ja kaine inimene. Ta arvas, et talle juba piisab kõigest, mida ta on näinud, ja otsustas tagasi pöörduda Pariisi, mida ta ka tegi.
Niipea kui Jeannot teada sai, et Abraham on tagasi tulnud, läks ta tema juurde, ilma et tal vähematki lootust oleks olnud, et juut kristlaseks pöördub, ja nad pühitsesid pidulikult jällenägemist.
Kui juut mõne päeva oli puhanud, küsis Jeannot temalt, mis ta arvab Pühast Isast, kardinalidest ja teistest õukondlastest. Juut vastas otsekohe:
„Olen neist halvas arvamises ja ärgu nad jumalalt head lootku! Ütlen sulle seda sellepärast, et kui ma õigesti tähele olen pannud, siis ei leidnud ma seal ühtki vaimulikku, kes oleks püha või jumalakartlik olnud; mulle jäid nägemata nende head teod, eeskujulik elu ja kõik muud selletaolised asjad, küll aga nägin ma lihahimu, ahnust, prassimist ja kõige halvemaid asju, mis iganes võib olla. Seda kõike peeti seal nii suure au sees, et Rooma näis mulle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Ka paistab mulle, niipalju kui mina aru saan, et teie ülemkarjane ja kõik teisedki tema eeskujul püüavad suurima agaruse, vaimukuse ja oskusega ristiusku hävitada ja maailmast välja tõrjuda, kuigi nad peaksid olema selle alussammasteks ja tugedeks. Ma näen aga, et ei lähe täide see, mille poole nad püüavad, vaid et teie usk järjest enam maad võtab, aina hiilgust ja au juurde saab, ja seepärast olen ma veendunud, et teie usk on teistest püham ja õigem ning ta alussambaks ja toeks on püha vaim. Sellepärast ütlen ma sulle avameelselt, et kui ma varem su pealekäimistele visalt vastu seisin ja kristlaseks ei tahtnud saada, siis nüüd ei hoia mind sellest enam miski tagasi. Läki siis kohe kirikusse, et ma seal teie püha usu kommete järgi ennast ristida saaksin lasta.”
Jeannot, kes oli oodanud risti vastupidist otsust, oli ülimalt rahul. Ta läks koos Abrahamiga Pariisi Jumalaema kirikusse ja palus seal vaimulikke, et nad ta sõbra ristiksid. Seda olid nad kohe valmis tegema. Jeannot’st sai juudi ristiisa ja ta andis juudile nimeks Jean. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada.
Abraham õppis kiiresti ja temast sai hea ja tubli, vaga elu elav inimene.
KOLMAS NOVELL
OMA JUTUSTUSEGA KOLMEST SÕRMUSEST PÄÄSEB JUUT MELKISEDEK LÕKSUST, MILLE SALADIN TALLE OLI SEADNUD.
Kui Neifile vait jäi ja kõik ta novelli heaks olid kiitnud, jutustas Filomena kuninganna käsul omakorda järgmist:
Neifile novell tuletab mulle meelde ohtlikku lugu, mis juhtus ühe juudiga. Jumalast ja meie usu tõest on siin juba küllalt hästi räägitud ja seepärast oleks asjakohane laskuda vaatlema ka inimese saatusi ja tegusid, ning ma jutustaksin teile ühe loo, mis manitseb teid ettevaatlikkusele, kui teil teinekord ettepandud küsimustele vastata tuleb. Teie, mu armsad sõbrannad, peate teadma, et nii nagu rumalus inimese sageli õnnelikust olukorrast välja kisub ja teda suurimasse viletsusse tõukab, nii päästab mõistus targa inimese suurimast ohust ning annab talle täieliku rahu ja kindlusetunde. Et mõistmatus võib õnnelikust olukorrast tõepoolest viletsusse viia, sellest kõnelevad paljud näited, millest ma aga praegu ei mõtle jutustada, sest neid esineb iga päev tuhandeid. Kuidas aga mõistus kitsikusest välja aitab, seda näitan ma nüüd, nagu olen lubanud, oma lühijutustuses.
Saladin, kes oma suure vahvuse tõttu polnud üksnes Egiptuse sultaniks saanud, vaid ka korduvalt saratseeni- ja ristiusu kuningaid võitnud, oli paljudes sõdades ja suurejoonelisi kulutusi tehes kogu oma vara ära raisanud. Kuna ta ettetulnud asjaolude tõttu palju raha vajas, kuid ei teadnud, kust seda äkki võtta, tuli talle meelde rikas juut nimega Melkisedek, kes Aleksandrias intressi peale raha välja laenas. Saladin arvas, et see mees võiks teda aidata, kui tahaks. Aga Melkisedek oli nii kitsi, et ta vabal tahtel seda poleks teinud, vägivalda tarvitada aga Saladin ei tahtnud. Häda sunnil mõtles ta igapidi järele, missuguste võtetega juudilt raha saada, ning jõudis viimaks otsusele, et tuleb teda selleks vägisi sundida, kuid seda peab tegema mingi mõistliku sildi all.
Saladin laskis Melkisedeki enda juurde kutsuda, võttis ta lahkelt vastu, pani enda kõrvale istuma ja ütles siis:
„Olen mitmelt poolt kuulnud, et sa oled väga tark inimene ja tead väga palju jumala asjust, ja seepärast tahaksin ma meeleldi teada, missugust usku sa kolmest usust õigeks pead, kas juudi-, saratseeni- või ristiusku?”
Juut, kes oli tõepoolest tark inimene, aimas kohe, et Saladin asetab talle need küsimused selleks, et teda sõnadega vahele võtta, ja arvas, et ükskõik mis usku ta neist kolmest kiitma hakkaks, saavutab Saladin ikkagi oma tahtmise. Melkisedek mõtles kõigest väest, et anda paras vastus, millega ta kimpu ei jääks, ja ütles siis, kui oli lahenduse leidnud:
„Mu valitseja, küsimus, mille te mulle esitasite, on väga kena, aga et teile selgitada, mis ma sellest arvan, pean ma teile jutustama väikese loo, mida kohe kuulete. Kui mu mälu mind ei peta, siis olen ma sageli kuulnud räägitavat ühest rikkast ja kuulsast mehest, kel teiste aarete hulgas oli ilus ja kallis sõrmus. Et sõrmusest selle väärtuse ja ilu kohaselt lugu peetaks ja see igavesti ta järeltulijate valdusse jääks, tegi mees korralduse, et see ta poegadest, kellele ta sõrmuse annab ja kelle käest see pärast surma leitakse, saab tema pärijaks, keda kõik teised peavad austama kui vanemat. See, kes sõrmuse nõnda päranduseks sai, tegi samasuguse korralduse oma järeltulijate suhtes ning toimis nii nagu ta eelkäijagi. Lühikese ajaga läks sõrmus ühelt järglaselt teisele üle ja jäi viimaks mehe kätte, kel oli kolm ilusat ja vooruslikku poega, kes kõik olid väga sõnakuulelikud ja keda ta kõiki ühtviisi armastas. Noormeestel oli sõrmusega seotud komme teada, ja kuna nad kõik tahtsid lugupeetavaks saada, pöördus igaüks neist palvega elatanud isa poole, et see surres sõrmuse temale kingiks. Auväärt mees, kes kõiki oma poegi võrdselt armastas, ei teadnud isegi, keda välja valida ja kellele sõrmus jätta, ning andis viimaks igale pojale lubaduse selle just temale pärandada. Nüüd mõtles ta järele, kuidas kõiki kolme rahuldada. Ta laskis salaja ühel meistril veel kaks sõrmust valmistada, mis esimesega nii sarnased olid, et ka ta ise kui tellija vaevalt oskas nende seast õiget üles leida. Surres andis ta igale pojale salaja ühe sõrmuse. Pärast surma leidis igaüks poegadest, et just temal on õigus pärandusele ja austusele; kui aga üks teise õigusele vastu vaidles, tõi igaüks oma õiguse tõendina ette saadud sõrmuse. Need aga olid üksteisega nii sarnased, et keegi ära ei tundnud, milline neist ehtne on, ja nii ongi tänapäevani lahtiseks jäänud, kes neist isa õige pärija oli. Nõnda ütlen ma ka teile, mu härra, kolme seaduse kohta, mis Jumal-isa kolmele rahvale on andnud ja mille puhul te mulle küsimuse asetasite: iga rahvas arvab, et ta on saanud oma pärandi ja oma õige seaduse, mille käskusid tal tuleb täita; missugune neist aga tõeline on, see küsimus on lahtine nagu küsimus kolmest sõrmusestki.”
Saladin nägi, kui kavalalt juut oskab vältida lõksu, mis talle teele ette oli seatud, ning otsustas rääkida sellest, mis tal vaja on, ning vaadata, kas juut teda aidata mõtleb. Ta ei varjanud, mida ta oli kavatsenud ette võtta siis, kui juut nii ettevaatlikult poleks vastanud. Melkisedek oli nüüd valmis Saladinile võlgu andma nii suure summa, kui see soovis, Saladin aga tasus võla hiljem täielikult ära, andis talle pealekauba veel rohkesti kingitusi, tõstis ta enese juures suure au sisse ja pidas teda oma ustavaks sõbraks.
NELJAS NOVELL
MUNK, KES RASKET KARISTUST VÄÄRIVASSE PATTU ON LANGENUD, PÄÄSEB KARISTUSEST SEELÄBI, ET OMA ABTILE SEDASAMA SÜÜTEGU SÜNDSALT ETTE HEIDAB.
Filomena oli oma loo jutustamisega lõpule jõudnud ja vait jäänud,