Õnneteraapia. Matthew Quick
Читать онлайн книгу.
ning ema lausub: „Ma usun, et sa teeksid seda.”
Me ei räägi isaga kordagi selle esimese kodus veedetud nädala jooksul, ent see pole eriti üllatav, sest isa on alati tööl – ta on Lõuna-Jersey Big Foodsi söögikohtade piirkonnajuht. Kui isa pole parajasti tööl, on ta enda kabinetis ja loeb suletud ukse taga mõnd ajaloolist fantaasiaromaani, enamjaolt kodusõjateemalisi teoseid. Ema ütleb, et isal on vaja harjumisaega mõttega, et elan nüüd taas kodus, ja mul pole selle vastu midagi, sest tunnen isaga rääkimise ees niikuinii pisut hirmu. Mäletan, et ta karjus mu peale see ainus kord, kui mind halvas kohas külastas, ning ütles Nikki ja kõige toreda kohta päris inetuid asju. Loomulikult näen isa vahel koridori peal, ent ta ei vaata mulle otsa, kui teineteisest möödume.
Nikkile meeldib lugeda ja kuna ta tahtis ikka, et kirjandust loeksin, teen asjaga algust, et saaksin edaspidi öelda sõna sekka õhtusöökidel, kus olin varem ainult vaikinud; õhtusöökidel Nikki kirjandushuvilistest sõpradega, kes on kõik samuti inglise keele õpetajad ja kes arvavad, et ma olen kirjaoskamatu tola.
Üks Nikki sõber nimetab mind tegelikult ka sedasi, kui viskan tema suuruse üle nalja. „Ma pole vähemalt kirjaoskamatu tola,” ütleb Phillip mulle ja Nikki naerab laginal.
Mu emal on raamatukogus lugejakaart ja ta laenutab mulle koju raamatuid, sest ma võin nüüd lugeda ükskõik mida ega pea enam aru andma dr Timbersile, kes on raamatute ärakeelamises muuseas tõeline fašist. Alustan „Suure Gatsbyga”, mille loen kolme ööga läbi.
Teose parim osa on sissejuhatus, kus väidetakse, et romaan räägib enamjaolt ajast ja sellest, et aega ei saa peatada, ning just sedasi tunnen ma oma keha ja treenimise suhtes, ent samas tunnen ma ka, justkui mul oleks lõputu hulk päevi, enne kui Nikkiga niikuinii ära lepime.
Kui lugesin romaani ennast, kuidas Gatsby armastab vägaväga Daisyt, aga ei saa temaga olla, ükskõik kui väga ta ka püüab, tundsin, et tahaksin raamatu lõhki rebida ja helistada Fitzgeraldile ja ütelda talle, et tema raamat on vale, kuigi ma tean, et Fitzgerald on tõenäoliselt surnud. Eriti siis, kui Gatsby lastakse tema enda basseinis maha sel päeval, kui ta suvel esimest korda ujuma saab, ning Daisy ei lähe isegi tema matustele,
Nick ja Jordan lähevad kumbki oma teed ja Daisy jääb lõpuks rassist Tomiga, kelle seksivajadus teeb süütule naisele peaaegu otsa peale, on näha, et Fitzgerald ei võtnud iial aega, et päikeseloojangul pilvi imetleda, sest selle raamatu lõpus pole mitte midagi õnnelikku, seda ma teile ütlen.
Aga ma mõistan siiski, miks Nikkile see romaan meeldib, kuna see on väga hästi kirjutatud. Siiski paneb tema vaimustus mind nüüd muretsema, et Nikki ei usugi õnnelikke lõppe, sest ta räägib, et „Suur Gatsby” on maailma parim ameeriklase kirjutatud romaan, ent see ju lõpeb nii kurvalt. Üks asi on aga kindel – Nikki saab minu üle suurt uhkust tunda, kui räägin talle, et lugesin viimaks ta lemmikraamatut.
Ja veel üks üllatus: kavatsen lugeda kõiki romaane, mis on tema Ameerika kirjanduse kursuse kohustuslikus nimekirjas, et ta saaks minu üle uhkust tunda; et ta teaks, et olen tõepoolest huvitatud sellest, mis talle meeldib ja annan endast parima, et meie abielu päästa, eriti kuna suudan nüüd ka tema nooblite kirjandussõpradega vestelda ja ütelda: „Ma olen kolmekümneaastane.Viis aastat liiga vana selleks, et endale valetada ja seda aususeks pidada,”2 nagu tegi Nick Fitzgeraldi kuulsa romaani lõpus, ent see lause sobib mulle ka, sest olen samuti kolmekümnene, nii et kui seda ütlen, kõlan väga targana. Kõige tõenäolisemalt leiaks selline vestlus aset õhtusöögilauas ning säärane viide tooks Nikkile naeratuse suule ja ajaks teda naerma, sest ta oleks üllatunud, et ma lugesin „Suure Gatsby” tegelikult ka läbi. Igatahes on see osa minu plaanist pikkida lause sujuvalt vestlusesse hetkel, kui ta ootab kõige vähem, et „teadmisi pilluksin”, ning kasutada siis mustanahalise sõbra Danny järjekordset fraasi.
Ma ei jõua seda ära oodata.
Ta ei kuuluta pessimismi
Treenimine jääb keskpäeval katki, sest ema tuleb keldritrepist alla ja ütleb, et mul on kohtumine dr Pateliga. Küsin, kas võin minna hiljem, kui olen raskuste tõstmise päevanormi täis teinud, aga ema ütleb, et kui ma dr Pateliga kohtumistele ei ilmu, pean minema tagasi Baltimore’i halba kohta, ja viitab isegi kohtuotsusele ning ütleb, et võin pabereid ise ka lugeda, kui teda ei usu.
Seepeale käin duši all ja siis sõidutab ema mind dr Pateli kontorisse, mis asub ühe suure maja teisel korrusel Voorheesis,
Haddonfield-Berlini teelt ära keerata.
Kui kohale jõuame, istun ooteruumis ja ema täidab järjekordseid pabereid. Nüüdseks on vast ligikaudu kümme puud maha raiutud, et mu vaimse tervise kohta järge pidada, ning Nikkile see kindlasti ei meeldiks, sest ta on tulihingeline keskkonnaaktivist, kes kinkis mulle iga jõulupüha ajal ühe puu vihmametsades – mis oli tegelikult vaid paberilipakas, mis tõestas, et olen puu omanik – ja ma tunnen tõesti süümepiinu, et nende kingituste üle nalja viskasin, ega kavatse kahanevaid vihmametsi enam kunagi tögada, kui Nikki tagasi tuleb.
Istun ja lappan Sports Illustrated ajakirja, taustaks kergemuusika raadiojaam, millel dr Patel ooteruumis kõlada laseb, kui korraga kanduvad mu kõrvu süntesaatori seksikad akordid, Hi-Hati kauge rütm, suure trummi erootilised südametuksed, pisut haldjatolmu ripsutamist, ja seejärel kuri ja käre sopransaksofon.Teate küll: „Songbird”. Ja juba ma olengi istmelt püsti, karjun, peksan toole, lükkan laua ümber, tõstan terve hunniku ajakirju üles ja viskan need vastu seina ning karjun: „See pole aus! Ma ei kannata trikke! Minu peal ei tehta mingeid emotsioonikatseid!”
Ja siis küsib üks pisike India mees, ehk vaid poolteist meetrit pikk, seljas kootud palmikutega kampsun, jalas viigipüksid ja läikivvalged tennised – augustikuus! – minult rahulikult, mis lahti.
„Pange see muusika kinni!” karjun. „Lülitage see välja! Kohe!”
Taipan, et pisike mees on dr Patel, sest ta palub sekretäril muusika kinni panna, ning kui naine kuuletub, kaob Kenny G3 mu peast ja ma ei karju enam.
Löön käed näo ette, et keegi ei taipaks, et nutan, ning umbes minuti pärast hakkab ema mu selga hõõruma.
Nii palju vaikust – ja siis palub dr Patel mind enda kabinetti. Järgnen talle tõrksalt ning ema jääb sekretärile appi, et minu korraldatud segadust ära koristada.
Tema kabinet on meeldivalt kummaline.
Seal on kaks vastakuti asetsevat nahklamamistooli ja laes ripuvad ämbliku moodi taimed, mingid pikad väädid, mis on valge-rohelise-kirjusid lehti täis ja ääristavad akent, kust avaneb vaade kivist linnubasseinile ja värvilisi lilli täis aiale. Ent see on ka kõik, kui kahe lamamistooli vahele põrandale jääv salvrätikupakk välja arvata. Põrandat katavad läikivkollased lauad ning lagi ja seinad meenutavad taevast – kõikjale on joonistatud hõljuvad realistliku välimusega pilved, mis on minu meelest hea märk, sest ma armastan pilvi. Lae keskel on üksik tuluke, mis näeb välja nagu helendav tagurpidi pööratud kreemitort, ning tulukese ümber on joonistatud päike. Keskelt kumavad sõbralikud kiired.
Tuleb tõdeda, et rahunen maha kohe, kui dr Pateli kabinetti astun, ega hooligi enam sellest, et kuulsin Kenny G laulu.
Dr Patel küsib, kumba tooli ma eelistaksin.Valin musta ja kahetsen sedamaid, et ei eelistanud pruuni, sest pelgan, et must jätab palju rohkem mulje, et olen masendunud, kui pruun ja pealegi, ma pole sugugi masendunud.
Dr Patel istub, tõmbab tooli reguleerimiskangi ja tõstab jalatoe üles.Ta laseb end selili ning viib käed pisikese pea kuklale, justkui hakkaks pallimängu vaatama.
„Lõõgastu,” ütleb ta. „Ja ei mingit dr Pateli. Kutsu mind Cliffiks. Mulle meeldivad vaba õhkkonnaga seansid. Sõbralikud, jah?”
Ta näib küllaltki meeldiv, nõnda tõmban kangist, lasen end selili ja püüan lõõgastuda.
„Niisiis,” ütleb ta. „See Kenny G laul ajas sind ikka päris tagajalgadele. Ma ei ütleks, et isegi suurem fänn olen, aga …”
Sulen silmad,
„Suur Gatsby”, Eesti Päevalehe raamat, 2005, inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar, lk 150.
Kenneth Bruce Gorelick, USA džässmuusik, kelle 1987. aasta singel „Songbird” sai tuntuks eelkõige filmist „Pretty Woman”.