Õnneteraapia. Matthew Quick
Читать онлайн книгу.
Pühast Joosepist, katolikust kirikust, kus kunagi käisin,
Collingswoodi keskkoolist (89. aasta lend ruulib!) ja pargiäärsest majast, mis kuulus enne surma mu vanavanematele.
Mu kunagine parim sõber näeb mind, kui tema Virginia avenüül asuvast uuest kodust mööda jooksen. Ronnie saabub just töölt koju ja kõnnib auto juurest välisukse poole, kui temast kõnniteel möödun.Ta vaatab mulle silma ja kui olen juba möödas, hüüab: „Pat Peoples? Kas see oled sina? Pat! Hei!” Jooksen veelgi kiiremini, sest mu vend Jake tuleb külla, et minuga rääkida; Jake ei usu õnnelikke lõppe ja mina pole vaimselt valmis Ronniega praegu tegelema, sest ta ei tulnud minule ja Nikkile Baltimore’i kunagi külla, kuigi oli seda korduvalt lubanud. Nikki nimetas Ronniet ikka tuhvlialuseks ja ütles, et tema naine Veronica hoiab Ronnie kalendermärkmikku seal samas, kus tema munegi – enda käekotis. Nikki ütles, et Ronnie ei tule mitte kunagi meile Baltimore’i külla, ja tal oli õigus.
Ta ei tulnud mulle ka halba kohta külla, aga kirjutas kirju, kus kirjeldas, kui tubli oli ja arvatavasti jätkuvalt on tema tütar Emily, kuigi ma pole Emilyt veel kohanud ega tea, kas neil kirjadel on tõepõhi all.
Kui koju jõuan, on Jake’i auto juba kohal – vinge hõbedane BMW, mis vihjab justkui sellele, et mu vennal läheb hästi, kui „rulli kogumisest” rääkida, nagu Danny ütleb. Hiilin tagauksest sisse ja jooksen trepist üles duši alla. Panen pärast pesemist puhtad riided selga, hingan sügavalt sisse ja liigun häälte suunas elutuppa.
Jake tõuseb püsti, kui mind märkab. Tal on jalas hallitriibulised vinged püksid ning seljas punarinna munakoorte värvi polosärk, mis on piisavalt ümber ja näitab, et ta on jätkuvalt heas vormis.Ta kannab käekella, mille plaat on täis pikitud teemante ning mida Danny oleks nimetanud Jake’i blingiks. Mu venna juuksed on pisut hõrenenud, kuid geeliga ägedasse soengusse sätitud.
„Pat?” sõnab ta.
„Kas ma ei öelnud, et sa ei tunne teda ära?” ütleb ema.
„Sa näed välja nagu Arnold Schwarzenegger.”Ta katsub mu biitsepsit ja see ajab mind närvi, sest mulle meeldivad vaid Nikki puudutused.Aga kuna ta on minu vend, ei ütle ma midagi. „Sa oled paganama heas vormis,” lisab ta.
Vaatan maha, sest mulle meenub, mida ta ütles Nikki kohta. Olen selle pärast ikka veel pahane, aga teisalt on mul hea meel venda näha, sest tundub, nagu me poleks kohtunud terve igaviku.
„Kuule, Pat. Ma oleksin pidanud sulle Baltimore’i külla tulema, aga need kohad ajavad mulle hirmu nahka ja … ma … ma … ma lihtsalt ei suutnud sind sellisena näha, okei? Kas sa oled mu peale pahane?”
Olen Jake’i peale tõesti veel pisut pahane, kuid korraga meenub mulle üks järjekordne Danny ütlus, mis on liialt sobilik, et seda mitte öelda, nõnda lausun: „Mul on sulle ain’t armastust.”
Jake vaatab mind, nagu oleksin talle kõhtu löönud.Ta pilgutab mõned korrad silmi, justkui hakkaks kohe nutma, ning kallistab mind siis mõlema käega. „Anna andeks,” ütleb ta ja hoiab mind kauem, kui mulle meeldiks, mis pole iseenesest tegelikult väga kaua – kui just Nikki mind ei kallista.
Kui Jake lahti laseb, ütleb ta: „Mul on sulle kingitus.”Ta tõmbab kilekotist välja Eaglesi särgi ja viskab selle mulle. Hoian seda enda ees ja näen, et särgil on number 84, mille all peaks mängima ääreründaja, aga ma ei tea tema nime. Kas see noor püüdja särginumbriga 84 pole mitte Freddie Mitchell? Ma ei ütle seda mõtet valjusti välja, sest ei taha solvata venda, kes oli niivõrd kena ja ostis mulle kingituse.
„Kes on Baskett?” küsin, sest särgile on kirjutatud just see nimi.
„Vabaagent ja kõmuline uustulnuk Hank Baskett? Enne hooaega muud ei räägitagi, kui temast. Need särgid on Philadelphia tänavatel kuum kaup. Ja nüüd on sinulgi üks, mida selle aasta mängudel kanda.”
„Mängudel kanda?”
„Nüüd, kui sa kodus oled, tahad ju oma vana istekohta tagasi?”
„Vet’is7?”
„Vet’is?” Jake naerab ja vaatab ema poole. Ema näib hirmunud. „Ei – Lincolni Financial Fieldis.”
„Mis on Lincolni Financial Field?”
„Kas nad ei lasknud sul seal telekat üldse vaadata? See on Eaglesi kodustaadion, kus sinu lemmikmeeskond on juba viimased kolm hooaega mänginud.”
Ma tean, et Jake valetab, aga ei ütle midagi.
„Igatahes on sul koht täpselt minu ja Scotti kõrval. Hooajapiletid, vennas. Kas oled sillas?”
„Mul pole hooajapiletite jaoks raha,” ütlen, sest jätsin Nikkile maja ja autod ja pangakontod, kui lahusoleku aeg algas.
„Ole selle pärast mureta.” Jake müksab mu kätt. „Ma polnud viimastel aastatel hea vend, aga kavatsen selle heaks teha, oled nüüd ju jälle kodus.”
Tänan venda ja siis hakkab ema jälle nutma.Ta nutab nii kõvasti, et peab toast lahkuma, mis on kummaline, sest Jake ja mina leppisime ju ära ja piletid Eaglesi hooaja mängudele on üsnagi kena kingitus, rääkimata särgist.
„Pane Basketti särk selga, vennas.”
Panen selle selga ja Eaglesi rohelist on tõepoolest hea kanda, eriti kuna tegu on särgiga, mille Jake ekstra mulle välja valis.
„Oota vaid, kuni näed, kui hästi su Baskett sel aastal mängib,” ütleb Jake kummalisel toonil, justkui mu tulevik oleks kuidagi seotud Eaglesi noore ääreründajaga nimega Hank Baskett.
Betoonsõõrik
Märkan, et isa ootab mängu alguse ära, enne kui elutuppa astub.
Kuna see on hooajaeelne mäng, ei läbi me harjumuspäraseid mängupäeva rituaale, kuid isa on ometigi pannud selga McNabbi särgi numbriga 5 ja istub nüüd diivaniservale, valmis iga hetk püsti kargama.Ta saadab venna poole pühaliku noogutuse, ent ei tee minust väljagi, isegi siis, kui kuulen ema ütlemas: „Palun, lihtsalt püüa Patiga rääkida,” kui nad köögis vaidlevad. Ema paneb toidud klapplauale, istub Jake’i kõrvale ja kõik hakkavad sööma.
Toit on imehea, ent mina olen ainus, kes seda mainib. Emale paistab kompliment head meelt tegevat, sest ta küsib: „Kas sa oled kindel, et see kõlbab?”, nagu ikka, sest ta on söögitegemise koha pealt tagasihoidlik, kuigi on ise suurepärane kokk.
„Mida sa arvad, kuidas Lindudel8 sel aastal läheb, isa?” küsib Jake.
„Kaheksa-kaheksa,” vastab isa pessimistlikult, nagu ta ikka iga hooaja alguses teeb.
„Üksteist-viis,” ütleb vend, mille peale isa raputab pead ja puhub hammaste vahelt õhku. „Üksteist-viis?” küsib vend minult ja ma noogutan, sest olen optimistlik, ning üheteistkümne mängu võitmine saadaks Eaglesi tõenäoliselt play-off’idesse. Kuna meil on hooaja piletid, tean, et saame ka finaalturniiri omad, kui Linnud peaksid koduväljaku mängu välja teenima, ning Eaglesi play-off-mängust pole midagi paremat.
Olgu, tuleb tunnistada, et ma pole Lindude tegemistel hooajaväliselt silma peal hoidnud, aga kui hakatakse algrivistust välja kuulutama, olen tõsiselt üllatunud, et nii paljusid mu lemmikmängijaid pole enam meeskonnas. Duce Staley. Hugh Douglas. James Thrash. Corey Simon. Ei ühtki neist. Tahaksin küsida „Millal? Miks?”, aga ei tee seda, sest kardan, et isa ja vend arvavad, et ma pole enam tõeline fänn, nagu nad väitsid juba siis, kui kolisin Nikkiga Baltimore’i ja andsin hooajapileti ära.
Minu suureks üllatuseks ei mängigi Linnud Veterans Stadiumil, vaid hoopis Lincoln Financial Fieldil, täpselt nagu Jake väitis. Neil on pärast eelmist hooaega õnnestunud ehitada terve staadion ja küllap jäin kogu melust ilma selle pärast, et olin halvas kohas luku taga. Ometigi tundub, et midagi on mäda.
„Kus Lincoln Financial Field asub?” püüan ükskõikselt küsida, kui kätte jõuab esimese veerandi järgne reklaamipaus.
Isa
Philadelphia Veterans Stadium, hüüdnimega The Vet, oli Eaglesi võistkonna kodu-staadion 1971–2002.