„NO SEE KÜLL EI LÄHE, MA EI TAHA SIIN ELADA!“ protesteerisin, kui mööda valgeks lubjatud majade tagant kulgevat järjekordset asfaltteed sõitsime. „Ma tahan elada mägedes, jumal hoidku, mitte mingi orulinnakese ääres.”

      „Ole vait ja sõida edasi!” käsutas mu kõrval istuv naine nimega Georgina. Ta andis järgmisele kange musta tubakaga suitsule tuld ning ujutas mu tossupilvega üle.

      Olin Georginaga tutvunud alles sama päeva pärastlõunal, kuid tal polnud läinud kuigi kaua, et mind paika panna. Ta oli enesekindel noor inglanna, kelle stoiline suhtumine ümbritsevasse maailma oli ebatavaliselt vahemerelik. Viimased kümme aastat oli ta elanud Alpujarrases Sierra Nevada jalamil Lõuna-Granadas ning töötanud siin välja oma niši, vahendades talunikke, kes tahtsid enda mägedes asuvad cortijo’d1 maha müüa ja linna kolida, välismaalastega, kes soovisid neid osta. See oli karm amet, kuid need, kes olid näinud, kuidas ta oli meelitanud ka kõige kohtlasema talupoja lepingut sõlmima ja vaielnud kanalisatsiooni ehitamise pärast maailma põikpäiseimate bürokraatidega, ei kahelnud hetkekski, et Georgina on sellele kohale just õige naine. Tema nõrkuseks võis pidada ehk vaid seda, et ta ei kannatanud rumalaid ja otsustusvõimetuid inimesi.

      „Kas sa käsutad kõiki oma kliente niimoodi?” mossitasin.

      „Ei, ainult sind. Siit vasakule.”

      Keerasin kuulekalt rooli ja me jätsime selja taha viimased majad väikeses turulinnas Órgivas, kus mu agent mu enda hoolde oli võtnud. Jõudsime kruusateele ning võtsime suuna allamäge jõe poole.

      „Kus mäed on?” vingusin.

      Georgina ei teinud minust välja ning silmitses hoopis kummalegi poole teed jäävaid apelsini- ja oliivisalusid. Valged majad olid uppunud eelmise aasta luidratesse väätidesse ning ehitud erksavärviliste pelargoonide ja bugenvilleatega; muulad kündsid; töötunkedes põlluharijad koogutasid, tagumikud uppis, kesk täiuslikult joondatud köögiviljapeenraid; palmipuu varjutas teel tatsavaid kanu, kes olid mattunud tolmupilve. Koerad magasid tee peal varjus, kassid magasid tee peal päikese käes. Auto oli siin madalaima tähtsusega olend. Pidurdasin ja tagurdasin pisut, et ühest sidrunist mööda manööverdada.

      „Sõida üle sidrunite,” käsutas Georgina.

      Tõepoolest, seal oli kuradima palju sidruneid. Mõned hulpisid meist mööda, kandjaks läheduses pulbitsev veenire, sõidutee oli paaris kohas kaetud purustatud puuviljade vaibaga ning puudealused helendasid mahapudenenud kollastest keradest. Mulle meenus pooleldi ununenud laulujupp, midagi armunäljas mustlasest, kes loobib vette sidruneid, kuni jõgi muutub kullaks.

      Sidrunid, loomad ja lilled soojendasid veidi mu südant. Sõitsime läbi lauskja kapsaste ja ubadega pikitud põllumaa, mille lõpus kõrgus väike mägi. Kui olime banaaniistanduse juurest alla laskunud, pöörasime järsult üles paremale ja tõusime mäkke, mille punases kaljuseinas olid sügavad lõhed.

      „Juba parem.”

      „Oota, me pole veel kohal.”

      Ronisime muudkui üles, kurv kurvi järel, ning jõeorg rullus me all lahti nagu aerofoto. Sõitsime läbi mäekuru ja sööstsime äkitselt uude orgu. Ületatud tasandik kadus sootuks, massiivne mägi varjas ta inimsilma eest, orus mäslev jõgi summutas aga viimsegi heli.

      Märkasin kaugel allpool hobuseraua-kujulises orus üht väikest jõeäärset talu. Hüljatud maja oli ehitatud kaktuseid täis kaljunõlvale ning ümbritsetud söötis põldudest ja iidsetest oliiviastangutest.

      „La Herradura,” teadustas Georgina. „Kuidas tundub?”

      „Unistada on ju tore, aga selle piskuga, mis meil on, saaksime endile vaevalt sellist kohta lubada.”

      „Selle rahaga saate endale nii selle koha lubada kui ka ta ülejäänu eest korda teha.”

      „Ma ei usu sind. Sa ei mõtle ju seda tõsiselt.”

      Ma ei suutnud Georginat uskuda, sest tema pakkumine ületas kõiki mu lootusi. Olin tulnud Hispaaniasse rahadega, mille eest Lõuna-Inglismaal vaevu aiamajakese välja venitaks, ja eeldasin, et ostan parimal juhul mõne varemeis maja, millel ehk väike maalapike ka juures.

      „Noh, siis pole mõtet enam edasi sõita. Võtan selle ära. Lähme alla ja vaatame maja üle.”

      Pöörasime teeservale ja ronisime mööda rada alla. Olin erutusest ja rõõmust nii elevil, et ajas lausa iiveldama. Noppisin puu otsast apelsini, esimest korda elus. See oli üsnagi kindlalt kõige vastikum apelsin, mida olin iial maitsnud.

      „Magusad apelsinid,” ütles Georgina. „Siin on enamjaolt magusad apelsinid – neist saab head mahla. Ja hammasteta vanameestele meeldivad need kah.”

      „See ongi see, Georgina. See on paradiis. Ma tahan seda. Tähendab, ma ostan selle kohe.”

      „Pole kuigi mõistlik selliseid asju liiga rutakalt otsustada. Lähme vaatame muid kohti ka.”

      „Ma ei taha mingeid muid kohti näha. Tahan siin elada, ja pealegi, ma olen sinu klient. Me teeme ju ilmselgelt seda, mida mina tahan, mitte seda, mida sina!”

      Sõitsime edasi, jõudsime veelgi kaugemale orgu ja Georgina viis mind vaatama varemeis kivihoonet, mis näis aeglaselt alla kuristikku langevat. Seda ümbritsesid mädanevad kaktused ning rõõmutut mäenõlva katsid surnud puude salud. Valduste alaosas immitses okaspõõsapuhmast välja mürgine allikas.

      „Pagana päralt, ei. Miks sa tahtsid, et ma seda vaataksin?”

      „Sel on omad boonused.”

      „Selle koha ainsaks plussiks on see, et ta asub lähimast golfirajast võimalikult kaugel, kuid see on ka kõik.”

      Seejärel käisime vaatamas betoonist kasti, räsitud kanakuuti, räpast ja nahkhiirtest vallatud hütti ning midagi koopataolist täis junne ja vanu ajalehetükke.

      „Ma ei taha enam selliseid asju vaadata. Lähme La Herradurasse tagasi.”

      Nõnda saigi, ja ma istusin jõesängi veerel soojal kivil ning unistasin sellist haruldast unistust, mis vahel täiesti äkitsi silme ees kindlat kuju võtma hakkab, kuni Georgina mulle vahele segas.

      „Ma tean, et siin on väga kena, Chris, aga La Herraduraga on pisut muret. Sellel on mitu omanikku ning mitte kõik ei taha müüa – ja üks neist, kes müüa ei taha, omab ligipääsu toale, mis asub täpselt keset maja. See võib osutuda ebamugavaks, kui mitte isegi vastuvõetamatuks. Ja siis veel veeprobleem …”

      Tema sõnad jäid õhku rippuma, sest pöörasime üheskoos pead, kuuldes jõesängi veerelt meie poole kaikuvat laulujuppi. Tabasin sõnu „konn” ja „kristallklaasid”, kuid ülejäänu kadus rämeda baritoni varju. Kalju tagant ilmus nähtavale punane kits, kellel oli vaid üks sarv. Loom silmitses meid hetkeks ning sai siis hakkama trikiga, mis on kitsed juba aegade algusest inimesele nii kalliks teinud – üheaegse röhitsuse ja peeruga.

      „Nupukalt teevad, eks ju?”

      Georgina ei teinud mu tähelepanekust väljagi. „See mees, keda näed meie poole tulemas,” sosistas ta kiiruga, „on üle jõe jääva koha omanik – ja ma arvan, et ta tahab seda müüa.”

      Ühe sarvega kitse järel ilmus nähtavale hiigelsuur mees, punane nägu habetunud, ise kaksiratsa hobuse seljas. Tema lauliski, küllap enese lõbustamiseks, ning valvas samal ajal kitse ja selle mitmeid kompanjone, kelle hulka kuulusid mõned lehmad, vasikas, kasimata