Jõime enne oru poole teele asumist hommikukohvi ja Georgina vaatles mind mõtlikult.

      „Kuule, sa pead tasa püsima, kui ma just märku ei anna. Jäta rääkimine minu hooleks.”

      „Olgu. Aga pea nüüd hoogu. Kas me oleme tegelikult ka kindlad, et ma tahan El Valerot osta? Mina arvasin, vabandage väga, et tahan hoopis La Herradurat.”

      Georgina vaatas mulle täpselt silma sisse. „Olen pisut järele mõelnud ja otsustanud, et sina ja El Valero sobite hästi kokku. Küll näed, kui kohale jõuame.”

      Sõitsime orgu, saatjaks soe jaanuaripäike. Talunikud töötasid köögiviljapõldudel, koerad ja kassid olid naasnud oma harjumuspärastele kohtadele teel. Seekord tundus kõik juba tuttav. Kui me La Herradurast mööda sõitsime, vaatasin igatsevalt alla selle poole, ning seejärel kerge eelarvamusega üle jõe jääva koha suunas.

      Mõne aja pärast sai tee sootumaks otsa ja me võtsime kingad jalast ning sumasime läbi jõe, mille vesi oli põlvekõrgune, kohati kiirevooluline ja hirmus külm. „No vabandage väga,” hüüdsin, „aga see on kuhugi kohale jõudmiseks küll paganama hull viis!”

      Ronisime eukalüptipuude kõrvalt kaldast üles ja üle põllu ning kõndisime mööda kitsast rada apelsini-, sidruni- ja oliivipuude varjus läbi lilli tulvil astangute. Siin ja seal voolasid puhta vee ojakesed, mis murdusid üle kivide koskedeks ning hargnesid, et kasta astanguil kasvavaid puu- ja köögivilju. Rada läks üle kraavi ning väänles siis läbi õitsevate mandlite salu. Georgina pööras end ringi ja naeratas mulle.

      „Mida sa arvad?”

      „Sa ju tead, mida ma arvan – ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!”

      „Siin see maja ongi.”

      „Maja?! See näeb välja nagu terve küla. Ma ei saa küla osta.”

      Võimsa järsu kalju eri astangutele olid ehitatud mõned majakesed ühes lautade, kitseaedikute, kanakuutide ja kuuridega. Kompleksi alumises osas kasvava granaatõunapuu kõrval seisvasse roostes bensiinivaati nirises voolikust vaevaliselt vett.

      Pedro Romero seisis kas maja või lauda kõrval ja hõõrus käsi kokku, nägu laia naeru täis.

      „Haa! Oletegi kohal. Istuge ja jooge veini, sööge liha!”

      Istusime madalatele toolidele, põlved vastu nina, ja nautisime vaatepilti, mida pakkusid istmetest moodustatud ringi keskel ennastunustavalt paarituvad koerad. Ma ei teadnud, kas sobilikum oleks pillata mõni nilbe kommentaar või teeselda, et olen pime. Georgina kortsutas minu suunas kulmu ja ma hoidsin suu kinni, nagu olime kokku leppinud.

      Nähtavale ilmus pisike kortsus naisterahvas, Romero naine María, kes valas majaperemehe käskiva žesti peale välja Coca-Cola pudelisse villitud pruuni veini ja heitis laua aset täitvale kastile mütsatusega paraja singikäntsaka. Päike paistis lagipähe, kärbsed porisesid. Jõime veini, sõime sinki ja vahtisime armatsevaid koeri, pead alkoholist üha uimasemad.

      Georgina ja Romero lobisesid elavalt naabritest ja piiridest ja veest ja hindadest ja õigustest ning mina kiigutasin end oma toolil edasi-tagasi, arulage naeratus suul. Koerad olid nüüd vagusi, küllap seepärast, et isane oli emase sisse kinni jäänud, ning vaatasid ujedalt eri suundades, justkui kahetseksid, et olid üldse niivõrd suure vaeva ette võtnud. Veini ja sinki toodi muudkui juurde ja ma jäin tukkuma ning avasin raske silmalau alles siis, kui Georgina mind ribidesse müksas.

      „Laksa talle see pihku ja näita, et sul on tõsi taga.”

      Ta ulatas mulle suurekupüüriliste peseetade pataka.

      „Sa oled nüüd El Valero uus õnnelik omanik ja see siin on señal – sissemakse.”

      Georginaga polnud tõepoolest mõtet vaielda, nõnda tegin, nagu ta ütles, ja ostsin koha ära. Järgnes hulk selgadele patsutamist, käte surumist ja laiu naeratusi.

      „Saite selle hinna eest tõelise kingituse,” kurtsid Romero ja tema naine. „Oleme laostunud, müüsime oma kodu maha … ostsite vaid pennide eest tõelise paradiisi, aga mis sinna ikka parata?”

      Tahtsin neile juba raha juurde pakkuma hakata, kuid Georgina saatis minu suunas vaigistava pilgu. Nõnda saingi endale veidi vähem kui viie miljoni peseeta (umbes 25 000 naela) eest talu, mille poole ma enne poleks söandanud üle aiagi kiigata. Sedasi sai minust, rändavast lambapügajast ja Sussexi lennujaama maandumisraja all asuva farmi rentnikust pelgalt minutitega Andaluusia mägitalu omanik. See tahtis pisut harjumist.

      Suutsin vaevu erutust vaos hoida ja sõitsin lähimasse baari, et helistada Inglismaale enda naisele Anale – ning jäin seal ühtäkki pidama. Kuidas osanuks ma selgitada, millega olin just hakkama saanud? Mängisin laual olevate müntidega ja põrnitsesin inspiratsiooni saamiseks veiniklaasi kogunenud setet. Kui rangelt võtta, siis oli minu eesmärgiks olnud Andaluusias pisut ringi sõita ning tutvuda võimalustega osta maja ühes maalapiga, kus saaksime ühist tulevikku punuda. Ma ei saanud kuidagi peast mõtet, et olin mõnevõrra üle piiri läinud. Inimsaatusel on ikka omad looded3 … aga kas Ana näeb seda samas valguses?

      Nii ei läinud. Kuid oleksin ise tõenäoliselt samamoodi reageerinud. Meie mõlema õnneks pole Ana siiski kunagi olnud suurem asi süüdistaja, nõnda asus ta mind peagi ettevaatlikult küsitlema nagu õnnetuspaigale saabunud arst.

      „Kui kaugele lähim tee jääb?” päris ta esmalt. Igapäevaküsimustega tegelemine oli tõeline kergendus.

      „Ah, see on umbes sama nagu majast sigalani.” Püüdsin ette kujutada, kuidas Ana pilk üle Sussexi taluõue libiseb. „Ja see pole ju kaugel, ega? Tähendab, see pole sigalast väga kaugel … Ei, veevärki pole … oota, ma ajan pada – majast umbes kahekümne meetri võrra madalamal mulksub bensiinitünni külge seotud voolik.”

      Kõnelesin pikalt ja laialt tünni pinnal hulpivatest tulipunastest pelargooniõitest, rahulikest lojustest, kes sealt vett rüüpavad, ning heledatest lilledest, mis seda kaunist veesilma vaibana ümbritsevad. Aga Ana ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida.

      „Jah, tegelikult on vannituba täitsa olemas, isegi bidee … Ei, tuleb tunnistada, et vesi sinna ei jõua … allikas pole piisavalt kõrgel, saad aru … kui voolik tünnist kõrgemale tõsta, siis vett enam ei nirise, ptüi, tähendab, ei voola … Ei, tünnivett ei saa juua, see on mürgine. Nad ei pese ka sellega – nad pesevad oma juukseid jões, ja see on minu meelest päris vahva. Nad ütlesid, et kui taimi sellega liiga palju kasta,

---

Скачать книгу