Üle sidrunite. Optimist Andaluusias. Chris Stewart
Читать онлайн книгу.
mis meil muud üle jääb?” Ta laiutas leinalisel ilmel käsi.
„Ei, ei, kõik on imeline, väga ilus – ja laitmatult puhas.” Noogutasin Ana suunas, et ta minuga nõustuks. Ana naeratas Maríale.
„Eksisime ära ega leidnud teed läbi oru,” ütlesin Romerole ja lootsin, et Ana jätkab vestlust puhtuse – või ülepea majapidamise – teemal, mida olin tema heaks nii hoolitsevalt alustanud.
„Muidugi et eksisite. Sa ei teadnud teed,” vastas Romero küllaltki kaastundetult ega näidanud üles vähimatki huvi sellest rohkem vestelda.
Veel vaikust. Köhatasin ja näpistasin enda jalga ning naeratasin siis kõigile kordamööda. Romero mühatas, loivas televiisori juurde ja lülitas selle sisse. Laes rippuv pirn tuhmus. Tuba täitus läbilõikava kahina ning heliga, mis sarnanes kusagil eemal tiigi ääres koha sisse võtnud konnade ühiskrooksumisega. Viimaks ilmusid ekraanile lumetormis üheaegselt nii üles-alla kui ka paremale-vasakule liikuvad varjud. Romero nihkus kõrvale, et saaksime kõik koos ekraani jälgida, ning tõstis imetlemist oodates küsivalt pea.
„Tore televiisor,” prahvatasin rutakalt. „Uskumatu, et siin kandis saab televiisorit vaadata. Hah! Kahekümnenda sajandi imed!” Aga keegi ei kuulanud mind: kõik olid süvenenud telesaatesse – millest iganes see ka rääkis.
Romero naasis diivanile ja me jälgisime ekraanil toimuvat dešifreerimatut jama vähemalt viis minutit jutti. Minu elus on viis minutit varemgi pikalt kestnud, kuid see kord ületas neid kõiki. Seejärel ajas Romero end taas püsti ja klõpsas mingit nuppu, et kanalit vahetada. Järjekordne lumetorm, veelgi rohkem varje, mis olid kahtlemata teistsugused, taustaks kauged kahepaiksete krooksatused. Jäime taas vagusi, et uut vaatemängu jälgida.
Pärast järjekordset viit pikka minutit oli Romerol ka teisest saatest küll saanud, nõnda tõusis ta püsti ja vahetas taas kanalit.
„Imeline,” sõnasin. „Täiesti imeline. Ütle, palju ses suurepärases masinavärgis ka kanaleid on?”
„Ah, ainult need kaks,” vastas ta taunivalt. „See on jälle eelmine kanal.”
Nõnda me siis istusime seal neljakesi, võlutud ükskõik mis stseenist, mis meile ette söödeti, vahel üksteisele heakskiitvalt noogutades ja naeratades, kuni Romero viimaks püsti tõusis ning selle paganama masina välja lülitas.
„Noh, aitab kah” naeratasin. „Mitte et mulle ei meeldiks telekat vaadata … aga ausalt, see ei asenda siiski … eee … mõnusat vestlust … või mis?”
Järgnes läbitungimatu vaikus. Tundsin end nagu surnud siga teemajas. Näpistasin taas jalga. Mulle küll meeldib oma hääle kõla, kuid see siin oli isegi minu paksu naha jaoks liig.
„Eh, eee … kuidas siis on tunne linna lähedale cortijo’sse kolida? Ma olen kindel, et teil saab seal väga kena olema.”
„See on täielik õudusunenägu,” ulgus María. „Surm. Me kuulume siia, oma armsasse El Valerosse. Oleme siin õnnelikud. Aga pidime talu maha müüma ja teie saite selle praktiliselt niisama. Oleme vaesed inimesed ja nüüd veelgi vaesemad – aga mis sinna ikka parata?” Ja ta laiutas taas endale omase meeleheidet väljendava žestiga käsi. Kogu jutt kanti ette sooja ja laia naeratusega.
„Oh jessake, me ei taha teid kodust välja ajada. Me ei kavatse veel niipea sisse kolida. Võite siin terve suve elada. Ei, jumal hoidku, parem jääge nii kauaks kui …” Ana äge köhahoog summutas mu lause teise poole.
Vaikisime taas, Romero pilk Anale naelutatud, kuni aknast järsu tuuleiiliga sisse kandunud tugev lehk mulle uueks vestluseks sobiva avangu ette mängis.
„Kitsed! Siin on ju kitsed, eks?”
„Jah, kitsed.”
„Neil on siin kitsed, Ana.”
„Kui huvitav.”
„Kas sooviksite klaasi piima?” päris María.
„Muidugi, aitäh,” vastasime kooris, janunedes mingigi sündmuse või kombetäite järele, mis aitaks surnud punktist üle saada.
Pedro ja María kargasid mõlemad püsti, tormasid kastruli ja taskulambiga välja ning lõid ukse enda järel kinni. Vaatasime Anaga hetkeks vaikides tõtt.
„See on ju kitsepiim,” sosistas Ana. Ta ei soovinud millegipärast valjusti vestelda, kuigi meie võõrustajad olid toast väljas. „Nad lüpsavad kitse ja valavad piima meile klaasi, justkui oleks see pudelist.”
Kuid Maríal ja Pedrol polnud midagi varjata. Kuulsime kusagilt altpoolt mütsatusi ja rüselemist, süngeid vandesõnu ja kitse peeretust; sellele järgnes metalse kõlaga kahin, kui kaks peenikest piimaniret leidsid tee kastrulisse. Varsti, kuid mitte liiga ruttu, sest olen kindel, et ka nemad püüdsid olukorda võimalikult pikale venitada, naasid meie võõrustajad terve kastrulitäie valge vahuga.
„Oh, piim,” sõnasin kohtlaselt. „Kas võib olla, et see on kitsepiim?”
„Muidugi. Nüüd peame seda keetma.”
María võttis priimuse ja asetas kastruli selle peale. Kogunesime kõik ümberringi vaatama.
„Nad keedavad piima, Ana.”
„Kuule, lisaks sellele, et ma näen, et nad keedavad piima, olen ma juhuslikult mitu aastat hispaania keelt õppinud. Ma saan ise ka enam-vähem aru, mis toimub.”
María selgitas, et piima peab laskma vähemalt kolm korda keema tõusta, enne kui seda juua võib. „Bangi tõbi.”
See meelelahutus venitas aega umbes kahekümne minuti jagu edasi ning siis saime hirmsat jooki ka maitsta. Romero ringutas ja haigutas. Avastasin, et räägin jälle midagi.
„On olnud tõesti meeldiv õhtu, aga … noh, oleme nii väsinud, et pea täitsa paks juba. On vist uneaeg.”
Kõik olid rohkem kui nõus. Pesime Anaga allpool granaatõunapuu varjus tünni tilkuva veega hambaid. Oli selge öö ning hele kuuriba lõi jõed all orus sätendama. Teisele poole orgu jäävad männid õõtsusid tugeva tuule käes.
„Taevane isa,” sisistas Ana pimedas. „Kui kauaks me siia jäämegi?”
„Oli vist viieks päevaks.”
„No mina küll ei usu, et ma veel ühe samasuguse õhtu välja kannatan. Sina vist nautisid seda, kõik oli ju nii „ehe”?”
„Nautisin on ehk liiga palju öeldud. Võib-olla peaksime järgmised ööd siiski linnas veetma. Mõtlen mingi vabanduse välja.”
Tuul tõusis öösel veelgi. See marutas läbi magamistoa lahtise akna ning lükkas tooli pikali. Toolil olid Ana riided ja veeklaas.
Muretsesin, et tuule ja tooli vahejuhtum paneb kogu meie Andaluusia seiklusele punkti – kui just pole tekkinud olukorda, et oleme kogu raha talule kulutanud ning sedasi ka lahkumisvõimalusele kriipsu peale tõmmanud. Kuid nii ei läinud.
„Minu arvates on siin väga ilus,” sõnas Ana, „aga mul on siiski teatud nõudmised.”
„Jumaluke, nimelt missugused?”
Ta luges mulle ette pika varem valmis mõeldud nimekirja. Sinna kuulusid muuhulgas nõudmised tee, juurdepääsu, veevärgi – mis polnud talle olemasoleval kujul siiski muljet avaldanud, hoolimata täisvarustusega vannitoast – ning hulga muude pisiasjade osas, mis liialt tähtsusetud, et neid isegi mainida.
„Heakene küll,” torisesin hajameelselt. „Hoolitsen selle kõige eest.”
SUVEPRAKTIKA
PIDIME INGLISMAAL KÕIK SEALSE ELU LAHTISED otsad kokku siduma. Praktikas tähendas see seda, et renditud talu tuli asjadest puhtaks teha ning välja mõtelda, milliseks kujunevad viimased töökuud meie nõnda erinevates ametites.
Minuga oli asi lihtne, sest olin nagunii olnud viimastel aastatel küllaltki