Võõra õue peal. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
roosade lillekestega alustass. See oleks nagu osa vanaemast ja kodust. Ja alati, kui ta Eestisse ja vanaemakoju läheb, on peaaegu et esimene käik köögiakna juurde, kus see aegu näinud alustass on nüüd leidnud oma koha lillepoti all. Pisikesed roosad õied portselanil on nüüd veel vaid vaevalt aimatavad, kuid just see vana kulunud taldrikuke on Hillele kõigest tähtsaim ja teeks kodust selle ainsa ja õige kodu. Nagu vanaemale oli olnud tähtis tema isa istutatud leinakask õuenurgas.
Hille oli alati imestanud, miks ta nimetab seda maja ikka veel vanaemakoduks. Ometi on see maja, kus sündis ja kasvas tema ema Ellen, Elli ja Arturi ainuke ellujäänud laps, ning kus ka tema ise on elanud terve lapsepõlve oma kahe venna, Jüri ja Kallega. Ainus maja, mis on olnud koduks mitmele Jüriado ja Pohla põlvkonnale.
Maja, kus nüüd elasid kahekesi Hille ema ja tütar. Vanaemakodus…
Libe ja kohati jäinegi tänav tõi Hille jälle tagasi olevikku. Helsingisse. Lumisesse ja külma Helsingisse. Pimedasse ja varajasse talvehommikusse. Nagu iseenesest olid jalad, vaatamata naise hoopis kaugel viibivatele mõtetele, astunud õiget teed. Ja polegi ju midagi imestada. Juba teist aastat üüris ta seda korterit Ida-Helsingis Rastilas. Tee bussipeatusse, poodi, postkontorisse, apteeki – kõik oli nüüdseks ammugi tuttav.
Aga just täna hommikul oleks ta nii väga tahtnud koju jääda. Tauno oli tulnud täiesti ootamatult eile veidi enne keskööd ja pidi nüüd alles paari tunni pärast uue koorma kusagilt Vantaalt peale võtma ja Porvoosse edasi sõitma. Nii oleks saanud mehega koos rahulikult ärgata ja ühiselt hommikukohvi juua. Viimasel ajal juhtus millegipärast eriti harva, et Tauno sai aega ja võimalust Hille juurde tulla. Liiatigi veel terveks ööks jääda. Tauno…
Sellest, kui nad esimest korda kohtusid, on nüüd varsti poolteist aastat möödas. Üks Hille töökaaslane haiglas oli paarile naisele, Hillele nende seas, teinud ettepaneku ratsutama minna. Algul peeti seda naljaks, ent siis selgus, et kutsujal on tõsi taga. Nimelt oli ta vend hiljuti hobustega tegelema hakanud ja endale talli ja ka mitu korralikku ratsut soetanud. Lõpuks lepitigi kokku, et nädalavahetusel sõidavad nad kõik koos hobustega tutvuma ja miks mitte samuti ratsutama.
Hillet selline harrastus ei huvitanud. Lapsepõlves oli ta maal küllalt saanud hobustega sõita, mis siis, et enamjaolt ilma sadulata. Kord, kui umbes kümneaastane Hille oli niisama naljaviluks naabrite hobuse selga roninud, hakkas muidu alati nii vagur ja rahulik loom mingil teadmata põhjusel ootamatult traavima. Kui Hille isa poleks tol hetkel sealsamas lähedal olnud ja välkkiiresti reageerides ohjadest haaranud, oleks ratsutamine võinud tol päeval vägagi kurvalt lõppeda. Sellest ajast peale Hille enam hobuste selga istunud polnud. Ometi oli kuidagi ebaviisakas töökaaslasele ei öelda ning kaasaminemisest keelduda. Ja nii ta koos teiste kolleegidega laupäeval kutsuja autosse istuski, et viimase venna hobuseid kaema-katsuma minna.
Vaatamata ilusale ja soojale suvepäevale ei tahtnud Hille ratsutamisest kuuldagi. Teised naised istusid juba sadulas, kuid tema seisis pealtvaatajana maneeži ääres, nautis vaba päeva värskes õhus ja lasi päiksel ennast hellitada. Tagantjärele Hille enam ei mäletanudki, kas ta oli saabuva auto mootori mürinat kuulnud või ei. Töökaaslase vend oli aga uusi külalisi ilmselt kohe märganud ning tagasi maja juurde neid vastu võtma läinud. Varsti tuli ta jälle maneeži juurde, nii kümneaastane poisike käekõrval. Esialgu arvas Hille, et see on töökaaslase venna oma laps, aga siis ilmus sinnasamasse ka üks heledapäine ja veidi tedretähnilise ninaga keskealine meesterahvas. Poiss oli kui mehe suust kukkunud, nii sarnased olid nad. Hille mäletas, et hakkas niisuguse vaatepildi peale vaikse häälega naerma, ja kui võõras mees teda seepeale märkas ning talle nüüd esimest korda otsa vaatas, kohtusid nende pilgud, et teineteist tunnistama jäädagi. Lõpuks, kui laps oli tallidesse kadunud, tuli mees otsejoones Hille juurde, sirutas talle oma käe ja tutvustas end – Tauno Olkivaara. Kuna kõik ülejäänud ratsutasid ja lähedal ühtki teist inimest polnud, said Hille ja Tauno aega teineteisega segamatult vestelda. Kohe esimeste lausete vahetamise järel tundis Hille, et Taunos on midagi ligitõmbavat ja omast. Kui Hille töökaaslased ratsutamast tulid, olid nemad kahekesi jõudnud juba telefoninumbreid vahetada ja Hille oli – kuuldes, et mees järgmisel nädalal töö asjus Helsingisse sõidab – Tauno endale külla kutsunud. Ja nii nende tutvus algaski. Mees väitis juba pärast paari esimest kohtumist, et on Hillesse armunud ja tahab temaga koos elama hakata. Ainsaks takistuseks unelmad otsekohe teoks teha on praegune, ainult laste pärast jätkuv abielu. Ja muidugi need tema kaks poega. Nüüdseks on „kohest” saanud pea poolteist aastat…
See, kuidas ema Taunosse ja nende tutvusse suhtus, oli juba ette arvata. Ema ei olnud mitte kunagi mingeid abieluväliseid suhteid heaks kiitnud. Saatigi veel oma tütre suhteid. Hille ise poleks emale Taunost midagi rääkima läinud. Igal juhul mitte enne, kui aeg oleks õige olnud. Ja see õige aeg oleks olnud alles siis, kui mees oleks oma praeguse naise ja kahe poja juurest ära Hille juurde elama tulnud. Päriseks. Nagu Tauno ise oli nende tutvuse jooksul korduvalt lubanud. See on ainult aja küsimus, millal nad nagu pere koos elama hakkavad. Pere, kuhu oleks kuulunud ka Hille tütar Julia ja muidugi Tauno enda kaks last. Mees oli Hillele korduvalt kinnitanud, et tahab temaga abielluda, et Hille on ta elu armastus ning just see ainuke ja õige elukaaslane. Kõige korraldamiseks on aga aega vaja. Sellest kõigest sai Hille väga hästi aru. Mis siis, et „korraldamisega” oli läinud juba tublisti üle aasta ja vahetevahel tundus talle, et Tauno lubadused jäävadki vaid lubadusteks.
Kui Irina, Hille lapsepõlvesõbranna ja nüüdne töökaaslane haiglas, poleks hiljuti kodus käimas olles oma emale Taunost rääkima hakanud, poleks Hille ema veel praegugi mehe olemasolust teadnud. Õnnetuseks on aga Irina ema ja Hille ema naabrid. Naabrimutid, nagu Hille ja Irina neid omavahel pilkamisi kutsuvad. Ja see naabrimutt läks kohe esimesel võimalusel suurt uudist Hille emale kuulutama. Kui Hille kevadel paariks päevaks Eestisse sõitis ja koduuksest sisse astus, oli talle kohemaid selge, et midagi on nüüd õhus. Ta polnud jõudnud veel palitutki seljast võtta ega tuppagi astuda, kui ema kime hääl juba esikus kõrvu kriipis:
„Tule siia. Ma tahan sinuga rääkida!”
Rääkida! Sellist häält oli Hille oh kui mitu korda varemgi ema suust kuulnud. Seda häält oli ta kogu südamest vihkama hakanud. Ja kartma. Sest just selline hääl teatas juba enne tegelike sõnade väljapaiskamist, et tütar on millegagi hakkama saanud. Just nimelt hakkama saanud, mitte teinud. Sellel oli ema silmis suur erinevus. Teha võis halba, hakkama saadi aga millegi jälgi ja vastikuga. Peaaegu alati oli see ema „rääkimine” olnud seotud meesteteemaga. Juba siis, kui Hille oli vaevalt viisteist, kuid tuli koju uudisega, et ootab last, oli ema hääl esimest korda samamoodi kimedalt kõlanud.
„Tere ise kah! Kus siis Julia on? Kas ta kodus polegi?” küsisin tehtult ükskõikse häälega. Nagu oleks kõik kõige paremas korras ja ma midagi ei aimaks. „Teil on siin Eestis päris suvi kohe. Nii soe väljas. Oleksin teadnud, poleks palitut küll selga pannud. Meil Soomes on veel –” ülejäänud sõnad jäidki ütlemata, sest ema tuli esikusse ja käratas ilma mingisuguse sissejuhatuseta:
„Mis mees sulle seal Helsingis on siginenud?”
Siginenud! Jälle nii ema moodi just sedasi öelda. Siginenud! Kui vastik sõna ja kui jälgilt see veel ema suust kõlas. Alati täpselt sama väljend minu meestuttavate kohta. Nagu ka Julia isast rääkides, mis siis, et sellest juba teab kui palju aastaid möödas on: „Igasuguseid sulle ka sigineb… Ma tahan sinuga rääkida…”
Mina seisin esikus, palitu käes ja poolsaapad jalas. Tundsin, kuidas mul kaenla alt ja mööda selgroogu higipisarad alla veeresid. Ja teadsin, et see polnud tingitud hoopiski palavast ilmast. Kolmekümne kahe aastane naine, aga seisin seal esikus nagu kooliplika ema torkivalt läbitungiva pilgu all. Nagu oleks ajalugu ilma mingi etteteatamiseta mind aastate taha tagasi paisanud. Veel praegugi tunnen värinaid, kui sellele hetkele tagasi mõtlen. Ja pistet südames. Kuidas ma oleksin tookord tahtnud emale prahvatada, et Tauno on minu tulevane abikaasa. Et ta on lubanud lahutada ja minuga abielluda. Et ma viin pärast seda Julia Soome meie juurde elama ja et me hakkame üheskoos kasvatama lapsi, Juliat ja Tauno kaht poega. Ja oleme tõeline perekond. Just seda, et mul on päris oma pere, olengi ma vist kogu elu ihaldanud ja taga igatsenud. Seda peret, mida mul siiani kunagi olnud pole. Mitte kunagi