Võõra õue peal. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
tütart. Nende kolmega pole ta kunagi olnud kidakeelne või tõrjuv. Aga võib-olla just nii peabki elus olema, kes seda öelda või hukka mõista teab…
Ja nõnda ma Soome tulingi. Kahe isiklikke asju täis tuubitud kohvriga ja suured ootused-lootused südames. Oli juuli keskpaik ja Julial veel suvevaheaeg. Esimene elukoht oli mul haigla antud kolmetoaline korter, igas toas üks naisterahvas elamas. Peale minu üks venelanna Narvast ja teine Tallinnast. Köök ja vannituba olid meil kolme peale muidugi ühised. Elasime-olime kaks nädalat üheskoos, kui hakkasin endale eraldi elamist otsima. Kas oli põhjus selles, et oma majas üles olen kasvanud, või minu loomuses, kuid tahtsin päris omaette nurgakest. Ruumi poolest oleksime Juliaga kahekesi minu tuppa ära mahtunud küll ja küll. Venelannad olid ka igati toredad inimesed, tegid mõlemad hästi süüa ja pakkusid minulegi, aga sõbrannasid meist millegipärast ei saanud.
Kõige rohkem olin loomulikult mures just Julia pärast. Varsti pidi kool pihta hakkama. Soomes algab see varem kui Eestis, juba poolest augustist. Tahtsin selleks ajaks meile mingi väikse omaette korteri üürida, et esimest korda elus Juliaga, oma tütrega, päriselt ja ainult kahekesi koos elada. Mäletan siiani, millised plaanid ja unistused mul seoses sellega olid.
Korteri leidsin ootamatult ja juba paari päeva pärast ühe haiglas töötava soomlasest meditsiiniõe kaudu. Tema pojal olid just väiksest kahetoalisest kööginurgaga korterist eelmised üürilised välja kolinud. Sain suhteliselt mõistliku hinna eest meile Helsingisse esimese kodu. Endale ja Juliale.
Tütar tuli minuga koos Soome augusti esimesel poolel. Kooli alguseni oli jäänud veel umbes nädala jagu päevi. Kuna Julia soome keelt ei rääkinud, pandi ta mingisuguse ettevalmistava klassi nimekirja. Sain direktori jutust aru niipalju, et seal klassis ongi Soome tulnud samaealised õpilased igalt poolt laiast maailmast. Lastele hakatakse kohe soome keelt õpetama ja nagu direktor lootusrikkalt lubas – räägib Julia poole aasta pärast kindlasti juba peaaegu vabalt soome keelt ja aasta pärast viiakse ta üle ühte tavaklassidest. Eestist tulnud lastel olevat väga kerge keel ära õppida. Ja mingit suuremat kultuurišokki polevat samuti vaja karta. Läks aga hoopis teisiti…
Minu lootused, et ma oma tütrega koos hakkan elama, purunesid juba kuu aja pärast. Läksime Juliaga koos septembris nädalalõpuks Eestisse vanaemakoju. Ja seal teatas Julia resoluutselt, et ei tule minuga enam Soome tagasi. Et tal polevat seal ühtki sõbrannat, kõik on siin, Tartus. Et Soomes räägivad inimesed võõrast keelt ja seal koolis talle ka üldsegi ei meeldi. Kõik on teistsugune kui Eestis. Toidud on teistsugused ja kummalise maitsega, ja vahetundides peab iga ilmaga kooliõues olema – sadagu vihma nagu oavarrest või lõõsaku päike palavalt kui praepannil. Mina olevat pidevalt tööl ja tema konutavat üksinda seal pisikeses korteris. Siin on vanaema alati kodus ja ootab teda juba, kui ta koolist tuleb, soe söök laual. Pealegi tahtvat ta jätkata ka Tartus peotantsutrennis, kuhu Ellen ta eelmisel aastal viinud oli.
Proovisin tütre meelt muuta ja rääkisin Juliale, et küll aja möödudes Soomeski uued sõbrannad tekivad ja keel selgeks saab. On vaja positiivselt mõelda ja endale aega anda. Ning igasuguseid trenne ja ringe leidub Soomes hoopis rohkem ja paremaid kui siin, Eestis. Rääkisin kaks pikka päeva nagu kurtidele kõrvadele. Ma poleks mingil juhul alla andnud ja Juliat Eestisse jätnud, kui mu ema poleks pühapäeva hommikul paar tundi enne Tallinna bussi väljumist teatanud, et Julia jääb siia ja läheb alates homsest päevast oma vanasse kooli tagasi. Aitab lapse solgutamisest ja mööda maailma vedamisest selleks korraks küll.
Olin ema sõnadest nii solvunud, et heitsin midagi vastamata rätiku õlgadele ja jooksin naabrite juurde. Teadsin, et Irinal on puhkus. Olin teda hommikul köögiaknast näinud aias toimetamas ja otsustasin talle südant puistama minna. Nüüd ma ei mäletagi enam, kuidas või kumb meist tuli mõttele, et Julia asemel võiks hoopis tema minuga Soome elama tulla. Ja samasse haiglasse tööle. Irina oli sel ajal Tartus ühes väikses keldripoes müüja, kauba ja taara vastuvõtja, koristaja, valvur, ukselukk ja kes kõik veel ühes isikus. Ainult palk oli ühe inimese oma. Poe omanik oli keskealine pidevalt virisev naisterahvas, kelle abielu oli paar aastat tagasi karile jooksnud. Minuga koos Soome tulles saaks Irina hetkega pöörata oma elus täiesti uue lehekülje, vaba ja perekonnata inimene, nagu ta on. Ja pääseks lõpuks ometi kodust välja ning võiks omaette elama hakata. Teadsin, et hooldusõdedest, kes Irina tegelikult koolituse järgi oli, on haiglas sama suur puudus kui meditsiiniõdedestki. Ja nii oligi minu lapsepõlvesõbranna Irina teinud vähem kui tunni ajaga otsuse, et tuleb koos minuga bussile ja Tallinnas laevale. Kasutab ära Julia piletid ja homsest alates hakkame Helsingis koos ühes korteris elama ja samas haiglas tööl käima.
Sellest ajast on nüüdseks möödunud viis aastat. Olime Irinaga lähedasemad kui õed. Elasime ju rohkem kui kaks aastat samas korteris ja jagasime mitte ainult asju ja ruutmeetreid, vaid samuti oma kõige salajasemaid mõtteid ja tundeid. Teadsime kõike teineteise armumistest ja meestuttavatest. Nägin ka, kuidas Irina tutvus oma tulevase abikaasa Jormaga. Olin tunnistajaks nende armumisele ja abiellumisele. Sel ajal oli harva neid öid, kui Jorma meie korteris poleks ööbinud.
Aga nagu sageli juhtub, toob uus inimene endaga tahes-tahtmata kaasa muutused inimestevahelistes suhetes. Mida lähedasemaks Irina ja Jorma omavahel said, seda võõramaks meie Irinaga muutusime. Kuni ühel päeval teatas Jorma, et nemad Irinaga kolivad ära ja hakkavad omaette elama. Jorma oli tegelikult pärit hoopis põhjast, Kajaanist. Ta oli esialgu tulnud Helsingisse kolmekuulistele keevitajate kursustele ja pärast nende lõppu siia tööle jäänud. Miks mees pealinna õppima tuli, sellest polnud ma aru saanudki. Võibolla sellepärast, et Jorma vend Aimo, kes elas Espoos, oli just sel ajal oma naisest lahku läinud ja nüüd venda külla kutsus. Kuni Irinaga tutvumiseni ja meie juurde kolimiseni oligi Jorma venna juures korteris elanud.
Mäletan, kui tühi tunne mul oli pärast Irina ja Jorma ärakolimist. Tegin sel ajal haiglas pidevalt lisavahetusi, et mitte üksinda kodus konutada.
Viimase kolme aasta jooksul oli Irina kaks korda lapseootele jäänud. Ja ikka oli rasedus kolmandal kuul katkenud. Mõlemal korral tuli Irina õhtul kohe pärast haiglast kojusaamist minu juurde ja jäi kogu ööks. Rääkisime nagu kunagi lapsepõlves südamest südamesse ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt.
Avasin haiglaukse ja tundsin kohe ninna tungivat, ent ometi aastatega nii tuttavaks saanud meditsiiniasutuste lõhna: harjumuspärast, turvalist ja otsekohe ka natuke valvsaks tegevat. Vahetasin töötajate garderoobis riided ja kellale pilku visates tõdesin oma heameeleks, et jõuan enne hommikust viieteistkümneminutilist vahetuse lõpetamise-üleandmise koosolekut personali puhketoas veel pool tassi kohvigi ära juua. Irina oli juba osakonnas, nägin teda läbi klaasuste koridoris askeldamas. Oleksin sõbrannale heameelega tervituseks lehvitanud, kuid ta oli parasjagu seljaga minu poole ja lükkas klaasist pudeleid ja purke täis käru protseduuride toa uksest sisse. Pöörasin otsustavalt kannapealt ringi ja jätkasin oma teed.
Täna hommikul tundsin ennast eriti väsinuna. Ja mis siin ikka imestada. Eks öö Taunoga oli oma jäljed jätnud. Uneaeg jäi liiga lühikeseks ja polnud ma ju ammugi enam oma esimeses nooruses. Nüüd oli mu pea vähesest unest tingituna paks ja raske ning justkui vatti täis topitud. Tahtmatult läksid mõtted jälle koju ja Taunole.
Koosolekul võeti nagu ikka kokku viimase ööpäeva jooksul juhtunu ja tutvustati öösel haiglasse toodud patsientidega seotud asjaolusid ja selle päeva plaanilisi lõikuseid. Meie osakonnal oli täna hommikul ees kolm plaanilist operatsiooni ja peaaegu kõik voodikohad täidetud, mis lühidalt öeldes tähendas seda, et minul on kogu vahetuse ajal käed-jalad tööd täis. Olenemata kirjutamata seadusest, et personal haiglasse oma koduseid muresid-rõõme kaasa ei too – selleks pole lihtsalt ka aega – ekslesid täna hommikul minu mõtted täiesti tahtmatult ikka uuesti ja uuesti Taunole.
Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas mees just praegusel hetkel ärkab, voodist tõuseb, vannitoas end peseb, habet ajab ning seejärel kööki läheb ning endale suure tassi kanget kohvi keedab ja mehise võileiva teeb. Selle viimase detaili silme ette manamine tõi mulle äkki naeratuse näole. Olime hommikuti koos süües tihtipeale teineteise võileibade üle heatahtlikult nalja heitnud, niivõrd erinevad inimesed olime Taunoga tegelikult. Minu leib pidi olema õhuke kui paberileht, vaata, et tõsta kahe käega, muidu