Võõra õue peal. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
olukord sellega, et just samal hetkel paluti kõigil minna endale toitu tooma. Liu vend tuli meiega kaasa ja seletas, millest üks või teine roog koosnes ning millest oleks kõige õigem alustada. Ausalt öeldes oli see mulle täiesti ükskõik. Toidud lõhnasid juba nii isuäratavalt, et polnud mingit vahet, mida neist endale kõigepealt ja mida seejärel taldrikule tõsta. Olgugi et ma näljane olin, suutsin end siiski taltsutada ja otsustasin alustada külmadest roogadest. Õhtu on veel pikk ja vähemalt toitu saab korralikult nautida. Kuigi enda arvates tõstsin ma endale igast kausikesest taldrikule vaid tõeliselt natuke, sai toitu lõppkokkuvõttes ikkagi päris suur kuhi. Mõistsin alles nüüd, et võrreldes igapäevase menüüga on tänane valik hulga rikkalikum ja enamikku pakutavatest toitudest polnud ma vist isegi kunagi näinud.
Olin, taldrik käes, tagasi meie laua poole minemas, kui märkasin taas Eerot. Mees oli oma road juba lauale asetanud ja vaatas söögisaalis otsivalt ringi. Mind märgates ta naeratas ja jäi ootama, kuni ka mina laua äärde tagasi jõudsin ja taldriku oma kohale panin. Enne kui arugi sain, tõstis Eero minu tooli lauast eemale ja palus mul istuda, nihutades tooli mulle mugavamalt alla. Tundsin äkki, et olen õnnelik ja vaba – hea söök, meeldiv õhtu ja tore lauanaaber. Mida paremat võikski ühest vabast reedeõhtust tahta.
Haarasin naljaviluks laualt noa ja kahvli asemel hoopis pulgad kätte ja sama tegi kohe ka Eero. Hakkasime nendega sööma ja naersime koos oma kohmakuse üle. Liu vend tuli meile appi ja püüdis kogu hingest õpetada, kuidas pulkadega tegutsema peab, ent juba ainuüksi tema näoilmest võisime välja lugeda, kui kohmakad ja naljakad me tema silmis olime. Proovisime Eeroga teha, nagu õpetatud, aga pulkadele jäi ikka vaid paar riisitera või ei midagi. Lõpuks vahetasime kumbki pulgad nugade-kahvlite vastu välja. Olin liiga näljane, et toitu vaid vaadata või sellega niisama naljaviluks mängida.
Kogu õhtu jooksul saime Eeroga veel vaid paar lauset päris omavahel vahetada. Kuulasime Liu ja Aimo tutvumise lugu ja vestlesime lauanaabritega niisama tühjast-tähjast. Kui tualettruumi läksin, ilmus nagu juhuslikult kohemaid sinna ka Irina.
„Noh, mida sa Eerost arvad?” küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta. „On ju tore mees? Ja vaba ja vallaline, muide. Aga sa tead seda kindlasti juba isegi. Te olete ju terve tänase õhtu kõrvuti lauas istunud. Ja sa meeldid Eerole, sellest sain ma aru kohe esimesest hetkest, kui teid seal magistraadi ees tänaval nägin.”
„Ah, jäta järele,” vastasin peaaegu pahaselt. „Mind ei huvita mingi Eero ja see, kas ta on vaba ja vallaline või mitte. Ja sulle niisama teadmiseks, et tema perekonnaseisust polnud mul praeguse hetkeni õrna aimugi. Küllap ta ongi tore mees, aga mulle ei meeldi selline kosjasobitamine. Nüüd ma saan aru küll, miks oli nii tähtis, et just mina täna restorani tuleksin.”
Irina nägu tõmbus korrapealt mossi. „Ega ma sind siis ainult sellepärast kaasa ei kutsunud.”
„Ainult!” osatasin. „Siis ikkagi oli see sul mõttes, et saaksid mind Eerole teatud kindla eesmärgiga tuttavaks teha.”
„Ega see algselt minu idee polnudki,” hakkas Irina ennast õigustama. „Jorma tegi sellise ettepaneku. Neile tulnud hiljuti ehitusele tööle üks vallaline ja väga tore keskealine meesterahvas. Ja sina oled viimasel ajal kuidagi nii üksik. Miks kaks üksikut ja meeldivat inimest ei võiks omavahel tuttavaks ja sõpradeks saada? Mis selles siis nii paha on?”
„Ega ei olegi midagi paha,” olin mõttes vastamas. Ent kuuldavalt ütlesin: „Õhtu on pikk olnud ja ma olen päris väsinud. Hakkan varsti koju minema. Tahan hommikuks korralikult välja magada, enne kui pärastlõunal haiglas vahetus algab. Ja ära saa minust valesti aru – mul on tõesti hea meel, et sa just minu täna siia kaasa kutsusid. Oli mõnus õhtu ja hea vaheldus üksluisele töö-kodu elule.”
Irina nägu muutus kohemaid uuesti rõõmsaks nagu lapsel, keda on kiidetud. Läksime üheskoos tagasi söögisaali oma laua juurde. Samas märkasin ma oma suureks üllatuseks ja pettumuseks, et Eero koht oli juba tühi. „Miks ta nii ootamatult ja ilma mulle head aega ütlemata ära läks?” mõtlesin. Ja tundsin, kuidas tusk ja ärevus minus ilma mingi nähtava põhjuseta pead tõstsid. Õhtu ei olnud enam üldsegi nii tore ja elu tundus korraga tühi ja masendav. Endalegi üllatuseks olin selle lühikese tutvuse järel jõudnud juba hakata Eerost puudust tundma. Ja talle mõtlema.
Muidugi tänasin oma pahameelt välja näitamata naeratades Aimot-Liud toreda õhtu eest ja soovisin neile veel kord ilusat ja pikka kooselu. Irina oli juba tagasi laua ääres oma mehe kõrval ja mõlemad lehvitasid mulle nüüd rõõmsalt naeratades hüvastijätuks, vaba käega teineteise ümbert kinni hoides. Tundsin, kuidas minust asja eest, teist taga kadedusesähvakas läbi käis. Miks küll Tauno ei saanud täna Helsingisse tulla. Tauno! Terve pika õhtu jooksul polnud ma mehele kordagi isegi mõelnud, tõdesin. Nagu poleks meest ja temaga kaasnevat üleüldse olemaski olnud. Olin ju enamiku aega elust üksinda olnud, aga mõnel õhtul oli igatsus kellegi järele eriti suur. Igatsus ja vajadus olla kellelegi see ainus ja õige. Nagu täna ja praegu.
Suundusin otsejoones välisukse poole ja võtsin riidepuult oma palitu. Noor hiinlasest teenindaja aitas selle mulle viisakalt selga ja kindaid kätte tõmmates heitsin pilgu aknast välja tänavale. Õues oli muidugi juba ammu kottpime, lumi helkis tänavalaternate valguses ja ainuüksi mõtegi pakase kätte astumisest pani kõhklema. Oleksin tahtnud veel natuke viivitada ja sooja ruumi õdusust nautida, kuid astusin siiski otsustavalt väljapääsu poole ja avasin hooga restorani ukse. Ilmselt ma lausa põrkusin kohkudes ukselt tagasi, sest Eero nägu väljendas siirast süütunnet, et ta oli mind niiviisi ehmatanud.
„Palun väga vabandust,” lausus mees ja hoidis hetkeks ust meie vahel endiselt lahti. Külm tuulehoog tõi endaga lumehelbeid kaasa ja mees vedas välisukse kiiruga koomale. „Mul polnud mõtteski sind niiviisi ehmatada. Kui sa lauast lahkusid, kasutasin juhust ja tulin vaid korraks välja helistama ning värsket õhku hingama.” Seda öelnud, astus Eero restoranisaali ja oleks nagu alles nüüd tähele pannud, et mina end juba äraminekule olen sättinud.
„Ega sa veel ometi ära ei lähe?” küsis ta otsekoheselt ja justkui kohkudes. „Me pole jõudnud omavahel õieti tuttavaks saada ega rääkidagi.”
„Hakkan jah koju minema. Mul on raske töönädal seljataga,” ütlesin. „Ja homme õhtul olen jälle valves. Pean saama korralikult välja puhata. Aga meeldiv oli tutvuda, kuigi ega me, tõsi küll, päris omavahel palju rääkida saanudki. Ehk tuleb mõni teine kord selleks parem võimalus.”
Ulatasin mehele hüvastijätuks käe. Eero haaras sellest kinni ja käest lahti laskmata küsis mulle otse silma vaadates: „Kas sul oleks midagi selle vastu, kui ma sind täna õhtul siit koju saadaksin?”
Minu vastust ära ootamata läks ta, üleriided seljas, pikal kiirel sammul restorani saali, ja nägin, kuidas ta Aimo, Liu, Jorma, Irina ja teiste lauasistujatega hüvastijätuks kätles. Enne kui arugi sain, oli Eero juba minu juures tagasi ja avas mulle enesestmõistetava viisakusega restorani ukse. Astusin mehe ees tänavale jäise tuule kätte. Südames oli aga selline hea ja soe tunne, et külm tuul ja näkku tuiskama kippuv lumepuru olid sel hetkel minu jaoks täiesti ükskõik.
Julgesin endale esimest korda ausalt tunnistada, et Eero mulle meeldis. Kohe väga-väga meeldis, kuigi olime teineteist tundnud vaid mõne lühikese tunni. Ja veel rohkem olin õnnelik selle üle, et ka mina Eerole meeldisin. Selles polnud nüüd enam mingit kahtlust. Ja mida Irina oligi öelnud? Et mees on vaba ja vallaline. Mitte nagu Tauno, abielus ning laste isa ja seotud igasuguste sellest tulenevate kohustustega. Aitab niisugusest tühjade lubadustega mehest! Kui Tauno järgmisel korral helistab, palun tal enam mitte tulla ega ühendust võtta, tegin hetkega kaljukindla otsuse. Miks ma varem aru ei saanud, et selline suhe ei vii kusagile? Olen juba liigagi pikka aega rippunud mõttetu lootuse küljes, tahtmata või julgemata endale tõde tunnistada. Korraks vilksatas pähe mõte, et emal oli jälle kord õigus olnud, aga isegi see ei saanud mind ennast praegu halvasti tundma panna. Eero on küll hoopis teistmoodi mees!
„Kus sa elad?” kuulsin läbi oma mõtete Eerot küsimas.
„Ida-Helsingis,” vastasin automaatselt. „Mul on Rastilas kortermaja kolmandal korrusel kahetoaline linnalt saadud üürikorter. Elan seal nüüdseks