Planeet Vesi. Boriss Akunin
Читать онлайн книгу.
sellelt, et põrnitseb ainult jalutavaid daame, pööramata vähimatki tähelepanu meestele, ja vihastas. Hakkas nimme pilku kleidis siluettidest üle libistama, lastes peatuda ainult pükse kandvatel figuuridel. Ning avastas mõne aja pärast üht-teist huvitavat.
Kõik mehed liikusid, välja arvatud üks. Mingi mees, kes kandis vastupidiselt siinsetele tavadele plinki ülikonda, kõvakübarat, Aruba kliimas talumatut tärgeldatud kraed, mitte lihtsalt ei seisnud paigal, vaid 1) piilus jämeda kaktuse tagant; 2) ei pööranud Erast Petrovitšilt pilku; 3) mõistes, et ta on tõmmanud enesele tähelepanu, tõmbus okkalise tüve taha peitu.
Vanaduspuhkusele läinud detektiiv oli rahuliku troopilise olesklemise kestel jõudnud säärastest kaasustest võõrduda. Eelmises elus oleks ta nuuskuri oma perifeerse nägemisega juba ammuilma maha joonistanud (nagu ütlesid salapolitseinikud üheksateistkümnendal sajandil) või fotografeerinud (nagu hakati ütlema kahekümnendal).
Võõrapärase mehe nägu oli samuti võõrapärane: keskendunud, kitsas, pikkade vuntsidega – selliseid polnud Arubal kellelgi.
Britt, tegi Fandorin kindlaks. Paistab vist olevat politseinik või midagi sinnapoole. Pealegi mitte reamees, vaid ülemuste hulgast.
Huvitav.
Ning kui tundmatu küünitus uuesti välja – ettevaatlikult, veerandi silmnäo jagu –, viipas Erast Petrovitš kutsuvalt: tulge aga siia, söör, mis te end peidate.
Vunts tardus paigale. Seejärel, jõudnud otsusele, astus kaktuse tagant välja. Kergitas oktoobrit, kummardas aupaklikult, seadis sammud maja poole.
„Cecil Thornton,” tutvustas arusaamatu mees ennast, tõustes terrassile ja võttes kübara peast täitsa ära. „Scotland Yardi vaneminspektor. Küllap olete üllatunud?”
„Mitte eriti.”
Erast Petrovitš tegi inglasele antud algses hinnangus korrektsiooni. Mitte lihtsalt politsei asjapulk, vaid ka džentelmen. Hääldusest oli tunda head erakooli. Ülikond ja särk olid küll Aruba jaoks kentsakad, kuid „õigete” rätsepate töö. Isegi üllatav, et kõigest vaneminspektor.
„Millega võlgnen selle au?” küsis Fandorin kuivalt, istet pakkumata, sest tõelised härrasmehed ei piilu kaktuste tagant.
Britt osutus napisõnaliseks.
„See siin,” ütles ta, võttes taskust monogrammiga ümbriku, „lugege. Ma ilmusin teie ette sedavõrd plassil viisil, et olukorda saab parandada ainult soovituskiri söör Vincentilt.”
Tundnud keerukalt põimitud tähtedes ära Inglise kriminaaljälitusameti superintendandi initsiaalid, pakkus Erast Petrovitš külalisele (tuli välja, et just nimelt külalisele, ehkki halvasti kasvatatud) istumiseks korvtooli.
„Kallis mister Fandorin,” kirjutas söör Vincent, „meie kunagise viljaka koostöö mälestuseks palun Teid väga kuulata tähelepanelikult ära mister Cecil Thornton, kes toimetab erakordselt tähtsat uurimist. Kui Te nõustuksite mu kolleegile jõukohast kaasabi osutama, oleksime mu ametkond ja mina isiklikult Teile lõpmata tänulikud. Teie alandlik teener” – ning võltsimatu, loetamatuseni vigurlik allkiri ja pitsatsõrmuse, mida söör Vincent alati nimetissõrmes kandis, jälg.
Uudishimu kõrvetas hinge säherduse sulni võbinaga, et Fandorin lausa imestas. Tuleb välja, et ka siin, selles paradiisis, on tal millestki puudus? Näiteks suurest maailmast ootamatult ilmuvate salapäraste soovituskirjadega külalistest?
Rumalus. Juurdunud refleks, ei enamat.
„Ilmaaegu võtsite nii pika tee ette, söör. Ma ei tegele enam uurimistega.”
„See on mulle teada,” noogutas vaneminspektor. „Ent kui ma olen kord juba, nagu te õigesti märkisite, nii pika tee ette võtnud, siis ehk kuulate vähemasti ära, mis uurimist ma toimetan. Söör Vincent ütles, et seda laadi kuritegu ei jäta teid ükskõikseks. Seda esiteks…”
Kuna külaline tegi pausi, vaadates Fandorinile ootavalt otsa, langetas too pea: aga muidugi kuulan ära, kus ma pääsen.
„Aga teiseks ei lähe mul tarvis mitte niivõrd teie detektiiviandeid…” Thorntoni pilk peatus submariini kooldunud ahtrikruvil, millega Erast Petrovitš oli terrassi Sidrunit priskeks saagiks pidanud hiiglasliku hai rünnaku mälestuseks ehtinud. „…Või siiski, kõigepealt kuriteost. Vaadake palun neid päevapilte.”
Ta võttis oma visiitkuue avarast sisetaskust väikese albumi ja asus lehti keerama.
Fandorin arvas esiti, et fotodel on üks ja seesama kujutis: vann ja selle sees liikumatu, ebaloomulikult valget värvi, suletud silmadega teismeline tüdruk. Ent lähemalt silmitsedes nägi ta, et tüdrukuid oli kolm, nad olid lihtsalt sarnased: heledapäised ja väga kõhnad, alles tärkava rinna ja läbi naha paistvate ribidega.
„Kas nad magavad või lihtsalt poseerivad?” küsis Erast Petrovitš. „Kes ja miks kattis kehad valgete liiliatega? Miks pole vannis vett? Kas see l-lasti välja?”
„Surnud,” vastas Thornton kaledalt. „Kuigi ei paista laipade moodi. Meie ei lasknud vett välja. Just sellistena nad kõik kolm leitigi. Esimene oli Emma O´Leary, üksteist aastat vana. Leiti 18. aprillil 1901. aastal. Teine oli Susan Night, kaksteist aastat. Suri 1901. aasta 14. novembril. Kolmas oli Lucy Call, samuti kaheteistaastane. Surmakuupäev – 7. veebruar 1902. Surma asjaolud on identsed. Algul läheb tüdruk kaduma. Seejärel leitakse ta hotelli vannitoast. Ei mingeid märke vägivallast, kaasa arvatud seksuaalsest. Vasakul randmel on sisselõige. Surma põhjus – verest tühjaks jooksmine. Valged liiliad. Verega segunenud vesi on välja lastud. Nagu näete, kõik jätab väga hoolika, peaaegu steriilse mulje.”
„Mida hotellides kosteti?” küsis Fandorin kähku.
„Tüdrukud saabusid väikest kasvu, hapra kehaehitusega vanemapoolse meesterahva seltsis. Välimuse detailide osas on lahknevusi – kurjategija kasutab maskeeringut. Kõikidel juhtudel suhtlesid mees ja tema väike saatjanna omavahel väga kenasti. Neid peeti isaks ja tütreks.”
„Sellest pidi ajalehtedes palju juttu olema,” imestas Erast Petrovitš. „Kuid mulle ei meenu, et nii kummaliste, õudusttekitavate tapmiste seeriat mainitud oleks.”
„Otsustati hoida need kuriteod ajakirjanduse ees saladuses.” Inspektor puudutas oma vuntsi. „Seda kahel põhjusel. Kõik me mäletame hüsteeriat, mis valdas ühiskonda Rappija Jacki ajal… Pealegi jõudsime me küllaltki ruttu Liiliamõrtsuka jälile, otsingute ring tõmbus üha koomale ja me kartsime teda minema peletada.”
„Te leidsite mõrtsuka?”
„Jah.”
„Milleks teil siis mind t-tarvis on?”
„Ta pääses meil käest. Õigemini…”
Thornton puudutas ka oma teist vuntsiotsa, olles selgelt kimbatuses.
„Teate, söör,” ütles talle Fandorin. „Te kas laote kogu tõe midagi varjamata lagedale või võtate oma jõleda albumi ja lahkute. Ma ju näen, et te jätate kõige t-tähtsama mulle rääkimata.”
Köhinud kurgu kohmetult puhtaks, laiutas inspektor käsi:
„Jah, teil on õigus… Ma olen seotud sõjasaladusega, kuid arvan, et antud juhul… Ühesõnaga, probleem on selles, et kahtlusalune oli tähtis töötaja ühes Admiraliteedi laboris. Salajane töötaja. Seda, mis teema kallal ta töötas, ma ei tea, kuid kui te näeksite, kui karmid kasutusmärked on tema isikutoimikul… Õigupoolest seetõttu ajalehed teadmatusse jäetigi… Ütelge, kas teil on olnud juhust seda sorti uurimisi toimetada?”
Erast Petrovitš noogutas.
„Jah. Kusjuures ükskord ma otsisin samuti maniakki, kes ei pannud toime mingeid seksuaalseid tegusid. See on kõige iseäralikum ja prognoosimatum liik kurjategijaid.”
„Kas ammu?” elavnes Thornton.
„Väga. Üheksateistkümnendal s-sajandil,” sõnas Fandorin lühidalt ja krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud üldse toda lugu meenutada. „Niisuguse uurimise juures