Planeet Vesi. Boriss Akunin
Читать онлайн книгу.
järelevalve alla. Ma juhtisin seda isiklikult, mul aga, julgen teile kinnitada, on üksjagu kogemusi…”
„Ja mis siis sai?”
„Eelmise aasta oktoobris suundus see mees – tema nimi on Gottlieb Krank, ta on sakslane – reisile. Marseille´s läks ta transatlantilise auriku peale. Niisamuti mina ja mu parim abiline Finch. Ootasime Scotland Yardist telegrammi, et teostada vahistamine. Kuid ühe Kanaari saare lähedal tegi professor asja ees, teist taga enesetapu. Hüppas ühtäkki keset päist päeva merre.”
„Asja ees, teist taga?” kordas Fandorin karbist sigarit võttes ja pakkudes külalisele teha sama (britt raputas närviliselt pead). „Olete te kindel? Ilma mingi p-provokatsioonita, ilma anomaalse käitumise ilminguteta?”
„Teil on õigus.” Thornton kõverdas tusaselt nägu. „Ta käitus laevas imelikult. Muidu oli ta alati olnud vagur lambuke, seal aga korraldas lõputult hüsteeriaid, skandaale, nutustseene. Ma oleksin pidanud aimama, et miski on viltu…”
„Tavaline lugu. Sellistel inimestel on ohu suhtes täiesti loomalik nina. Ta haistis midagi, hakkas paanitsema, läks marru – ja tegi enesetapu.” Erast Petrovitš kraapsas tikku, silmitsedes inspektorit uurivalt. „Sellega on klaar. Mina aga ei saa vaat millest aru. Teie Liiliamõrtsukas uputas end eelmise aasta aprillis, siit kolme tuhande miili kaugusel. Mis teid siis Arubale tõi? Ja milleks teil mind vaja on?”
Libistanud pilgu üle esplanaadi ja promeneerijate, kummardas Thornton Fandorini juurde ja tasandas häält:
„Vaadake, söör, meil on alust arvata, et professor Krank on elus…”
Sigar jäigi läitmata.
„P-pidage… Ma arvasin, et te nägite omaenda silmaga, kuidas ta merre viskus.”
„Jah, ma olin kahekümne jala kaugusel. Ja mu abiline hüppas talle järele. Kuid professor vajus kivina põhja.”
Erast Petrovitš raputas pead.
„Ma ei saa millestki aru…”
„Mina ka mitte. See on mingisugune põrguvärk!” Thornton tõstis käed ekspansiivselt, üldse mitte britilikult taeva poole. „Seal oli rannikuni mitu miili ja tugev hoovus. Ta poleks kuidagi saanud kaldale ujuda. Me kõik arvasime, et Krank sai surma. Ent siin on teile faktid… Portsmouthis Kranki korteris läbiotsimist teostades leidsime me prügi seest postikviitungi tükid. Professor oli päev enne Inglismaalt lahkumist pannud teele postipaki. Kirjelduse ja kaalu järgi otsustades oli tegemist paberitega. Teate, kuhu? Tenerife saarele, mis asub kõigest viiekümne miili kaugusel tollest kohast, kus enesetapp aset leidis. Pakk oli adresseeritud märgitud numbriga pangatähe esitajale. Keegi sai Kranki oletatava surma järgsel päeval Puerto de la Cruzi postkontorist panderolli kätte.”
„See on väga huvitav ja kummutab versiooni enesetapu spontaansusest,” täheldas Fandorin, „kuid mitte selle toimumise fakti.
Professor saatis panderolli inimesele, kelle käes oli see konkreetne pangatäht. Kust te võtate, et just Krank käis postkontoris p-paki järel?”
„Ei käinud mitte Krank ise, vaid mingi saatjalg. Kuid selle numbriga pangatäht ei võinud kuidagi Tenerifele sattuda. Tolsamal päeval, mil panderoll teele läks, käis professor pangas, tegi kogu oma arve tühjaks. See on auväärne, hoolikas pank. Seal pannakse kirja kõikide väljaantavate suurte kupüüride numbrid. See, millest jutt käib, oli Krankil reisi ajal kaasas. See ei saanud kuidagi enne professorit Kanaaridele jõuda.”
Erast Petrovitš pani sigari käest. Tõusis püsti. Kõndis terrassil edasi-tagasi. Sõrmed läksid liikvele, otsekui näppides armsaid nefriitpalvehelmeid, mille klõpsumine oli alati deduktsioonile kaasa aidanud. Ent juba hulga kuid olid helmed lebanud kirjutuslaua sahtlis. Fandorin ei tundnud Arubal nende järele mingit vajadust.
„Ta võis kupüüri enne pardaleminekut kellelegi anda või saata. Ning see jõudis Tenerifele mingi t-teise laevaga.”
„Võimatu. Krank sõitis Marseille´sse ekspressiga ja jõudis laevale napilt enne väljumist. Aurik, millega ta sõitis, on sellel liinil kõige kiirema käiguga. Pangatäht ei oleks mitte kuidagi saanud 18. aprillil Puerto de la Cruzi jõuda. Kui siis ainult nii, et see võeti merre hüpanud professori taskust.”
„Võib-olla siis keegi leidis laiba, võttis kupüüri ja ilmus sellega p-postkontorisse? Vahest oli Krankil märkmikusse või veel kuskile kirjutatud, mismoodi ja kust tuleb p-pakk kätte saada.”
„Nõustuge, et see on üpris väheusutav mõttekonstruktsioon,” kehitas inspektor õlgu.
„Igatahes usutavam k-kui uppunu, kes tuleb järgmisel päeval pärast oma surma postipakile järele,” märkis Fandorin puudutatult. „Ent ma aiman teie toonist, et teil on mingisugune versioon. Kui nii, siis ärge keerutage nagu kass ümber palava pudru. Laduge välja.”
„Seal lähedal laiub rannamadal. See ümbritseb tillukese saare Saint Constantinuse kogu perifeeriat.”
„Millised on s-sügavused?”
„Kolmekümnest kuuekümne jalani.”
Erast Petrovitš muigas sarkastiliselt.
„Kinnitan teile, et seda on uppumiseks enam kui küll.”
„Jah, kuid leetseljakutel asuvad veealused vetika- ja molluskiistandused, mis kuuluvad Oceania kontsernile. Seal töötavad pidevalt tuukrid…”
„Tuukrid ei saa uppuvat inimest üles korjata. Nad liiguvad põhja mööda rasketes skafandrites.” Fandorin mõtles natuke, kehitas õlgu. „Noh, see tähendab, teoreetiliselt on see muidugi võimalik, kui vee all asub tuukriruumiga allveepaat ning selle ümber ujub keegi, kellel on suruõhuga reservuaar, kuid see oletus kuulub juba täiesti f-fantastika valda.”
„Mispärast?” sõnas britt ruttu. „Teil on näiteks niisugune allveepaat olemas. Nagu ka suruõhuaparaadid vabaks liikumiseks vee all.”
Erast Petrovitš vaikis oma pool minutit, silmitsedes inspektorit huviga.
„Ah siis sellepärast te oletegi siin? Te ei vaja minu abi. Te kahtlustate, et ma aitasin teie uppunul pääseda. Milleski sedavõrd huvitavas ei ole mind ammustilma k-kahtlustatud.”
Thornton rehmas käega.
„Jumal hoidku. Mis hea pärast pidanuks te Liiliamõrtsukat aitama? Pealegi me uurisime järele, eelmise aasta aprillis viibisite te New Yorgis firma Holland laevaehitustehases. Teie allveepaat polnud veel valmis ning veealuseks hingamiseks mõeldud aparaat (seda kutsutakse vist pneumofooriks?) polnud veel leiutatud.”
Fandorini vasak kulm kerkis ülespoole. Niisugune põhjalikkus tegi Scotland Yardile au.
„Ma juba ütlesin, et me ei vaja mitte teie deduktiivseid ja analüütilisi võimeid,” jätkas inspektor. „Meil on vaja teie paati, teie pneumofoori ning lõppude lõpuks ka teid ennast teie kogemustega veealuste tööde alal. Vaat milleks ma tulin siia, ookeani teise otsa. Aidake, mister Fandorin, meil see mõistatus lahendada. Saint Constantinuse saar on eraomanduses, see kuulub Oceania kontsernile. Kõrvalisi isikuid sinna ei lasta. Meil on aga hädasti tarvis teada, ega Liiliamõrtsukas end seal varja, äkki on ta elus ja terve.”
„Kas kontsern võib tõesti ära öelda Briti impeeriumi esindajatele, kes otsivad taga ohtlikku k-kurjategijat?”
„Me ei saa ametlikke kanaleid pidi tegutseda. Ma ju rääkisin, asi on salastatud. Pealegi peame me kõigepealt veenduma, et Kranki päästmine oli tehniliselt võimalik. Selleks peaks keegi, kes omab vastavat varustust ja kogemusi, istandustes ja saare kogu veealusel perimeetril luuret teostama. Paraku kuninglikus sõjalaevastikus allveepaate ei ehitata. Pole ka tuukreid, kes oskaksid töötada ilma skafandrita. Me uurisime järele ja selgitasime välja, et mitte keegi ei tuleks sellise ülesandega toime nii hästi kui teie ja teie abiline.”
Detektiivitööst oleks Erast Petrovitš keeldunud hetkegi mõtlemata – ära on tüüdanud, kuid nüüd lõi kõhklema. Tuleb tunnistada, et ta oli meelitatud. Mõelda vaid! Maakera juhtiv mereriik palub temalt abi.
„Kui