FINCH

      Ma olen jälle ärkvel 6. päev

      Kas täna on suremiseks hea päev?

      Seda küsin ma endalt hommikul, kui üles ärkan. Kolmandas tunnis, kui püüan silmi lahti hoida, sellal kui härra Schroeder muudkui jahvatab ja jahvatab. Õhtusöögilauas, kui mulle ulatatakse rohelisi ube. Öösel, kui lesin ärkvel, sest mu aju ei lülitu välja, kuna mõelda on nii paljust.

      Kas täna on see päev?

      Ja kui mitte täna – millal siis?

      Seda küsin ma endalt praegu, kui seisan maapinnast kuus korrust kõrgemal kitsal karniisil. Ma olen nii kõrgel, et olen enam-vähem osa taevast. Vaatan alla kõnniteedele ja maailm vajub viltu. Sulen silmad, naudin tunnet, kuidas kõik keerleb. Võib-olla seekord ma teengi seda – lasen õhul end minema kanda. See oleks umbes nagu basseinis hõljuda, minema triivida, kuni polegi enam midagi.

      Ma ei mäleta, kuidas ma siia üles ronisin. Tegelikult ei mäleta ma pühapäevale eelnenud ajast üldse suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellest talvest kuni siiani. Nii juhtub iga kord – täielik tühjus ja siis ärkamine. Ma olen nagu see habemik vanamees Rip Van Winkle. Umbes nagu mängiks peitust. Võiks arvata, et olen sellega juba harjunud, aga see viimane kord oli senistest kõige hullem, sest ma ei maganud mitte paar päeva, nädala või kaks – ma magasin maha terved pühad, see tähendab tänupüha, jõulud ja uue aasta saabumise. Ma ei oskagi öelda, mis seekord teistmoodi oli, ainult et ärgates tundsin end elutumana kui harilikult. Ärkvel, jajah, aga täiesti tühjana, just nagu oleks keegi mu verd õginud. Täna on ärkveloleku kuues päev ja mu esimene koolipäev 14. novembrist saadik.

      Avan silmad ja maapind on ikka sealsamas, kõva ja igavene. Ma olen keskkooli kellatornis, seisan umbes kümne sentimeetri laiusel karniisiribal. Torn on üsna väike, kella igal küljel mõne sammu jagu betoonpõrandat ja siis see madal kivirinnatis, millest ma üle ronisin, et siia jõuda. Aeg-ajalt kopsan jalaga selle vastu, et endale selle olemasolu meelde tuletada.

      Mu käed on välja sirutatud, nagu peaksin jumalateenistust ning terve see mitte eriti suur ja igav, igav linn oleks mu kogudus.

      „Mu daamid ja härrad,” hüüan ma, „mul on rõõm tervitada teid mu suremisel!” Võiks ju arvata, et ütlen „mu elus”, olles ise äsja ärganud ja puha, aga ärkvel olles mõtlen ma ainult suremisele.

      Ma karjun nagu mõni vana kooli jutlustaja, nõksutan peaga, lasen sõnalõppudel väriseda ja peaaegu kaotan tasakaalu. Otsin selja tagant tuge, rõõmus, et keegi ei paista mind märganud olevat, sest, olgem ausad, raske on näida kartmatu, kui nagu viimane argpüks rinnatise külge klammerdud.

      „Mina, Theodore Finch, kes ma olen nõrgamõistuslik, pärandan käesolevaga kogu oma maise vara Charlie Donahuele, Brenda Shank-Kravitzile ja oma õdedele. Kõik ülejäänud võivad p…e käia.” Meie peres õpetas ema meile varakult, kuidas seda sõna tähthaaval öelda (kui me just peame seda kasutama), või, veel parem, seda üldse mitte välja öelda, ja kahetsusväärsel kombel on sõna mulle külge jäänud.

      Kuigi kell on helisenud, sagib osa mu klassikaaslasi ikka veel all ringi. Käes on viimase keskkooliaasta teise semestri esimene nädal ja juba käituvad nad nii, nagu oleksid asjadega enam-vähem ühel pool ja siit läinud. Üks neist vaatab minu suunas, just nagu oleks mind kuulnud, aga teised mitte, kas siis sellepärast, et nad pole mind veel märganud või teavad, et ma olen siin, ja mõtlevad: oh jah, jälle see Friigi-Theodore.

      Siis pöörab ta pilgu minult ära ja osutab taeva poole. Algul arvan, et ta osutab minule, aga selsamal silmapilgul näen ma teda, seda tüdrukut. Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari. Ehkki praegu on Indianas jaanuar, on ta sukkpükstes, paar saapaid käes, ning vahib kas oma jalgu või maapinda – raske on aru saada. Ta näib olevat paigale tardunud.

      Ütlen oma harilikul mittejutlustaja häälel nii rahulikult kui võimalik: „Usu mind, alla vaatamine on kõige halvem asi, mis sa teha saad.”

      Ta pöörab pea hästi aeglaselt minu poole, ja ma tean seda tüdrukut või vähemalt olen teda koridorides näinud. Ma ei suuda vastu panna: „Käid sa siin tihti? Sest see on rohkem nagu minu koht ja ma ei mäleta, et oleksin sind siin varem näinud.”

      Ta ei naera ega pilguta silmi, ainult vahib minu poole nende prillikobakate tagant, mis katavad peaaegu tervet ta nägu. Ta püüab sammu tahapoole astuda ja ta jalg tonksab vastu rinnatist. Ta kõigub natuke ning enne, kui ta jõuab paanikasse sattuda, ma jätkan: „Ma ei tea, mis sind siia üles toob, aga mulle tundub linn siit vaadates ilusam, inimesed paistavad kenamad ja isegi kõige hullemad neist näivad peaaegu head. Peale Gabe Romero, Amanda Monki ja kogu selle pundi, kelle seltsis sina ringi jõlgud.”

      Tema nimi on Violet-midagi. Ta on popp kisakoorikas – üks neist tüdrukutest, keda ei oskaks eluilmaski maapinnast kuus korrust kõrgemal asuval karniisil oodata. Ta on nende inetute prillide taga kena, peaaegu nagu portselannukk. Suured silmad, armas ümar nägu, suu, mis tahab täiuslikus naeratuses kaarduda. Ta on selline tüdruk, kes käib selliste poistega nagu Ryan Cross, meie pesapallitäht, ning istub lõunalauas koos Amanda Monki ja teiste poppide tüdrukutega.

      „Aga, olgem ausad, me ei tulnud siia üles ju vaate pärast. Sina oled Violet, on nii?”

      Ta pilgutab korra silmi ja ma võtan seda kui jaatust.

      „Theodore Finch. Minu meelest käisime möödunud aastal koos algebras.”

      Tema silmad pilguvad taas.

      „Ma vihkan matemaatikat, aga ma pole siin üleval sellepärast. Ära solvu, kui sina juhtumisi oled. Sa oled minust matemaatikas arvatavasti parem, sest peaaegu kõik on minust matemaatikas paremad, aga sellest pole midagi, mul on sellest suva. Vaata, ma olen andekas teistes, tähtsamates asjades – näiteks kitarrimängus, seksis ja oma isale pidevalt pettumuse valmistamises. Muide, ilmselt on tõsi, et seda ei lähe päris elus kunagi vaja. Matemaatikat, ma mõtlen.”

      Ma muudkui vatran, aga saan aru, et võhm hakkab otsa saama. Esiteks on mul vaja vett lasta ja nii ei ole sõnad ainsad, mis mul närviliselt tõmblevad. (Meelespidamiseks: enne kui üritad endalt elu võtta, käi kusel ära.) Ja teiseks hakkab nüüd sadama ja praeguse temperatuuri juures muutub vesi enne maapinnale jõudmist lörtsiks.

      „Sadama hakkab,” ütlen ma, nagu tüdruk seda ise ei teaks. „Võib ju muidugi väita, et vihm peseb vere ära ja meist jääv sodi, mida ära koristada, näeb natuke viisakam välja. Aga see sodiasi pani mind mõtlema. Ma pole just edev, aga olen siiski inimene, ja ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga mina ei taha oma matustel välja näha nii, nagu oleks mind läbi puiduhakkuri lastud.”

      Tüdruk väriseb külmast või hirmust, ma ei saagi aru, ja nii nihkun ma sentimeeterhaaval tema poole, lootes, et ei kuku enne kohalejõudmist alla, sest ennast selle tüdruku ees tolaks teha on küll viimane asi, mida ma soovin. „Ma olen selge sõnaga öelnud, et tahan tuhastatud saada, aga mu ema ei usu sellesse.” Ja mu isa teeb täpselt nii, nagu mu ema tahab, et teda mitte rohkem häirida, kui ta juba niigi teinud on, ja pealegi: saoled liiga noor, et sellistest asjadest mõelda, tead ju küll, su vanaema Finch elas üheksakümne kaheksa aastaseks ja me ei pea sellest praegu rääkima, Theodore, ära riku oma ema tuju.

      „Nii et minul tuleb avatud kirst, mis tähendab, et kui ma hüppan, siis pole seal midagi ilusat. Pealegi, mulle meeldib mu nägu tervena nagu praegu, kaks silma, üks nina, üks suu, korras hambaread, mis, kui nüüd aus olla, on minu juures üks ilusamaid asju.” Naeratan talle, et näidata, mida ma silmas pean. Kõik on täpselt seal, kus olema peab, vähemalt pealtnäha.

      Kui ta ikka veel midagi ei ütle, nihkun ja räägin edasi. „Ennekõike tunnen ma kaasa matusekorraldajale. Niigi hästi sitt töö ja siis tegele veel sellise mölakaga nagu mina.”

      Alt hüüab keegi: „Violet?! Kas see seal üleval on Violet?!”

      „Oh jumal,” ütleb tüdruk nii vaikselt, et teda vaevu kuulen. „Ohjumalohjumalohjumal!”

      Tuul lehvitab ta seelikut ja