Elu helged paigad. Jennifer Niven
Читать онлайн книгу.
kahe rea. Ta näeb liigagi kena välja. Laiad õlad, soojad kuldpruunid juuksed, rohelised silmad ja küllalt palju tedretähne, et meeldivana mõjuda. Kuni detsembrini oli ta mu poiss, aga praegu peame me pausi.
Lasen kirjakesel viis minutit oma laual lebada, enne kui vastan. Lõpuks kirjutan: „Ma lihtsalt juhtusin seal olema. x V.” Vähem kui minuti pärast on kiri minu juures tagasi, aga seekord ma seda ei ava. Mõtlen, kui paljud tüdrukud tahaksid Ryan Crossilt niisugust kirjakest saada. Möödunud kevade Violet Markey oleks olnud üks nende hulgast.
Kui kell heliseb, viivitan ma meelega. Ryan seisatab hetke, ootab, et näha, mida ma teen, aga kui ma lihtsalt oma kohal istun, võtab ta oma telefoni ja läheb edasi.
„Jah, Violet?” küsib proua Mahone.
Vanasti polnud kümme lehekülge midagi. Õpetaja ootas kümmet, mina kirjutasin kakskümmend. Kui taheti kahtkümmet, kirjutasin ma kolmkümmend. Kirjutamine tuli mul kõige paremini välja, paremini kui tütreks, tüdruksõbraks või õeks olemine. Minu olemus oli kirjutada. Aga nüüd on kirjutamine üks neist asjust, mida ma teha ei suuda.
Ma ei pea õieti midagi ütlemagi, isegi mitte seda „ma pole selleks valmis”. See seisab elu kirjutamata reegliraamatus, pealkirjaks „Kuidas reageerida, kui õpilane kaotab endale kalli inimese ja tal on veel üheksa kuud hiljemgi väga raske”.
Proua Mahone ohkab ja ulatab mulle mu telefoni. „Kirjutage mulle lehekülg või lõiguke, Violet. Tehke nii palju, kui suudate.” Mu Pehmendavad Asjaolud aitavad mind jälle välja.
Klassiukse taga ootab Ryan. Näen, et ta püüab sellest killumängust sotti saada, mind uuesti kokku panna ja jälle selleks lõbusaks tüdrukuks muuta, kellega ta varem käis. „Sa näed täna tõesti kena välja,” ütleb ta. Ta on küllalt viisakas ega vahi mu juukseid.
„Aitäh.”
Näen üle Ryani õla, kuidas Theodore Finch mööda patseerib. Ta noogutab mulle, nagu teaks midagi, mida mina ei tea, ja läheb edasi.
FINCH
Ärkveloleku 6. päev (endiselt)
Lõunaks teatakse kogu koolis, et Violet Markey ei lasknud Theodore Finchil kellatornist alla hüpata. Teel USA geograafiasse kõnnin koridoris salga tüdrukute taga, kes muudkui vatravad ja vatravad juhtunust, teadmata, et mina olengi see üks ja ainus Theodore Finch.
Nad räägivad üksteisest üle heledatel häältel, mille lõpus on alati küsimärgid, nii et see kõlab umbes nii: „Ma kuulsin, et tal oli püstol? Ma kuulsin, et tüdruk nägi vaeva, et seda tal käest väänata? Mu nõbu Stacey, kes käib New Castle’is, ütleb, et tema ja üks ta sõbranna olid Chicagos ja see poiss mängis selles klubis ja ameles nende mõlemaga? Noh, mu vend oli juures, kui ta ilutulestikuraketid taevasse laskis, ja ta rääkis, et enne kui Finch ära viidi, ütles ta umbes, et „Kui te just ei taha mu kulusid hüvitada, siis ootan lõppmängu ära”?”
Paistab, et ma olen traagiline ja ohtlik. „Jajah,” mõtlen. „Tõsijutt. Ma olen siin ja praegu ja mitte ainult ärkvel, vaid Ärkvel, ja kõigil tuleb sellega arvestada, sest see on mu teine kuradima tulemine.” Kummardun tüdrukutele lähemale ja ütlen neile: „Ma kuulsin, et ta tegi seda ühe tüdruku pärast,” ja marsin siis uhkeldaval sammul klassiruumini.
Klassis võtan ma istet, tundes end kurikuulsa, võitmatu, närvilise ja kummaliselt joovastununa, nagu oleksin äsja, noh, surma küüsist pääsenud. Vaatan ringi, aga keegi ei pööra tähelepanu ei mulle ega härra Blackile, meie õpetajale, kes on sõna otseses mõttes kõige suurem mees, keda olen eales näinud. Tal on tulipunane nägu, mistõttu ta näeb kogu aeg välja nii, nagu oleks kuuma- või südamerabanduse äärel, ning ta räägib kähinal.
Paistab, et terve Indianas veedetud aja, mis on kogu mu elu – ma nimetan neid põrguaastateks –, oleme me viibinud osariigi kõige kõrgemast tipust kõigest kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel. Mitte keegi, ei mu vanemad, mu õed ega mu õpetajad pole mulle sellest rääkinud, kuni praeguseni, käesoleva hetkeni, mil saan sellest teada USA geograafia osast „Matka Indianas”, mille kooli juhtkond sellest aastast kooli õppekavasse lisas, püüdes „tutvustada õpilastele nende koduosariigi rikast ajalugu ja äratada neis kohaliku-uhkust”.
Ilma naljata.
Härra Black võtab toolil istet ja köhatab. „Mis oleks parem ja veel … sobilikum viis alustada … semestrit, kui rääkida … kõige kõrgemast punktist?” Kähina tõttu on raske aru saada, kas kogu see info, mida härra Black meile jagab, avaldab ka talle endale sügavat muljet. „Hoosieri mägi on … 383 meetrit üle merepinna … ja see asub ühe eravalduse … tagahoovis … 2005. aastal sai üks Kotkastest … Kentucky skaut … loa … rajada sinna matkarada ja piknikuplats … ja panna üles silt …”
Tõstan käe, aga härra Black ei tee sellest välja.
Sellal kui ta räägib, hoian ma kätt õhus ja mõtlen: „Mis oleks, kui läheksin sinna ja seisaksin selle koha peal? Kas asjad tunduksid 383 meetri kõrguselt teistmoodi? See ei kõla just väga kõrgena, aga nad on selle üle uhked ja kes olen mina, et öelda, et 383 meetrit pole eriti muljet avaldav?”
Lõpuks noogutab õpetaja mulle, huuled nii kõvasti kokku surutud, et näib, nagu oleks ta need alla neelanud. „Jah, Finch?” Ta ohkab saja-aastase moodi ja heidab mulle äreva, usaldamatust täis pilgu.
„Teen ettepaneku ekskursiooniks. Me peame nägema Indiana imelisi paiku, kuni veel saame, sest vähemalt kolm meist, kes me siin klassiruumis istume, lõpetavad kooliaasta lõppedes ja lahkuvad meie suurepärasest osariigist, ning mida oleks meil ette näidata peale koolihariduse, mis on allapoole igasugust arvestust ja pärit ühest kõige viletsamast koolisüsteemist terves riigis? Pealegi, sedasorti paika on raske hoomata, kui me pole seda ise näinud. Umbes nagu Suurt kanjonit või Yosemite rahvusparki. Et selle suurejoonelisust vääriliselt hinnata, tuleb seal ise ära käia.”
Ma olen ainult umbes kakskümmend protsenti sarkastiline, aga härra Black ütleb: „Tänan teid, Finch,” viisil, mis tähendab tänu otsest vastandit. Hakkan meie osariigi kõrgeima punkti auks oma vihikukaanele mägesid joonistama, aga need meenutavad pigem vormituid känkraid või õhus lendavaid madusid – ma ei suuda otsustada, kumba.
„Theodore’il on õigus, et mõned … teist lahkuvad … siit selle kooliaasta … lõpus, et minna … kuskile mujale. Te lahkute meie … suurepärasest osariigist ja enne, kui … te seda teete, peaksite te … seda nägema. Te peaksite … matkama …”
Teda katkestab klassi teisest otsast kostev heli. Keegi on hiljaks jäänud, raamatu maha pillanud ja seda üles võttes oma ülejäänud raamatud ümber ajanud, nii et need sajavad kolinal maha. Sellele järgneb naer, sest me oleme keskkoolis, mis tähendab, et me oleme ettearvatavad ja peaaegu kõik teeb meile nalja, eriti kui selleks on kellegi teise avalik alandus. Tüdruk, kes kõik maha pillas, on Violet Markey, seesama Violet Markey sealt kellatornist. Ta tõmbub näost peetpunaseks ja ma näen, et ta tahaks surra. Mitte kuskilt kõrgelt allahüppamise mõttes, vaid pigem stiilis „palun sind, maa, neela mind alla”.
See tunne on mulle tuttavam kui mu ema, mu õed või Charlie Donahue. Mina ja see tunne oleme kogu mu elu koos olnud. Nagu tol korral, kui ma jalg-pesapallis Suze Hainesi ees ise endale peapõrutuse põhjustasin; või tookord, kui ma nii kõvasti naersin, et miski mul ninast välja lendas ja Gabe Romero peale maandus; või siis terve kaheksas klass.
Ja nõnda, kuna ma olen selle tundega harjunud ja kuna see Violeti-tüdruk on nutust umbes kolme maha pillatud pliiatsi kaugusel, lükkan ma ühe oma raamatutest põrandale. Kõigi pilgud pöörduvad minule. Kummardun seda üles võtma ja lennutan meelega ka kõik ülejäänud laiali – need põrkuvad vastu seinu, aknaid, päid – ja tagatipuks kallutan oma tooli tahapoole, nii et prantsatan mürtsuga põrandale. Selle peale kostab itsitamist, plaksutamist, paar „friiki” ning härra Black kähiseb: „Kui te olete lõpetanud … Theodore … siis ma tahaksin jätkata.”
Ajan end püsti, tõstan tooli üles, kummardan, korjan oma raamatud kokku, kummardan jälle ja naeratan Violetile, kes vaatab mind pilguga, mille