Mõrv sidruni-beseekoogiga. Joanne Fluke
Читать онлайн книгу.
oli näha vähemalt kahte tosinat pastakat ja pliiatsit, kuid Rhodesi hambakliiniku oma nende hulgas ei olnud. Hannah toppis kõik asjad tagasi käekotti ja kontrollis laual seisvat mõraga kruusi, mida ta pliiatsitopsina kasutas. Ka seal ei olnud Rhodesi hambakliiniku pastakat.
“Anna andeks, Norman,” ütles Hannah telefonitoru taas kätte võttes. “Vaatasin oma käekoti ja pliiatsitopsi läbi, aga seal seda ei ole.”
“Aga su öökapil? Rääkisid mulle, et hoiad alati märkmikku ja pastakat käepärast, kui sul peaks keset ööd mõne retsepti inspiratsioon peale tulema.”
Hannah oli üllatunud. Ta ei mäletanud, et oleks seda Normanile maininud. “Vaatan enne lahkumist sealt ka. Kui leian pastaka, siis võtan selle kaasa.”
Hannah pani toru hargile ja suundus tagasi magamistuppa. Oli selge, et Norman oli oma esimese isikliku kodu ostu pärast ärevil. Koduomanikuks saamine oli suur samm edasi. Kui Hannah oli oma korteri ostulepingule alla kirjutanud, siis oli ta avastanud, et tunneb isast ääretut puudust, ja soovinud, et isa oleks elanud vähemalt nii kaua, et näha, kuidas tütar ületab selle täiskasvanuks saamise lävepaku. Kui lepingu allkirjastamine isa kujundatud Rhodesi hambakliiniku pastakaga aitab Normanil end mugavamalt tunda, siis otsib Hannah seda kas või terve tunni.
Ja seal see oligi! Hannah’ silmad tabasid pastaka niipea, kui ta magamistuppa astus. Ta haaras selle kätte, toppis käekotti ja oli valmis juba korteri uksest välja astuma, kui telefon taas helises. See oli tõenäoliselt Norman, kes tahtis teada, kas ta oli pastaka üles leidnud. Hannah tõttas tagasi kööki, komistades kiiruga peaaegu Moishe otsa, ja haaras toru enne, kui telefon teist korda heliseda jõudis.
“Tere, Norman. Su pastakas oligi mu magamistoas, täpselt seal, kus sa arvasid. Võtan selle tööle kaasa.”
Hannah kuulis ehmunud ahhetust, millele järgnes pikk vaikus. Toru teises otsas olev inimene oli nii vaikne, et Hannah võis kuulda kuskil kaugemal tiksuvat kella.
“Oh ei,” oiatas Hannah hääletult, tuletades meelde täpsed sõnad, mida ta oli telefonile vastates öelnud. Hannah’ ja Normani eelnevas vestluses mitteosalenud inimese silmis võis mehe pastaka asumine naise magamistoas anda alust mahlakatele kuulujuttudele. Hannah oli juba valmis uuesti halloo ütlema, lootes, et keegi oli lihtsalt valel numbril helistanud, kui taustaks tiksuv kell hakkas helisema ja ta tundis ära “Edelweissi” viisi.
Hannah oiatas. Nüüd oli ta küll sügavasse ämbrisse astunud. Lake Edenis oli ainult üks inimene, kelle kell helises “Edelweissi” viisil, ja see oli ta ema!
Teine peatükk
“Sinu ema siin,” ütles Delores Swensen lõpuks. “Kuidas Normani pastakas sinu magamistuppa sai?”
Hannah hakkas naerma. Ta ei suutnud sellele vastu panna. Ta ei olnud kunagi varem ema hääles sellist šokki kuulnud.
“Lõpeta naermine ja ütle mulle! Olen su ema. Mul on õigus seda teada!”
Hannah ei kavatsenudki hakata vastu vaidlema, mitte nüüd, kui ema võis hääle järgi otsustades kohe südamerabanduse saada. “Rahune, ema. Norman tahtis, et otsiksin üles selle Rhodesi hambakliiniku pastaka, mida ta jõulude ajal laiali jagas. Ütlesin talle, et hoian öökapil alati ühte pastakat, ja ta soovitas, et otsiksin seda sealt.”
“Ohh. Mõtlesin hetkeks juba, et… vahet pole. Miks Norman just seda pastakat vajab?”
“Ta allkirjastab täna hommikul ühe lepingu ja tahab sentimentaalsetel põhjustel just seda kasutada. Ta ostis just maja.”
“Norman ostis maja? Millise maja? Kus see asub?”
“Selle vana Voelkerite maja. Ta lammutab selle ära ja ehitab krundile meie unistuste maja.”
“Mis unistuste maja?”
“Selle, mis me selle võistluse jaoks projekteerisime ja millega võitsime. Mäletad?”
“Muidugi mäletan. Sa näitasid mulle selle plaani. Aga see maja oli ju tohutu suur?”
“Neli magamistuba ja kolm vannituba.”
“Aga selline maja on ilmselgelt liiga suur…” Delores vakatas ja ahhetas. “Kas sa jätad mulle midagi rääkimata, Hannah?”
“Mitte ühtegi asja.”
“Sa ei kaalu siis ühtegi elumuutvat otsust?”
Hannah heitis kiire pilgu kellale ja kortsutas kulmu. “Kaalun hetkel ainult ühte elumuutvat otsust, nimelt kas peaksin telefoni seina küljest lahti rebima, et õigel ajal tööle jõuda, või mitte.”
“Ah soo. No olgu siis, kullake. Teen siis lühidalt. Helistasin, sest mul on võrratu uudis. Michelle tuleb koju.”
“Tuleb või?” Hannah’ suule ilmus naeratus. Ta noorim õde oli lõpetanud Macalesteri kolledžis esimese õppeaasta ja Hannah ei olnud õde jõuludest saati näinud. “Millal ta tuleb?”
“Teisipäeva õhtul. Ja ta ei pea enne pühapäeva tagasi minema. Näitekunsti osakond kolib uude hoonesse ja kõik töötajatest tudengid said nädala vabaks. Ta tuleb kella üheteistkümnese bussiga ja tahab meie järvemajakeses peatuda.”
“Aga ma arvasin, et sa üürisid selle suveks välja.”
“Üürisingi, aga Andrea leidis üürnikele mingi lahenduse. Lähen ka muidugi ise Michelle’ile seltsi. Temaealisel tüdrukul tuleb ikka veel silma peal hoida.”
Hannah muigas laialt, kujutades ette, milline on Michelle’i reaktsioon sellele uudisele. Ta ei ole kohe kindlasti õnnelik, et tema idüllilist järveäärset puhkust kaunistab ka ema kohalolek.
“Lootsin, et ehk saad sina ta Quick Stopi poe juurest peale võtta ja järve äärde tuua. Mul tuleb sel õhtul üks tähtis sisekujundaja ja Carrie ei saa temaga üksi hakkama. Pean kohe pärast seda otse järvemajakesse kihutama, et kõik valmis panna. Mulle jääb enne Michelle’i bussi saabumist vaevu aega voodeid teha ja rätikuid välja panna.”
“Pole probleem,” kinnitas Hannah. “Lähen talle vastu.”
“Aitäh, Hannah. Teadsin, et saan sinu peale loota. Pean nüüd jooksma. Carrie võtab mu viie minuti pärast peale ja ma pean veel juuksed korda sättima. Paneme täna hommikul esiakna kujunduse paika.”
Hannah’ suul oli toru hargile asetades naeratus – see ei olnud tema tavaline näoilme pärast emaga vestlemist. Nii hea on Michelle’i jälle kodus näha.
Hannah oli jõudnud kella poole kaheksaks nii mõndagi ära teha. Tosin sidrunibeseekooki oli ahjus ja ta oli küpsetanud valmis kõik Pamela ja Toby pulmapeoks tellitud suhkruküpsised. Ta kallas termoskannust viimase tassitäie kohvi, istus roostevabast terasest tööpinna ääres asuvale pukile ja sirutas käe ühe suhkruküpsise järele, mille oli ebakvaliteetseks arvanud. Küpsis oli veidi lopergune, kuid Hannah tahtis, et pulmaküpsised oleksid ideaalsed. Ta oli küpsist juba maitsmas, kui reaalsus kohale jõudis. Ta ei saanud küpsiseid süüa. Ta oli dieedil. Hannah teadis sügaval südames, et pidi vähemalt kümme kilo alla võtma, võib-olla rohkemgi. Ja kui järele mõelda, siis võib-olla just sellepärast ei olnud Norman talle abieluettepanekut teinud.
Kergelt ohates asetas Hannah küpsise tagasi taldrikule. Ta peab kasutama tahtejõudu. Ta peab olema tugev. Ta peab end lihtsalt veenma, et armastab vähese rasvasisaldusega kodujuustu ja salateid, kuni mahub taas õhukestesse suvepükstesse. Kui ta saavutab ideaalkaalu, siis piisab Normanil vaid ühest pilgust ta uuele saledale kehale ja ta teeb naisele abieluettepaneku. Ja Hannah vastaks talle… Mida ta vastaks? Kas ta tõesti tahtis abielluda mehega, kes ei teinud talle abieluettepanekut lihtsalt seepärast, et tal on kümme üleliigset kilo?
Hannah sirutas käe taas küpsise järele. Ta tahtis meest, kes aktsepteeriks teda sellisena, nagu ta on. Kui vanatüdrukupõlve ja abieluõnne lahutas üksteisest vaid kümme lisakilo, siis oli kogu süsteemil midagi viga. Pealegi tähendaks Normaniga abiellumine, et ta peaks loobuma Mike Kingstonist.
Hannah