Andrea osutas joonele, mis oli tähistatud sinise märgiga. “Sina oled järgmine, Hannah. Kirjuta siia alla.”

      Hannah kirjutas oma nime Andrea osutatud joonele, mis asus rohelise, punase ja lillaga tähistatud joonte all. Andrea tutvustas oma värvisüsteemi, kui nad olid kohviku tagaosas istet võtnud. Normanit tähistas roheline, Rhonda Scharfi punane, Andread lilla ja Hannah’t sinine värv. Näis, et Normani esimene samm koduomanikuks saamise poole algas mitmevärvilise allkirjade monteerimisliiniga, kuid mehele ei paistnud see meelehärmi tekitavat. Hannah vaatas, kuidas mees järgmisele lehele naeratuse saatel oma nime kirjutas, ja kui ta pilgu tõstis, siis naeratas Hannah talle vastu.

      Howie Levine sirutas käe paberilehe järele, millele Hannah oli just allkirja lisanud ja naine ulatas selle talle. Howie kinnitas allkirjad notariaalselt ning tõstis paberilehe oma vasaku küünarnuki juures asuvate ja juba lõpetatud paberite virna. Virn kasvas iga minutiga ja Hannah juurdles endamisi, kui kaua kulub, et selle kõrgus tollini jõuaks.

      Hannah heitis kiire pilgu Rhonda Scharfile ja nägi, kuidas naine käekella vaatas. Oli selge, et Rhonda oli vanatädi kinnistu müügiga rahul, kuid nad olid juba viimased veerand tundi pabereid allkirjastanud ja toimingu uudsus oli kadunud. Rhonda oli riietunud roosasse pükskostüümi, mille jaki hõlmadele oli lisatud terve parv vikerkaarevärvilisi liblikaid. Kõige suurem ja värvikirevam liblikas asus kohe jaki sügava lõikega dekoltee all ja tõmbas tähelepanu tema võimsale büstile. Rhonda figuur oli viiekümneaastaselt ikka veel sensuaalne ja talle meeldis seda ka teistele näidata. Ainsaks silmariivajaks olid ta jalanõud: neoonrohelised tossud, mis olid täpselt sama värvi töökitliga, mida ta Lake Eden Neighborhoodi apteegi kosmeetikaleti taga pidi kandma.

      “Ainult kümme veel.” Andrea kirjutas dokumendile alla ja ulatas Rhondale järjekordse lehe. Rhonda kirjutas alla ja andis lehe edasi Normanile. Kui Norman oli kirjutanud lehele alla Rhodesi hambakliiniku pastakaga, mille Hannah oli tema jaoks üles otsinud, siis ulatas mees paberi Hannah’le. Temalt liikus leht taas edasi Howiele, kes kinnitas selle notariaalselt ja lisas paberivirnale.

      Näis, et kõige selle peale kulub igavik, kuid lõpuks olid nad omadega peaaegu valmis. Rhondal oli vaja allkirjastada veel ainult lõplik ostu-müügileping.

      “Vabandust… Howie?” ütles Rhonda kõhklevalt, pastakas lepingu kohal valmis. “Küsisin enne müügiga nõustumist Normanilt, kas võin nädalavahetusel majja minna, et mõned perekondlikud mälestusesemed ära tuua. Kas meil on vaja selle jaoks eraldi lepingut?”

      Howie pöördus Normani poole. “Kas see sobib sulle?”

      “Ikka. Ütlesin juba Rhondale, et ta võib seda teha.”

      “Siis ei ole see probleem. Suulisest kokkuleppest piisab täiesti.”

      “Olgu. Tahtsin lihtsalt kindel olla,” ütles Rhonda ja kirjutas lepingule alla.

      Kui ostu-müügileping oli lisatud teiste allkirjastatud dokumentide virna ja Rhonda oli saanud kätte Normani pangatšeki, siis lükkas Howie tooli lauast eemale ja tõusis püsti, et kõigepealt Rhonda ja siis Normani kätt suruda. “Annan dokumendid täna sisse, aga kuna on reede, siis pead ootama esmaspäeva hommikuni, enne kui saad maja ametlikult enda valdusesse.”

      Kui Howie oli lahkunud, siis pöördus Hannah õe poole. “Kas nüüd on kõik?”

      “Kõik jah,” Andrea näolt paistis kergendustunne. “Palju õnne maja müügi puhul, Rhonda. Ja palju õnne ka sulle, Norman. Ostsid suurepärase kinnistu.”

      Hannah hakkas juba lauast tõusma, kuid Norman jõudis temast ette. “Teen kõigile küpsise välja,” teatas ta naerusui kõigile kohviku klientidele. “Ostsin just oma esimese maja.”

      “Ja mina müüsin just oma esimese maja.” Rhonda tõusis Normani kõrval püsti. “Tänu sellele kuulub kogu Normani raha nüüd mulle. Mina maksan küpsiste eest.”

      Klientide hulgast kostis naeruturtsatusi ja Hannah suundus leti poole, jättes Normani ja Rhonda arutlema, kummale jääb tekkinud olukorras õigus. Cookie Jaris oli paarkümmend juba küpsiste eest maksnud klienti, kuid Hannah ei tundnud ühtegi inimest, kes oleks loobunud võimalusest saada tasuta küpsis. Ta nimetas seda fenomeni Rootsi laua mentaliteediks. Inimene võis ju olla kurguni täis, ent kui toitu võis süüa lõputult, siis õgiti end ikkagi nii täis, et süda paha. Sama mõttelaadi tõttu krabasid naised tasuta lõhnaõlinäidiseid, mida nad kunagi ei proovinud, ja just seepärast kannatasid piletiga uusaastapidude külalised järgmisel päeval šampanjapohmelli all, kui tahtsid kolledžijalgpalli mänge vaadata.

      Lisa liikus kohvikannuga laudade vahel ja täitis klientide tasse, kui Rhonda leti juurde tuli. “Ma võitsin,” ütles ta rahuloleval ilmel. “Mina maksan esimese ja Norman teise tasuta küpsise eest.”

      Hannah lõi Rhonda arve kokku. Kui see oli makstud, võttis Rhonda istet letiäärsel pukil, kuigi Hannah oli eeldanud, et ta lahkub kohe.

      “Maja ei ole suurem asi,” ütles ta usalduslikult. “Ma ei süüdista Normanit, et ta tahab selle ära lammutada. Selle renoveerimine maksaks palju rohkem, kui asi väärt oleks. Krunt on muidugi kena ja sulle hakkab vaade kindlasti väga meeldima. Loodan, et saate Normaniga oma uues kodus väga õnnelikuks.”

      Hannah’ peas hakkasid häirekellad huilgama. Ta teadis, et peab ettevaatlikult edasi liikuma. Rhonda ei olnud ehk just linna esiklatšimoor, kuid kindlasti kandideeris sellele kohale. “Sellest ei saa minu kodu, Rhonda. Projekteerisime selle lihtsalt koos Normaniga.”

      “Aga ma arvasin…” Rhonda vaikis ja ta kulm tõmbus kipra. “Kui Norman rääkis mulle, et ehitab sinna maja, mille te selle võistluse jaoks koos projekteerisite, siis oletasin lihtsalt loomulikult, et… Sa ei abiellugi siis temaga?”

      “Ei.”

      “Aga sa ei leia kunagi kedagi toredamat!”

      “Tõenäoliselt ei leia jah.”

      “Miks sa siis temaga ei abiellu?”

      Hannah ohkas. Rhonda oli pealetükkiv nagu ukselt uksele käiv müügimees. “Norman ei ole mulle ettepanekut teinud.”

      “Ei ole?” Rhonda näolt peegeldus šokk, kuid ta varjas selle kiiresti ja sirutas käe, et Hannah’ kätt patsutada. “Ära kaota lootust, kullake. Tean, et oled peaaegu kolmekümnene ja kõik su sõbrad on abielus, aga olen kindel, et Norman lihtsalt ootab, kuni maja on valmis. Kui järele mõelda, siis olen kindel, et just seda ta plaanibki.”

      Hannah otsustas, et oleks parem teemat vahetada. Ta oli tüdinenud end kaitsmast seoses Normani võimetusega talle abieluettepanekut teha. “Palju õnne maja müügi puhul, Rhonda. Kas kavatsed rahaga midagi erilist ette võtta?”

      “Jah. Lähen esimest korda elus õigele puhkusele ja see on tõeline unistuse täitumine. Tänu Normanile saan ma seda nüüd endale lubada. Broneerisin pileti juba eile õhtul ära. Lendan esmaspäeval Rooma!”

      Rhonda silmad lõid särama ja Hannah tajus temast õhkuvat elevust. “See kõlab imeliselt. Kui kauaks sa sinna jääd?”

      “Kaheks võrratuks nädalaks! See peaks olema piisav,