Klaara. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
vaikseks. Ma ei pääsenud kuidagi tema alt välja – ta oli suur ja raske mees. Kuulsin, kuidas ta hakkas korisema.
Viimaks suutsin päästa ühe jala voodisamba küljest lahti ja libistasin end kõrvale. Kui ma jalule sain, siis nägin, et ta pea oli verine. Aga ta ei olnud surnud. Ma avasin pudeli ja kallasin viina haavale ning katsin selle rätikuga. Seepeale jooksin toast välja. Läksin kohe haiglasse ja rääkisin, mis oli juhtunud.
Punase Risti auto viis mehe ära, aga ta suri hiljem haiglas. Mulle öeldi, et tal olnud verejooks peaajju. Mina teda enam ei näinud, sest politsei viis mind vangi.”
Kohtusaal kuulas Klaarat sügavas vaikuses. Kohtu eesistuja laskis lugeda ette arstide ja ekspertide protokollid. Selgus, et Klaara Okas oli neitsi, kellel oli normaalne mõistus ja korralik minevik. Mõrvatu vereanalüüs aga oli näidanud kõrget alkoholisisaldust. Mees oli elukutselt autojuht, kuid oli harrastanud ka atleetvõimlemist. Asitõenditeks olid liitrine viinapudel, verine padi ja Klaara katkine pesu.
Kohus läks nõupidamisele. See ei kestnud kaua. Klaara Okas mõisteti õigeks. Advokaadid tõttasid teda õnnitlema, aga ta kadus ruttu kohtusaali ukse taha.
Vahepeal oli mul olnud võimalus rääkida Klaara advokaadiga. Selgus, et kõik sugulased ja tuttavad olid hoidnud end temast eemale ja mitte keegi polnud tema saatusest huvitatud, isegi mitte ta vanemad.
“Õnnetu tütarlaps,” märkis advokaat, “iga naisega võib selline jant juhtuda. Mina pean teda tubliks tüdrukuks – näe, ei andnud kätte. Mõni teine oleks olnud õnnelik, et püüdis poisi võrku.”
Tänasin advokaati ja tõttasin välja. Ma otsustasin Klaara üles otsida.
Ootasin teda kohtukoja ees. Möödus päris hulk aega, enne kui ta tagaväravast väljus. Väike riidekomps käes ja pilk maas, tõttas ta minema. Hüüdsin teda nimepidi. Mind silmates tütarlaps ehmus ja kiirendas sammu. Istusin autosse ja sõitsin talle järele. Tema kohale jõudnud, avasin ma autoukse ja palusin tal sisse tulla. Klaara kahtles esmalt, aga minu veenva kutse peale istus autosse.
Autos rääkisin temaga tühjast-tähjast. Ta vastas mulle lühidalt ja kuivalt. Oma riidekompsu peitis ta nagu häbenedes jalge alla. Tüdruk jättis mulle hirmunud metslooma mulje. Ma jätkasin:
“Ma ei unusta kunagi seda, kui heasoovlikult te minu eest kord haiglas hoolitsesite. Olen otsinud võimalust seda teile kuidagi tasuda, aga… aga te kadusite vahepeal ära.”
“Kas te mäletate siis mind?” küsis ta vaikselt.
“Väga hästi, õde Klaara.”
“Ma ei ole õde, ainult hooldaja.”
“Aga mulle olete õde, sest suhtusite minusse õeliku õrnusega.”
Tekkinud vaikuses otsisin ma sobivat kõneainet. Siis tulin mõttele küsida midagi haigla kohta:
“Kas töötate ikka haiglas?”
“Ei tööta… juba ammu.”
“Aga kus siis nüüd?”
“Ei kusagil… Kas te siis ei tea, mis minuga juhtus?”
“Noh, olen kuulnud. Aga teie pole ju milleski süüdi.”
“Kas te olite ehk kohtus?” ehmus ta järsku.
“Mh, seda mitte, aga mulle räägiti, et teiega juhtus õnnetus, kuid kõik kiidavad, et te olete vahva tütarlaps.”
“Kas tõesti?” elavnes Klaara korraga.
“Seda te olete kindlasti, niipalju kui mina teid mäletan veel haiglast. Teie õpetasite mind ju käima, mäletate?”
Viimaks Klaara naeratas. Eeluurimisvangla, ülekuulamised ja kohtuprotsess olid temasse väga sügavalt mõjunud. Endisest elavast ja sädelevast tütarlapsest oli saanud hirmunud olend. Ta välimus ja olemine mõjusid masendavalt. Teadmine, et Klaara omaksed ja sugulased olid pööranud talle selja, muutis mu härdaks ja ma otsustasin teha kõik, et teda aidata. Aga ma tundsin, et ma pean seda tegema suure ettevaatusega, sest Klaara jättis mulje, nagu võiks ta iga hetk mu eest pageda.
Tegin autoga tiiru Kadriorus ja sõitsin siis kesklinna tagasi. Lihtsatest asjadest rääkimisega katsusin Klaara tähelepanu mujale viia. Siis küsisin, kas ta on ehk näljane, me võiksime minna koos lõunale.
“Ei ole näljane,” vastas ta kuivalt.
“Aga mina olen. Kas te ei tuleks minuga niisama kaasa, et veidi vestelda ja juua tass kohvi?” pakkusin.
“Ei,” tuli jällegi kuiv vastus.
Siis seletasin talle, et ma pole senini päris terve, et vahel on mul nõrkusehood ja ma ei seisa hästi jalul, võib-olla saab tema mind ravida. Kutsusin teda Nõmmele, kus ma saaksin oma murest talle lähemalt kõnelda. Klaara oli sellega nõus.
Klaara riietus ja olek tõmbasid mu passija tähelepanu kohe endale, tema silmad läksid imestusest pärani. Mind pahandas teenija selline käitumine, heitsin talle kurja pilgu ja häält tasandades seletasin, et õde Klaara on minu endine põetaja, kellele võlgnen tänu oma tervise eest. Ma võtsin tütarlapse kehva palitukese ja viisin selle garderoobi. Juhatasin siis Klaara vannituppa ja sosistasin talle naljatamisi:
“Minu passija on vanatüdruk, ta ei salli, kui mõni preili mulle külla tuleb.”
Klaara muutus veidi rõõmsamaks. Ta viibis kaua vannitoas, sealt väljudes oli ta palju kenam. Ta oli end pesnud, korraldanud soengu ja silunud kleidi, kuid ta polnud kasutanud ei huulepulka ega puudritoosi. Märgatavad kortsukesed ta noorel näol paistsid mulle silma ja paar sügavamat kurdu kahel pool suud andsid ta näole kannatava ilme. Mul oli temast tõsiselt kahju.
Istusime lauda. Nägin kõigest, et Klaara oli korralikust einest võõrdunud, ta oli kahvli tarvitamisel kohmetu ja tõstis tihti salvrätiku huultele, et kuidagi oma piinlikkust varjata. Näljasena sõi ta ära kõik, mis ma talle pakkusin.
Pärast einet jõime kumbki klaasi portveini.
Toit, kohv ja lõpuks ka vein mõjusid Klaarale kosutavalt. Ta muutus jutukamaks ja naerataski vahel, naermise aga oli Klaara unustanud. Me rääkisime haigustest ja nende ravimisest. Tegelikult ei olnud mul viimasel ajal enam mingeid tervisehäireid, kuid nüüd oli mul tegemist, et sellest jutuainest lahti saada. Klaara tuli ikka ja jälle mu haiguse juurde tagasi ja päris selle kohta üksikasju. Ma lubasin seepärast minna temaga koos haiglasse, et lasta arstidel end uurida.
Viimaks tegin talle hulljulge ettepaneku:
“Kas teate, preili Klaara, ma tahaksin teile selle hoolitsuse eest, mida te minu vastu kord üles näitasite, ometi kord millegagi tasuda. Ma ei mõista seda rahasse arvestada, aga sõidame linna ja ma ostan teile midagi, mida te vajate.”
Ta ei põigelnud vastu ja me asusime teele. Enne helistasin aga terasekontorisse ja teatasin, et ei saa õhtupoolikul sinna tulla.
“Kui teil peaks olema vaja tööd, siis võiksin seda muretseda. Mul endalgi on vaja kontoris abilist. Teie sobiksite ka selleks väga hästi, kui aga ise soovite.”
See teade pani Klaara elama – olin tabanud naelapea pihta. Klaara kinnitas oma soovi tulla minu juurde tööle.
“Aga enne peate veidi puhkama ja kosuma, meie kontoris on kõik paksud preilid – kõhn sinna ei sobi.”
Klaara muutus julgemaks ja kinkis mulle naeratuse.
“Miks te olete nii heatahtlik minu vastu?” küsis ta järsku.
“Ma ütlesin juba, et tunnen end võlglasena teie ees ja tänutäheks tahaksin midagi teha. Kas kahtlete minu siiruses?”
“Ee… ei tea.”
“Vaadake, Klaara, ma olin tol korral väga haige ja kartsin, et ei saagi terveks, aga teie uskusite minusse ja aitasite mu jalule. Ma tahan teile oma tänuvõlga maksta. Ja kui te soovite töökohta leida, siis oleks tarvis, et me käiksime linnas ja ostaksime teile midagi uut selga.”
Klaara vaikis. Mulle oli tema kahtlustav ja ettevaatlik käitumine täiesti mõistetav, sest tema usaldust oli varem kurjasti