Klaara. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
Tagasiteel astusime kosmeetikaärisse, kus ma palusin tal valida, mida ta soovib, kuid Klaara keeldus. Siis palusin müüjannal midagi sobivat Klaarale otsida, millega me lõpuks ka hakkama saime.
Sõitsime tagasi Nõmmele. Seal andsin talle kasutada oma kabineti, kus ta võis vahetada riided ja end korrastada. Ise istusin sohvale ja mõnulesin. Üle hulga aja tundsin jälle südames rõõmu: mul oli keegi, kelle eest võisin hoolitseda, kellele olin jaganud tähelepanu. Olin täitnud oma lubaduse ja tasunud võla.
Kui Klaara viimaks kabinetist väljus, oli ta nagu teine tütarlaps. Kleit passis oivaliselt ta saledale kehale, tüdruk oli nagu ümber sündinud. Klaara seisis mu ette, vaatas mulle alandlikult silma ja hakkas nutma. Küllap tahtis ta mind tänada, aga sõnad surid ta huulil. Katsusin teda rahustada, pannes käe ta õlale ja korrates sõnu, mida olin juba autos öelnud.
Passija serveeris kohvi. Ta oli küpsetanud ka värskeid saiakesi, mis lõhnasid isuäratavalt. Me jõime kohvi ja ma kallasin endale konjakit, aga Klaarale andsin likööri.
Klaara muutus julgemaks ja jutustas oma elust. Ta ema oli varakult surnud ja isa abiellunud teist korda. Tige võõrasema polnud teda sallinud. Klaara läinud juba varakult haiglasse koristajaks ja saanud hiljem põetajaks. Seal juhtunudki kohutav lugu – temast saanud mõrvar.
Tütarlaps hakkas haledasti nutma, kattis silmad rätikuga ja langes kummuli sohvale. Ma püüdsin teda trööstida, aga see tegi asja veelgi hullemaks. Nägin, et ma polnud suuteline teda rahustama. Seepärast viisin jutu teisale ja küsisin:
“Klaara, katsuge veidi rahuneda – kui teile siin ei meeldi, siis ma sõidutan teid koju või mõne tuttava juurde.”
Klaara ehmus ja vaatas mulle otsa.
“Ei-ei, tänan, aga mul pole kuhugi minna, mul pole ju kodu ega…”
Ta langes uude nutuhoogu.
“Kuulge, Klaara, olge mõistlik, kuulake mind. Kui teil pole kuhugi minna, siis valige enesele ükskõik milline tuba minu korteris ja elage, kuni kosute ja hakkate jälle tööle. Mul on ruumi laialt ja teie ei sega mind põrmugi, rahunege ainult.”
Klaara jäi kuulatama ja vaikis.
“Kas te elate üksinda?” küsis ta viimaks.
“Seni ikka veel üksinda.”
“Miks teie proua ei tule siia?”
“Ta tuleb, aga vist hiljem.”
“Kas passija elab siin?”
“Ei ela.”
Klaara muutus tõsiseks ja puuris oma terava pilgu minu silmadesse, tahtes nähtavasti selgusele jõuda, kas minu pakkumine oli siiras või teatava tagamõttega. Ma tõttasin seletama:
“Saan aru, et te kahtlete minu aususes, sest te tunnete mind ju pealiskaudselt, aga kui soovite, siis ma sõidutan teid kuskile hotelli ja võtan teile toa.”
“Viige mind mõnda öömajja, mul pole hotelli jaoks raha,” palus Klaara.
“Mina maksan, ma annan teile võlgu. Kui kord teenima hakkate, siis maksate tagasi, sellega pole mingit kiiret.”
Jällegi peatas ta oma terava pilgu mu näol ja vaatas mind imestunult. Uuesti tuli Klaarale peale nutuhoog ja ta kattis näo kätega. Ta sosistas vaevu:
“Ma… ma pole teie lahkust väärt, olen lihtne tüdruk ja ei kõlbagi teie majja.”
“Vaat kus rumalus! Mind ravima kõlbasite. Jätke need lapsikud mõtted. Mina hindan teid väga. Võtke minu pakkumist puhta kullana, pealegi ei maksa see mulle midagi.”
Klaara selgitas vist peas minu sõnu ja naeratas uuesti. Aga kurrud ta näol süvenesid ja see omandas valulise ilme. Mul hakkas temast hale. Mu süda tõmbus kokku imelikust hellusest.
Tegin Klaarale ettepaneku minna koos kinno. Lootsin, et ta seal lõplikult rahuneb ja siis arutame tema olukorda edasi. Klaara oli sellega nõus.
Kinos jooksis parajasti “Kreutzeri sonaat”. Filmi romantiline sisu ja Beethoveni muusika mõjusid meisse mõlemasse kütkestavalt. Klaara süvenes filmi, unustades kogu ümbruse ning oma saatuse. Ta päris minult, kes olid Kreutzer ja Beethoven, kuid Tolstoi teoseid ta teadis. Korraga oli Klaara noor ja tarmukas, aga tõsine. Ma olin endaga rahul.
Pärast kino sõitsime Nõmmele, et võtta Klaara asjad ja leida talle mõni võõrastemaja. Kodus sõime õhtust. Ma keetsin ise teed ja valmistasin võileibu. Klaara aitas lauda katta. Kinos käimine oli muutnud ta rahulikuks. Ta arutas kainelt oma olukorra üle ja rääkis tööleminekust. Vaatamata oma kesistele teadmistele muudel aladel, tundis ta küllaltki hästi kirjandust.
Lauas sõi ta jälle suure isuga ja ei ütelnud ära ka alkoholist. Valasin talle tee sisse rummi, see tegi teda uniseks. Oli tal ju pikk ja rahutu päev seljataga ja üsna loomulikult oli ta väsinud. Lauast tõustes ei jaksanud Klaara enam sammugi astuda, vaid vajus kokku. Hotelli sõidust ei tulnud midagi välja.
Ilma temalt nõu küsimata tegin ma Klaarale aseme oma kabinetti, kus ta vajus otsemaid raskesse unne. Olin rahul, sest minu juures elades võis ta korralikult kosuda ja välja puhata. Hotellis oleks ta hakanud raha kokku hoidma ja pidanud seetõttu nälgima. Istusin magamistoas, kuulasin raadiost muusikat ja tundsin mõnu möödunud päevast. Läksin ka ise varsti voodisse ning uinusin kohe.
Öösel ärkasin korraga hirmsast kisast. Ma ei taibanud, mis oli juhtunud, aga siis meenus kohe Klaara, kes magas kabinetis. Vist tema!
Tõttasin jalamaid sinna ja süütasin tule. Klaara lamas kõhuli asemel, hoidis kramplikult sohvast kinni ja oigas.
“Mis juhtus, Klaara?” hüüdsin.
“Nad tahtsid mind tappa!” karjus ta ja näitas käega kaelale. “Nad… nad kägistasid mind.”
“Siin ei ole kedagi, Klaara – te näete vaid und.”
Klaara avas silmad. Need olid hirmu täis. Ta äigas kätega üle näo ja vaatas mind imestunult.
“Ah, see olete teie…” ja hakkas jälle nutma.
Võttis hulk aega, enne kui ta viimaks rahunes. Tõin talle suhkru- ja sidrunivett, et teda rahustada. Klaara hoidis kõvasti mu käest kinni. Viimaks ta uinus. Vabastasin ettevaatlikult käe ja siirdusin kikivarvul oma tuppa.
Järgmisel päeval oli Klaara rahulikum ja leppis sellega, et elas minu juures. Ta oli passijaga kodus, aitas teda majapidamises ja einestas koos minuga. Soovitasin tal käia jalutamas, et kiiremini kosuda. Klaara allus sõnagi lausumata kõigile minu korraldustele. Õhtupoolikul tegin talle autosõidu linnast välja ja näitasin Kose metsa ning Pirita randa. Pärast istusime kodus ja kuulasime muusikat.
Ma kartsin aga ööd, sellepärast palusin passijal tulla meile magama. Klaara oli sellega väga nõus. Kahekesi koos tegid nad asemeid – Klaarale kabinetti ja passijale saali. Klaara magaski sel ööl rahulikult ja ei ärganud enne hommikut.
Klaara kosus kiiresti. Vaatlesin teda huviga. Ta oli palju muutunud sellest ajast, kui ma haiglas lamasin. Nüüd oli ta tõsisem ja tagasihoidlikum. Enam ei rääkinud ta abiellumisest ega unistanud rikkast autoga mehest. Ta oli huvitatud võõrastest maadest, arutas tihti oma tuleviku üle ja küsis minult töö kohta terasekontoris. Kuulates raadios klassikalist muusikat, tahtis ta seda mõista, küsis minu arvamust ja avaldas ka enda oma.
Passijaga rääkis ta majapidamisest, õppis temalt peenemate toitude valmistamist ja aitas hoida korterit korras.
Andsin talle raamatuid lugeda. Valisin põnevama sisuga armastusromaane, naljajutte ja ka reisikirjeldusi. Ta luges kõike innuga ja õhtuti oli meil palju arutamist loetu ainetel. Ühtki head filmi ei jätnud me vaatamata, külastasime ka Estonia esietendusi. Tavaliselt läksime pärast seda kohvikusse või tantsima.
Klaara ei olnud vist paari nädalatki elanud minu juures, kui linna peal olid juba jutud, et ma olevat soetanud endale armukese.
“Mõtelge ometi – saatis oma naise minema ja elab nüüd armukesega,” oli ohanud proua Selling, nähes mind Klaaraga kohvikus.
Teatris