Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.
saanud.” Aleksandril oli kõrini. „Kuule, ma pean …”
„Ma tahan lihtsalt öelda, Aleksander, et kõik need evakueeritud, kes meie juurde jõudsid, vaakusid hinge. Ma tean, et Daša on kõvast puust, aga Tanja? Mind üllatab, et ta seni vastu pidas, kuni sa ta jääteele toimetasid.” Dimitri kehitas õlgu. „Mina arvasin, et ta on esimene, kes … see tähendab, isegi minul on düstroofia. Ja enamik neist, kes Kobonasse jõudsid, olid haiged ja nälginud. Siis sunniti neid taas veoautodesse istuma ja viidi kuuekümne kilomeetri kaugusele raudteejaama, kust sai edasi ainult loomavagunitega.” Dimitri tasandas häält ja ütles: „Ma ei tea, kas see on tõsi, aga ma kuulsin kõlakat, et seitsekümmend protsenti inimestest, kelle me rongidele toimetasime, kas külmusid surnuks või surid haigustesse.” Ta vangutas pead. „Ja sina saatsid Daša ja Tanja sinna? Oled ikka hea tulevane mees!” Dimitri naeris.
Aleksander surus hambad kokku.
„Kuule, mul on hea meel, et sealt pääsesin,” ütles Dimitri. „Kobona ei meeldinud mulle eriti.”
„Mida?” küsis Aleksander. „Kas Kobonas oli liiga ohtlik?”
„Ei, asi polnud selles. Veoautod tagurdasid tavaliselt Laadoga jääle, sest evakueeritud olid nii pagana aeglased. Meie pidime välja minema ja neid kastist maha aitama. Kuid nemad ei jaksanud kõndida. Nad kõik olid surmasuus.” Dimitri vahtis Aleksandrile otsa ja ütles: „Alles möödunud kuul lasksid sakslased jääteel kolm kuuest veoautost õhku.” Ta ohkas. „Tagala või asi. Viimaks palusin end varustusse üle viia.”
Aleksander keeras Dimitrile selja ning hakkas oma rõivaid kokku panema. „Varustuses pole ka kõige turvalisem. Teisest küljest,” ütles ta – endalt mõttes küsides: mida ma räägin? Mingu oma kuradi varus-tusse –, „võib varustamine sulle hästi mõjuda. Hakkad suitsu müüma. Kõik armastavad sind.” Kuristik selle vahel, milline oli nende suhe olnud varem ja milline oli nüüd, oli liiga sügav. Polnud ei paate ega sildu. Aleksander ootas, et Dimitri ära läheks või Tatjana pere järele päriks. Dimitri ei teinud ei seda ega teist.
Viimaks ei suutnud Aleksander seda enam taluda. „Dima, kas sind vähegi huvitab, mis Metanovitest sai?”
Dimitri kehitas õlgu ja ütles: „Küllap nendega juhtus sama mis enamiku leningradlastega. Kõik surid ära, eks ole?” Niisama hästi võinuks ta öelda: kõik läksid poodi, eks ole. Aleksander langetas pilgu.
„Selline on sõda, Aleksander,” ütles Dimitri. „Ellu jäävad vaid kõige tugevamad. Just sellepärast pidingi lõpuks Tanjast loobuma. Ma ei tahtnud, ta meeldis mulle väga ja meeldib ikka veel; mul on temast ilusaid mälestusi, aga mul endalgi oli vaevalt jaksu jalul püsida. Ma poleks saanud veel ka tema pärast muretseda, kui mul endalgi polnud toitu ja sooje riideid.”
Kui hästi Tatjana Dimitrit läbi nägi. See mees ei hoolinud temast üldse, mõtles Aleksander rõivaid kappi pannes ja Dimitri pilku vältides.
„Aleksander, kui ellujäämine juba jutuks tuli, siis tahan sinuga ühest asjast rääkida,” alustas Dimitri.
Ongi käes. Teise sõnu oodates ei tõstnud Aleksander pilku.
„Kuna ameeriklased astusid sõtta – see on meile hea, eks ole?”
Aleksander noogutas ja vastas: „Muidugi. Lend-lease’ist on palju abi.”
„Ei, ei.” Dimitri tõusis voodilt ja ütles erutatult ning murelikult: „Ma ei pea silmas meid, vaid sind ja mind. Meie plaane.”
Aleksander tõusis ja vaatas Dimitrile otsa. „Ma pole siin kandis eriti palju ameeriklasi näinud,” ütles ta pikkamisi, teeseldes, nagu ei saaks aru.
„Jah,” hüüatas Dimitri, „aga terve Kobona on neid täis! Nad saadavad veoautode ja laevadega varustust, tanke, maastureid, saapaid läbi Murmanski ja piki tervet Laadoga idakallast Petrozavodskisse, Lodeinoje Polesse. Kobonas on neid kümnete kaupa.”
„Tõsi või? Kümnete kaupa?”
„Võib-olla mitte just kümnete kaupa. Aga nad on ameeriklased!” Ta vakatas. „Võib-olla saavad nad meid aidata?”
Aleksander astus Dimitrile lähemale. „Mismoodi?” küsis ta teravalt.
Naeratades kordas Dimitri vaikse kõrge häälega: „Mismoodi? Ameerika moodi. Sa saad ehk Kobonasse minna …”
„Dima, ma lähen Kobonasse, ja edasi? Kelle jutule ma lähen? Veoautojuhtide jutule või? Kas sa arvad, et kui Nõukogude sõdur hakkab nendega inglise keeles rääkima, siis ütlevad nad lihtsalt: oi, muidugi, tule meie laevale. Me viime su koju.” Aleksander pidas pausi ja võttis mahvi suitsu. „Ja isegi kui see poleks võimatu, siis kuidas me sinu välja toimetame? Isegi kui võhivõõras oleks tõesti valmis minu pärast oma eluga riskima selle nimel, mida sina pead ameeriklastevaheliseks ustavuseks, siis mismoodi see sinu arust sind aitaks?”
Dimitri kohkus tagasi ja vastas rutakalt: „Ma pole öelnud, et see on hea plaan. Kuid alguseks käib küll.”
„Dima, sa oled vigastatud. Vaata ennast.” Aleksander mõõtis teda pilguga. „Sinust pole võitlejat ja sinust pole ka … jooksikut. Jätame need plaanid sinnapaika.”
Dimitri küsis ägestudes: „Mida sa räägid? Ma tean, et sa tahad ikka veel …”
„Dimitri!”
„Mida? Me peame midagi ette võtma, Aleksander,” ütles Dimitri. „Meil olid plaanid …”
„Dimitri!” hüüatas Aleksander. „Meil oli plaanis end läbi NKVD piirivalvevägede murda ja mineeritud Soome soodes redutada! Kuidas on see võimalik nüüd, kus sa endale jalga tulistasid?”
Aleksander oli tänulik, et Dimitril vastuseid varnast võtta ei olnud. Ta taandus.
Dimitri ütles: „Nõus, võib-olla on Lissi Nossi kaudu raskem minna, aga minu meelest on meil võimalik lend-lease’i transapoisid ära osta.”
„Nad pole transapoisid!” kähvas Aleksander vihaselt. Ta vakatas. Asi polnud seda väärt. „Need mehed on väljaõppinud võitlejad ning selleks, et sulle läbi Arktika ja Põhja-Venemaa 2000 kilomeetri kauguselt tušonka’t tuua, riskivad nad iga päev allveetorpeedo tabamust saada.”
„Jah, ja just need mehed võivad meid aidata. Ja, Aleksander,” lisas Dimitri lähemale astudes, „keegi peab mind aitama.” Ta astus veelgi lähemale. „Ja õige pea. Mul pole vähimatki kavatsust selles kuradi sõjas surma saada.” Ta vakatas, vidukil silmade pilk Aleksandrile suunatud. „Aga sul?”
„Mina saan surma, kui vaja,” vastas järeleandmatu Aleksander.
Dimitri uuris teda. Aleksandrile ei meeldinud, kui teda uuriti. Ta pani suitsu põlema ja vaatas jäiselt Dimitrit, kuni too taandus. „Kas raha on ikka veel sinu käes?” küsis Dimitri.
„Ei.”
„Kas sa saad selle kätte?”
„Ma ei tea,” vastas Aleksander. Ta võttis järgmise suitsu. Jutuajamine oli lõppenud.
„Sul on poolik suits suus,” märkis Dimitri kuivalt.
Aleksandrile anti heldelt puhkust – kolmkümmend päeva. Ta palus Stepanovilt veel pikemat puhkust. Ülemus andiski: 15. juunist 24. juulini.
„Kas sellest piisab?” küsis Stepanov muheldes.
„Seda, seltsimees polkovnik, on kas liiga palju,” vastas Aleksander, „või liiga vähe.”
„Seltsimees kapten,” ütles Stepanov suitsu põlema pannes ja ka Aleksandrile sigaretti pakkudes, „kui tagasi tulete …” Polkovnik ohkas. „Me ei või enam garnisoni jääda. Vaadake, mis meie linnast on saanud. Me ei ela veel ühte sellist talve üle. See lihtsalt pole võimalik.” Ta pidas pausi. „Me peame blokaadirõngast läbi murdma. Meie kõik. Juba sügisel.”
„Nõus, seltsimees polkovnik.”
„Kas