Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.
plaskust lonksu. Ta astus edasi, ent peatus kolmkümmend meetrit enne külaväljakut.
Ta ei suutnud otse edasi minna. Veel mitte.
Kui nemad on elus, siis ootavad teda otsemaid sootuks teistsugused probleemid kui need, mida ta oli ette kujutanud, ja enda arvates oli ta neid kõiki ette kujutanud. Ta lahendab need nagu ikka, aga kõigepealt …
Aleksander läks rutakalt vabandades läbi kellegi aia, tegi tagavärava lahti ja sattus kõrvaltänavale. Ta tahtis ringiga väljakule minna. Ta tahtis Tatjanale pilgu heita, enne kui neiu teda näeb. Enne kui tuleb Daša, tahtis Aleksander hetkeks Tatjanat vaadata nii, nagu talle meeldis teda vaadata – varjamatult.
Aleksander tahtis tõendit Jumala olemasolust, enne kui Jumal omaenda silmadega tema peale vaatab.
Väikest väljakut ümbritsesid kõrged kuppeljad jalakad. Rühm inimesi istus puude all pika puulaua ääres. Enamik olid naised; tegelikult oli nende seas vaid üks noormees. See ongi õmblusring, mõtles Aleksander lähemale astudes, et paremini näha.
Teda varjas naiste pilgu eest tara ja lopsakas sirelipõõsas. Õied kõditasid tema nägu ja nina. Nende küpset lõhna sisse hingates kiikas Aleksander välja. Dašat polnud kuskil näha. Aleksander nägi, et laua ümber istus neli vana naist, noor poiss ja veidi vanem neiu, ning Tatjana seisis.
Alguses ei suutnud Aleksander uskuda, et see on tema Tanja. Ta pilgutas silmi ja püüdis pilku keskendada. Tatjana kõndis ümber laua, žestikuleeris, õpetas, vaatas, kummardus lähemale. Ühtäkki ajas ta selja sirgu ja pühkis laupa. Tal oli seljas lühikeste varrukatega kollane talunaisekleit. Ta oli paljajalu ja tema saledad sääred olid põlvini paljad. Paljad käsivarred olid kergelt päevitunud. Hele juus näis päikeses pleekinud ja oli kahte õlgadeni ulatuvasse, kõrva taha lükatud patsi punutud. Isegi kaugelt nägi Aleksander suviseid tedretähne neiu ninal. Tatjana oli hingematvalt ilus.
Ja elus.
Aleksander pani silmad kinni ja tegi need jälle lahti. Tatjana oli ikka veel seal, kummardus poisi töö kohale. Ta ütles midagi, kõik rõkkasid naerda ja Aleksander vaatas, kuidas poisi käsivars Tatjana selga riivas. Tatjana naeratas. Tema valged hambad särasid nagu ta isegi. Aleksander ei teadnud, mida teha.
Tatjana oli elus, see oli selge.
Miks ta siis polnud kirjutanud?
Ja kus oli Daša?
Aleksander ei saanud enam sireli all seista.
Ta naasis peatänavale, hingas sügavalt sisse, kustutas suitsu ja sammus pilku neiu patsidelt pööramata väljaku poole. Süda peksis rinnus nagu lahingu eel.
Tatjana tõstis pilgu, nägi meest ja lõi käed näo ette. Aleksander nägi, kuidas kõik tõusid ja neiu juurde ruttasid ning vanad naised seejuures ootamatut väledust ja kiirust ilmutasid. Tatjana lükkas nad kõik eest, lükkas eest laua, lükkas eest pingi ja jooksis Aleksandri juurde. Tunded halvasid Aleksandri. Ta oleks tahtnud naeratada, kuid kartis, et võib iga hetk põlvili langeda ja nutma puhkeda. Ta viskas kogu kandami maha, püss kaasa arvatud. Jumal, mõtles ta, hetke pärast saan teda puudutada. Ja siis ta naeratas.
Tatjana tormas mehe avali käte vahele, Aleksander tõstis ta oma embuse jõuga õhku ega suutnud teda küllalt kõvasti kallistada, tema hõngu küllalt sisse hingata. Tatjana lõi käed mehe kaela ümber ja surus näo vastu tema habetunud põske. Kuivad nuuksed panid ta kogu kehast vappuma. Tatjana oli raskem, kui oli olnud koos riietega eelmisel korral, siis kui Aleksander ta Laadoga ääres veoautokasti tõstis. Koos saabaste, alus- ja üleriiete ning tekkidega polnud Tatjana toona kaalunud nii palju kui nüüd.
Neiu lõhnas imeliselt. Ta lõhnas seebi, päikesepaiste ja suhkrukaramelli järele.
Teda oli imeline puudutada. Neiut enda vastu surudes hõõrus Aleksander põske vastu tema patse ja pomises mõttetuid sõnu. „Tss, tss … kuule nüüd, tss, Tatja. Palun …” Tema hääl murdus.
„Oi, Aleksander,” ütles Tatjana tasa, suu mehe kaela juures. Tema käed olid ümber Aleksandri kaela. „Sa oled elus. Jumal tänatud.”
„Oh, Tatjana,” ütles Aleksander neiut nii kõvasti kallistades, nagu jaksas, käed tihedalt ümber tema suvesooja keha. „Sina oled elus. Jumal tänatud.” Mehe käed liikusid neiu kaelale ja niuetele. Tatjana kleit oli väga õhukesest puuvillast. Aleksander võis läbi selle peaaegu tema ihu tunda. Tatjana tundus väga pehme.
Viimaks pani Aleksander neiu maha. Tatjana vaatas tema poole üles. Mehe käed olid endiselt tema ahta piha ümber. Aleksander ei tahtnud Tatjanat lahti lasta. Kas neiu oli paljajalu tema ees seistes alati nii pisike olnud?
„Mulle meeldib su habe,” ütles Tatjana häbelikult naeratades ja mehe nägu puudutades.
„Mulle meeldib su soeng,” ütles Aleksander teda patsist sikutades ja vastu naeratades.
„Sa oled räpane …”
Mees vaatas teda. „Ja sina oled vapustav.” Ta ei saanud silmi neiu hunnituilt, innukailt, eredailt huulilt. Need olid juulikuiste tomatite värvi …
Aleksander kummardus tema kohale …
Sügava ohkega meenutas Aleksander Dašat. Ta tõsines, laskis Tatjana lahti ja astus veidi eemale.
Tatjana kortsutas kulmu ja vaatas talle otsa.
„Kus Daša on, Tanja?” küsis mees.
Mida nägi Aleksander sel hetkel neiu silmades … neis olid haavumus ja kurbus, mure, süütunne ja viha – kas tema vastu? – kõik see, ja viiv hiljem oli see kadunud ning Tatjana silmi kattis jäine loor. Aleksander nägi, kuidas miski Tatjanas talle sulgus. Neiu vaatas teda jahedalt, ja ehkki tema käed värisesid ikka veel, oli hääl kindel ja vaikne. „Daša on surnud, Aleksander. Anna andeks.”
„Oi, Tanja. Anna sina mulle andeks.” Aleksander sirutas käe, et teda puudutada, kuid Tatjana taganes. Ta mitte lihtsalt ei taganenud. Ta vaarus Aleksandrist eemale.
„Mis on?” küsis mees jahmunult. „Mis on?”
„Aleksander, mul on tõesti kahju, et Dašat pole,” ütles Tatjana, suutmata Aleksandrile silma vaadata. „Sa tulid nii kaugele …”
„Millest sa …”
Kuid enne kui mees sai jätkata või Tatjana vastata, olid õmblusringi liikmed nende ümber kogunenud. „Tanetška,” küsis väike ümarik halliseguste juuste ja väikeste ümmarguste silmadega naine, „kes see on? Kas see on Daša Aleksander?”
„Jah,” vastas Tatjana. „See on Daša Aleksander.” Mehele pilku heites ütles ta: „Aleksander, saa tuttavaks – Naira Mihhailovna.”
Naira hakkas nutma. „Oh, vaene mees.” Ta ei surunud lihtsalt Aleksandri kätt, vaid kaisutas teda. Vaene mees? Aleksander silmitses Tatjanat.
„Naira, palun,” ütles Tatjana mehest veel kaugemale taganedes.
Ninaga tõmmates küsis Naira Tatjanalt sosinal: „Kas ta teadis?”
„Ei teadnud. Aga nüüd teab,” vastas Tatjana. Selle peale kukkus Naira halama.
Tatjana tutvustas teisi. „Aleksander, saa tuttavaks – Naira lapselaps Vova ja Vova õde Zoja.”
Vova oli just seda sorti turske poiss, kellesarnastele Aleksander ei tahtnud mõeldagi. Ümara näo, ümmarguste silmade ja ümara suuga Vova, oma väikese ja vintske vanaema tumedapäine väljaanne, surus Aleksandri kätt.
Zoja, suurt kasvu tumedapäine külatüdruk, kallistas teda ning surus oma suured rinnad vastu tema vormipluusi. Ta hoidis Aleksandri kätt peos ja ütles: „Meil on väga hea meel sinuga tutvuda, Aleksander. Me oleme sinust nii palju kuulnud.”
„Kõike,” ütles särav lokkispäine naine, keda Tatjana tutvustas kui Naira vanemat õde Aksinjat. „Me oleme sinust kõike kuulnud,” kordas Aksinja tarmukalt ja häälekalt. Ka tema kallistas Aleksandrit.
Siis astus lähemale veel kaks naist. Mõlemad olid hallipäised ja õblukesed. Üks