Jäljed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
Laina-Katrile, Anttile, Hilmale ja kümnetele kümnetele, tuhandetele teistele ingerisoomlastele mõeldes …
SISSEJUHATUSEKS
Ingerimaa – mis maa see säärane küll on? Sellist riiki ei leia ju üheltki kaardilt. Ametlikult pole seda maad kunagi olemas olnudki …
Ometi on sellel maal olemas oma ajalugu, oma rahvas, oma lipp (aastast 1917), oma vapp (16. sajandist) ning isegi oma hümn.
Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahelisel alal. Karjalas jätkub Ingerimaa põhja suunas Raja- ehk Siestarjõeni ning idas on selle piiriks Lavajõgi. Lõunapoolne piir, pärit 1617. aasta Stolbova rahu ajast, mille järel Ingerimaast sai Rootsi kuningriigi idapoolseim maakond, on kokkuleppeline.
Selle kohta, mille järgi Ingerimaa oma nime sai, on tänapäeval mitu erinevat versiooni. Ühe arvamuse kohaselt on see tulnud isurite hõimu nimest, mis omakorda tuleneb Ingere (vene keeles Ižora) jõe nimest. Hoopis sagedamini seostatakse Ingerimaa nime aga siiski Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegardiga, kes abiellus Kiievi vürsti Jaroslavliga. 1019. aastal kinkinud vürst oma naisele Staraja Ladoga linna koos selle ümbruskonnaga. Uue omaniku, vürstinna Ingegardi järgi hakatudki siis seda piirkonda kutsuma Ingerimaaks.
Pärast Stolbova rahu sõlmimist hakkas Rootsi kuningriik igati suunama ja soosima sõjast laastatud maa taasasustamist. Eriti Ida-Soomes asuvaid inimesi ahvatleti tühjaks jäänud talude jagamise ning maamaksust ja sõjaväekohustusest vabastamise lubadusega Ingerimaale ümber kolima. Peamiselt tuldi siia Viiburi läänist ning Karjala maakitsuselt, aga ka praeguse Eesti aladelt. 17. sajandi keskpaiku hakkas Ingerimaale rahvast sisse rändama ka Savost. Kokku loendati sel ajal Soomest ümberasujaid ligi 20 000 ringis. Järgmised 200 aastat rahvastik põhiliselt seesugusena säiliski.
Kui Venemaa Põhjasõja (1700–1721) käigus Ingerimaa vallutas, oli soomlaste arv seal piirkonnas kasvanud juba 70 000, moodustades elanikkonast tervelt 75 %. Erinevalt Baltimaadest ei saanud Ingerimaa aga mitte kunagi mingeid omavalitsust, seadusandlust ega usuvabadust puudutavaid eriõigusi.
Luteri kiriku mõju tolleaegses ingerisoomlaste ühiskonnas oli väga suur. Peale selle, et usk ühendas venelaste keskel elavaid soomlasi, tegeles kirik ka hariduse vallas. Näiteks asutasid kirikuõpetajad laulukoore ja lõid karskusseltse ning kiriklates avati raamatukogusid. Juba enne Esimest maailmasõda ilmus rahvusmeelne ajaleht Inkeri, tegutsesid mitmed laulukoorid ja karskusseltsid. Enne 1918-ndat aastat jõuti korraldada koguni seitse laulupidu.
Seoses Tartu rahuga Eesti ja Venemaa vahel liideti osa Lääne-Ingerist Eestimaaga. Sama rahulepingu raames Soome ja Venemaa vahel lubati Petrogradi kubermangu soome elanikele laialdast keelelist ja kultuurautonoomiat. Vaatamata sellele alustas stalinlik võim aga 1929. aastal hoopis talude likvideerimise ning põllumajanduse sundkollektiviseerimisega. Sel perioodil elas Nõukogude Liidus juba 121 500 soomlast. Paari aastaga küüditati Põhja-Ingerimaalt 18 000 inimest Koola poolsaarele, Uuralitesse, Siberisse, Kasahstani.
Teise suure küüditamislainega 1935. aastal saadeti välja 7000 ning 1936. aastal veel 20 000 inimest. Repressioonide haripunkt saabus aga 1937. aastal, kui likvideeriti Ingerimaa luteriusu kirikud, soomekeelsed koolid, väljaanded ning lõpetati raadiosaadete edastamine. Kokku sai Stalini repressioonide ning II maailmasõja käigus surma üle poole ingerlastest ehk umbes 65 000 inimest.
1941. aasta septembris hõivasid Saksa väed suurema osa Lääne- ja Kesk-Ingerist. Põhja-Ingerist hakkas nõukogude võim inimesi Venemaale küüditama. Sama aasta sügisel algas Leningradi piiramine, mille tõttu jäi blokaadirõngasse teiste hulgas ka umbes 30 000 ingerlast. Neist 1/3 viidi 1941–1942 aasta talvel Siberisse. Tuhanded lasti lihtsalt maha.
Umbes 65 000 ingerisoomlast jäi sakslaste poolt okupeeritud alale. 1942. aasta novembris võttis Soome vastu Saksamaa ettepaneku viia ingerlased sõja eest varjule Soome. Kuigi avalikult räägiti vaid ümberasustamise humaansest taustast, oli selle peamiseks põhjuseks siiski hoopis toona Soomes valitsev suur tööjõupuudus. 1943. aasta märtsist oktoobrini viidi Ingerimaalt Paldiski kaudu Soome kümneid tuhandeid ingerlasi. Tsiviilelanikud pidid lahkuma sundkorras. Ometigi ei nõustunud mitte kõik ingerlased oma kodusid maha jätma. Ingerimaale jäi edasi elama umbes neli tuhat inimest …
Soomes paigutati evakueeritud esialgu üle kogu maa selleks otstarbeks loodud vastuvõtukeskustesse. Sealt edasi suunati enamik ingerlastest abitööjõuks taludesse.
Soome ja Nõukogude Liidu vahelises vaherahus 1944. aastal lepiti kokku, et kõik Soomes elavad NSV Liidu kodanikud antakse viimasele välja. Ingerlastele lubati, et nad saavad naasta oma koduküladesse. 1944. aasta detsembrist kuni 1945. aasta jaanuarini transporditi Soomest ligi 58 000 ingerlast tagasi Nõukogude Liitu. Vaid umbes viiel tuhandel õnnestus põgeneda Rootsi.
Vaatamata varasematele lubadustele, ei pääsenud tagasitulnutest keegi oma kodukohta, vaid nad deporteeriti Venemaa teistele aladele. Nagu kurjategijaid aeti sealjuures taga neid, kes omal käel Venemaalt ära tulla otsustasid ning lootsid kodule lähemal, Eestis, oma elu uuesti üles ehitada. Alles mitmeid aastaid pärast Stalini surma, 1956. aastal, lubati ingerlastel jälle Ingerimaale tagasi kolida. Enamik tagasipöördunuist leidsid aga oma kodud eest varemetes või olid sinna vahepeal venelased sisse kolinud …
Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Tänan veel aastatel 2012–2014 elus olnud inimesi, kes olid nõus minuga nii avameelselt jagama oma enamasti väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus.
Selle romaani kirjutamise ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni …
Mari Sajo
Veebruar 2014 – juuni 2015
Helsinki
1. OSA
INGERIMAA
Ikka ja jälle tungis Helenale ninna see vanale puumajale nii iseloomulik lõhn. Tolmune ja pisut koppinudki, ometigi tundus see veidi aja eest laua ääres istet võtnule praegusel hetkel kuidagi koduselt turvalise ning rahustavana. Juhul muidugi, kui siinmail viimasel ajal üldse enam midagi turvaliseks ja rahulikuks oli võimalik nimetada …
Ootamatult avanes vanas seinakellas pisike luuk ning sealt ikka uuesti ja uuesti välja ilmuv kägu kukkus kaasaskäivast raginast hoolimata kohusetundlikult täpselt neli korda. Seda mitu korda järjest nähtavale ilmuvat väikest puust linnukest vaadates kerkis Helenale äkki silmade ette üks hoopiski ammusem mälupilt. Tema ise väikese tüdrukuna ema Hilma seelikusabast kõvasti kinni hoides seismas ilmselt just sellessamas toas siin sedasama kellakägu imestamas. Kui vana ta tookord olla võis või kui mitu korda linnuke tol ammusel korral kukkus, seda ei oleks Helena nüüd, tagantjärele, küll enam öelda osanud. Aga teda toona ümbritsenud lõhnad ja hääled pidid kõik ju järelikult täpselt samasugused olema – võõrad ja lapsele natuke hirmutavadki, kuid sellegipoolest omamoodi huvitavad. Ega muidu poleks need ju väikesele tüdrukutirtsule nii sügavale mällu sööbinud, et oleksid sealt just tänasel päeval ning ilma mingi suurema hoiatuseta osanud taas kord pinnale kerkida. Hetkeks tundus Helenale, nagu oleks aeg korraga pikkade aastate taha tagasi veerenud. Sinnasamasse, ema triibulise ning nii turvaliselt kodu järele lõhnava seelikuhõlma varju …
Ent juba järgmisel silmapilgul katkestas noore naise seesugused mõtted toauksest sisse astuv nende küla kohalik kirikuõpetaja. Oleks Helenale nüüd mõtisklusteks veel veidike rohkem aega antud, oleks ta ehk imestadagi võinud, et kuidas küll kellakägu tema silmis nende aastatega nii silmanähtavalt luitunumaks oli jäänud, kui õpetaja Erkki Tinkeli juures seevastu polnud mingit erilist vananemist märgata. Vähemalt Helena meelest mitte. Või oli siin tegemist hoopis asjaoluga, et väikesele lapsele isegi vaevalt keskea ületanud inimesed sageli suisa vanuritena paistavad. Nüüd, palju aastaid hiljem ja ka ise juba kahekümneseks saanuna, oskas ta aga elule ja inimestele hoopis teistsuguse pilguga vaadata.
Päevinäinud kirjutuslaua juurde astunud, asetas musta kuube kandev mees sellele ettevaatlikult seni enda kaenla all peidus olnud