Jäljed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
kirikuraamatusse korralikult kirja pannud, vaatas nüüd vilksamisi üle prillide teise tema jutule tulnu poole.
„Helena Himanen, Juhani tütar. Sündinud 16. mail 1923. aastal siinsamas Leningradi piirkonnas Slutski ringkonnas Poritsa külas.” Viimaseid sõnu öeldes kehitas Helena otsekui ebaledes õlgu. Millegi pärast tundus talle äkki kummaline olevat neid kirikuõpetajale juba nagunii ammugi teadaolevaid elulooandmeid siin niimoodi kõva häälega ja kõigi kolme kuuldes esitada. Aga Erkki Tinkeli ei paistnud tema kohmetust üldse tähele panevat. Kirjutamise lõpetanud, kuivatas õpetaja hoolikalt sule puhtaks ning pani selle siis tagasi tindipoti kõrvale puidust alusele. Nüüd ristas ta laua peal oma vanad kortsulised käed ja teatas:
„Järgmisel kahel pühapäeval kuulutan ma teie kihluse siis siinsamas, oma koduse jumalapalvuse ajal maha ja kolmandal pühapäeval, 25-ndamal juulil, kohe pärast viimast mahakuulutamist sõlmin ma teie abielu ka meie taevase isa enda palge ees.”
Noored tõusid selle peale nagu käsust püsti ning lühidalt vana mehega jumalaga jätnud, hakkasid mõlemad kiiruga köögiukse poole liikuma. Seda nad enam ei näinudki, kuidas Erkki Tinkeli tõstis veel nagu õnnistuseks oma soonilise käe ja neile õhus ristimärgi saatjaks järele tegi.
Kirikuõpetaja majast väljunud, tahtis Helena külateed mööda tagasi kodu poole kõndima hakata. Aga nagu oma mingi juba varasemalt tehtud plaani kohaselt haaras Antti oma mõrsjal nüüd äkki tugevasti käest kinni ning hakkas neiut vedama hoopis vastupidises suunas. Sinnapoole, kus Venjõe käärus kössitas neile mõlemale ammugi tuttavaks saanud pisike küünikökats. Helena, teise mõtted ja kavatsused sealsamas läbi näinud, lippas veel vaid korra üle õla tagasi küla poole vaadates noorele mehele järele.
Küüniukse väljaõppinud liigutusega lahti vedanud, lasi Antti oma pruudil ees sisse minna. Helena läks otsejoones ruumi tagumisse nurka ja istus sinna neile mõlemale juba varasemast kindlaks kujunenud paika heinte peale maha, jäädes südame kloppides teise järelejõudmist ootama. Küllap uuris noormees enne ukse seestpoolt sulgemist veel hoolikalt järele, ega nende tulekut mõni soovimatu silmapaar äkki juhtumisi pealt näinud. Sakslased poleks iialgi sellega nõus olnud, kui oleksid teada saanud, et keegi kohalikest oli pähe võtnud nende tulevaks talveks hobustele varutud kallihinnalist heina lihtsalt niisama heast-paremast tallama tulla. Aga kuhu mujale neil Anttiga siin külas siis üleliigsete silmapaaride eest ikka niiväga minna oli?
Helena vedas suure sõõmu värsket ja magusat heinalõhna endale sügavale kopsudesse ning tundis, kuidas küüni hämar valgus pani tal südame ootusärevusest veel rohkem põksuma. Kahe hõreda seinalaua vahelt tema kõrval paistis küüni sisse suviselt soe ja hele päikesekiir, vedades tolmusesse õhku särava triibu ning joonistades heleda kriipsu üle ta paljaste peenikeste säärte. Miskipärast tõi kõik see Helenale aga äkki meelde hoopis ema vast küpsetatud pruuni krõbeda koorikuga leiva. Ta neelatas tahtmatult, tundes, kuidas suu sülge täis vajus ning magu samal hetkel tühjusest korinal kokku tõmbus. Olgugi, et kõige hullema nälja-aja olid siinsed inimesed jaksanud praeguseks ilmselt juba üle elada, ei tähendanud see ju hoopiski, et söögiga nüüd kellelgi priisata oleks olnud. Seda, millal tema ise oli viimati kõhu korralikku toitu täis süüa saanud, Helena ei mäletanudki vist enam.
Aga siiski – sellest polnudki tegelikult ju rohkem kui ainult mõned vaevalised kuud möödas. Kui sakslaste hobune ühel udusel maikuu hommikul natuke kaugemal heinamaal rohtu näsides täiesti ootamatult miini otsa astus, tegid fritsud keset küla lõkke maha ning küpsetasid suurte raudpannide peal setukast saadud liha ära. Et seda head kraami rohkem kui küllaga sai, kutsuti ka kõik külas elavad naised ja lapsed pidusöögist osa saama. Helena meelest polnud ta ealeski varem oma elus midagi nii maitsvat söönud! Ent peale selle suure rahulolutunde, mis täis kõht ja rammus toit talle tookord valmistas, ei saanud ta sealjuures siiani meelest oma ema nägu. Endal kõht magusat rooga kurguauguni täis vitsutatud, oli Hilma pannil kuhjas olevat liha vaadates äkki suure häälega nutma hakanud. Alles hiljem õhtul kodus oli ema vaikselt poetanud: „Kahju, et see hobune juba paar aastat tagasi ära lõppeda ei osanud.”
Esialgu polnud Helena ema öeldud sõnadest nagu arugi saanud. Ent kui ema jäi seejärel looritatud pilguga akna poole vaatama, nagu oleks ta pimendamiseks klaaside ette pandud paksust tekist läbi näha suutnud, oli Helena lõpuks mõistnud. Säärase pilgu tõi ema silmadesse ainult üks mälestus – Aino-Helmi!
Helena ohkas sügavalt. See 1941. aasta näljatalv oli siinmail senini kõige rängem olnud ja viinud endaga igaveseks kaasa suure hulga inimesi. Eriti varajane külm oli hävitanud pea kogu saagi ning mis sõjaväljale mobiliseeritud meestest küladesse maha jäänud naistel ja lastel enne talve suure vaevaga salvedesse-aitadesse oli õnnestunud koguda, sellegi natukese olid sakslased tugevama õigust kasutades lihtsalt minema viinud. Eks nälg oli ju tookord neilgi kõhtu näpistanud.
Ning nagu salve kogutud põllusaagist veel küllalt poleks olnud, olid sakslased hakanud üksvahe veel ka külas ringi käima, et lehmi ära viia. Niipaljukest ikka halastati, et nendes peredes, kus lapsed olid, lehmad alles jäeti.
Kõige enne suridki tol talvel just noorusest nõrgad ning vanadusest väetid. Ja haiged inimesed. Peale pooleteiseaastase Aino-Helmi oli nende lähedastest manalateed läinud ka Helena vanaonu Juho. Ja olgugi, et pisikese õekese kaotus oli olnud midagi sõnulseletamatult trööstitut, polnud sellega siiski seotud säärast võigast ja õõvastavalt jubedat mälestust nagu vanaonust tema viimastel elukuudel. Juba varem näljast üles paistetanud, oli Juho oma viimastel elunädalatel paisunud lausa nii suureks, et pärast surma tuli teda mitme inimese jõuga kirstulaudade vahele pressida. Helenale oli siiani mällu sööbinud pilt sellest, kuidas tema enda isa, Juhani, kes oma vasaku jala puudumise tõttu samuti Vene sõjaväljale saatmiseks kõlbmatuks oli tunnistatud, surnud Juho-onule pooleldi peale istus, et viimast oma keha raskusega kirstu mahutada. Sealjuures oli isa puust jalg tonksinud ikka uuesti ning uuesti õõnsate kopsatustega vastu põrandat.
Ent kui Helena siis järgmisel hommikul läks vanaonule hüvastijätuks paari käbidega kuuseoksa viima, leidis ta toolidele tõstetud kirstu alt maailmatuma suure veeloigu eest. Hämmastunult oli ta seda lausa väikese lombi mõõtu veesilma vaatama jäänud, kuni ka vanaema sinnasamasse tuppa korraks sisse oli astunud. Kui Helena polnud osanud kummalisele nähtusele mingit mõistlikku seletust anda, siis vanaemale kui hoopis elukogenumale inimesele oli asi olnud kohe esimesest silmapilgust selgemast selgem. Ja kui siis kirstu kaas üles tõsteti, nägi ka Helena ise oma suureks õuduseks, et veel eelmisel päeval seapõiena paksukesest mehest ainult väike kämbar luid ja nahka kirstupõhja alles oli jäänud. Kõik ülejäänu oli üheainsama ööga vanaonust välja, kirstu alla põrandale valgunud.
Et mitte sinnasamasse oksele hakata, oli Helena tookord suure kiiruga uksest välja, külatänavale jooksnud. Alles värske ja karge kevad-talvine õhk olid tal enesetunde pikapeale natuke paremaks teinud. Ent veel siiani tundis noor naine oma kõhupõhjas vastikut pööritust, kui ta toonase vaatepildi peale mõtlema juhtus.
Hoopis teine lugu oli pisikese Aino-Helmiga. Nagu enamikul siinmail 1940. aasta paiku sündinud lastest, nii oli ka Hilma pisitütrel suur punnis kõht ja hirmpeenikesed käed ning jalad. Pideva nälja ja viletsa toidu pärast vaevlesid paljud siinsed väike lapsed rahhiidi käes. Aga kuidas või kes neid pisikesi siis ikka aidata oleks saanud. Rohkemat suhupanemiseks polnud ju kellelgi. Helena mäletas väga hästi, kuidas ema oli tol ajal kohe hommikul, vaevalt esimeste päikesekiirte ilmumisel, endale paksud talveriided selga pannud ning vaatamata paukuvale pakasele lähedasele põllule läinud. Lootuses, et tal õnnestub jäisest maast ja paksu lumevaiba alt kasvõi mõned külmunud kapsalehed labidaga välja raiuda. Pärastlõunal uuesti samale teekonnale minnes oli ema tihtipeale ka Helena venna – toona vaevalt 12-aastase Simo – põlluretkele kaasa võtnud.
Terve nende pere teadis nüüdseks hästi, kuidas maitses supp, millesse oli lisaks mõnele hulpivale kapsalehele ja käputäiele kartulitele ka peeneks jahvatatud puukoort piima sisse pehmeks keema pandud. Ainult et – silma võid sa ju sedaviisi leeme paksusega ära petta, aga kõhtu mitte. Eks inimese sisikond oskab eksimatult vahet teha, kas supp on rammus ja toitev või ainult petukaup. Ainuke, mis neid kõiki tol talvel kindlast näljasurmast päästis, oligi nende lehma antud piim.