Lennujaam. Sergei Loiko
Читать онлайн книгу.
peaaegu nähtamatuna, peenikese, otsekui olematu siluetina punaste juuste pilves. Vaevu suutsid nad joosta koju, täpsemalt öeldes voodini. Või ei jõudnudki päriselt sinnamaani joosta. Üksikasju ta enam ei mäletanud. Mäletas, et armastas Ksjušat meeletult.
Mäletas, kuidas nad olid teineteisele raamatuid ette lugenud, olid naeru kätte suremas, lausa veeresid põrandal, kui Aleksei püüdis tegelasi teatripäraselt matkides lugeda ette kapten Miljaga ülekuulamise stseeni „Tšonkini ebatavalistest seiklustest” („Ich bin arbeiten in russisch Gestapo”).
Mäletas, kuidas nad puhkepäeviti olid sõitnud seenele Tveri oblastisse, 250 kilomeetri kaugusele Moskvast, neli tundi sinna ja neli tagasi. Et lihtsalt istuda jõe ääres, vaadata roostes katusega madalat, maad ligi kirikut teisel pool jõge. Et süüa Ksjuša küpsetatud maitsvaid kapsapirukaid ja tema sissetehtud krõmpsuvaid kurke erilises magusas marinaadis, murul istudes juua selle hommikusöögi peale kuuma kohvi Ksjuša termosest ja teed Lapsang Souchong Aleksei termosest. Ksjuša naeris, nihkus temast eemale, ütles, et Aleksei tee lõhnab jalanartsude järele. Mida ta üldse teadis … jalanartsudest?
Need olid unustamatud väljasõidud Aleksei „vaiksesse kodukanti”, nagu mees ütles, tsiteerides oma lemmikut Nikolai Rubtsovi. Nad istusid õnnelikuna, lõdvestunult, rahulikult ja vaikselt kaldal, sellelsamal kohal, kus Aleksei oli juba kümneaastase poisikesena ujunud üle jõe, sõudes ühe käega. Nagu Tšapajev. Teises, kõrgele pea kohale tõstetud käes oli tal olnud korv riiete ja paelupidi kokku seotud ketsidega. Ujunud üle saja meetri laiuse jõe, oli ta pannud end kiiresti riidesse ning läinud kogu päevaks lõpmatusse männimetsa, kus korjas seeni, sõi marju ja jõi metsaojast jäist vett.
Päeva lõpus, kui mastimännid heitsid päikesepaistel pikki varje, istus ta täis korviga päevasoojale kuivale valgele samblale, valas oma varanduse korvist välja, sorteeris seened suuruse järgi ja pani need korralikult üksteise kõrvale korvi tagasi. Alguses päris põhja suured, viltused ja inetud, murdunud kübaraga, ning siis kõige tugevamad, kõige väiksemad ja ilusamad kuhjas peale. Ja valmis natüürmordile sättis ta ilu pärast vaarikaoksa lillakate mahlast pakatavate marjadega. Iga selline korv oli kunstiteos.
Ta teadis metsas iga rada, oja ja küngast, teadis, kus kasvavad punapuravikud, kus kivipuravikud, kus kukeseened, kus krõmpsud kuuseriisikad roheka kübara ja punaka tilgaga lõikekohas. Teadis, kus võib mustikatest kõhu täis süüa, kus näha ussi ja kus põtra, kus nagu hirmutavas muinasjutus võib tunda tõelise metslooma – karu – teravat lõhna.
Ükskord oli ta näinud, kuidas karu teisel pool väikest raba asjalikult ja põhjalikult põõsast vaarikaid sõi. Võlutuna nagu kivisammas oli Aljoša seisnud umbes kolme- või neljakümne meetri kaugusel sellest suurest erkpruuni karvase seljaga loomast, tal polnud jõudu end liigutada.
Õhtul metsast välja tulles kohtas ta kaldal istuvaid külamutte, kel olid rätikud peas ja pikad kleidid seljas, need kirendasid nagu eri värvi pleekinud lappidega paigatud tekid, naised ootasid ülevedajat. Nende kõrval maas seisid kolme- ja viieliitrised plekist piimanõud, täis mustikaid ja sinikaid, mida nad kuidagi sündsusetult saagiks nimetasid.
Nende sekka juhtus mõnikord ka üks mees, ätt Komar (Komarov). Pikk ja kõhn nagu ritv, kurt ja hallipäine vanatoi, nii suvel kui ka talvel kandis ta uhkelt ühte ja sedasama vormipluusi ning peas oli tal kasaka 1914. aasta vormimüts. Vanusest ja jõuetusest hoolimata oli tal eriline, sõjaväelase rüht. Ätt Komar oli sõdinud Esimeses maailmasõjas Saksa rinnetel ja teda oli „gaasiga mürgitatud”.
Poolpime taat korjas oma suure korvi täis ussitanud ja lötse kõikvõimalikku värvi pilvikuid – kollaseid, punaseid, sinakaid ja pruune –, ainult neid jalge ees ta silmad seletasid. Ätt söötis nendega lehma ja vasikat.
Nii istusid nad kõik tunni või kaks järsul liivasel kaldal. Ootasid, kuni neid märkas puutükist tehtud jalaga paadimees Nikolai ning soostus oma pika ja laia värvimata, ainult õlitatud ja tõrvast magusalt lõhnava lootsikuga neile järele tulema. Ta viis nad tagasi külasse, võttes igalt eidelt kümme kopikat, Komari ja Aljoša viis ta üle tasuta. Enne teele asumist korraldas onu Nikolai vastaskaldal tingimata etenduse, tantsiskles oma kargul ja hõikas venivalt: „Ja kus te talvel oliteeeeeeee?”
Onu Nikolai aerutas lühikeste tõmmetega, kallutamata end ette või taha, selg laudsirge. Seilas minutit kümme, mitte vähem. Eided, kes lõhnasid isuäratavalt ja peibutavalt higi, piima ja veidi kuse järele, naersid ning palusid Aljošal laulda. Tal oli kandev hääl, täiskasvanulikult vali, ta laulis meelsasti ja venivalt „Saare tagant (kes teab millise) ujus välja keset voolu …”, saamata ise aru, millest ta nimelt laulab.
Lai jõgi kandis tema kõlava laulu kajana allavoolu loojangule vastu. Tema kõrval istuv naine, too noorem, aastat kolmkümmend või kolmkümmend viis vana, silitas oma mustikatest sinkja käega Aleksei karme lokke. Naise hea pehme käsi, naisterahva tugev vürtsikas lõhn, poisi kondise keha vastu surutud tugeva lihava puusa soojus – kõik see kokku oli Aleksei lapsepõlve üks tugevamaid seksuaalseid elamusi.
Kuidas ta oleks tahtnud lõpmata kaua seilata paadis selle noore naise kõrval, panna pea tema sülle ja temaga igaveseks kokku jääda!
See oligi Aleksei vaikne kodukant. See jõgi, need seened ja marjad, see vesikasvude vürtsikas lõhn, läikiva selja rasvapolstri või lihastega mänglev karu, soe aromaatne noor naine, kes oli pistnud sõrmed poisi juustesse …
Nüüd oli sellest kõigest järele jäänud ainult „seesama mets, seesama õhk ja seesama vesi”…
Saanud isaks ja seejärel ühel päeval ka vanaisaks, ei mõistnud
Aleksei kogu oma püüdmisest hoolimata kuidagi, mispärast olid tema vanemad, kes tulid puhkuse ajal teda külasse vaatama, lubanud tal üksinda ujuda üle nii laia ja külma jõe ning saata terved päevad mööda selles ürgses põlismetsas teisel pool jõge. Kuidas võis teda lubada üksipäini minna heasüdamlik vanaeideke Polina Trofimova, kelle juures ta elas kogu suve ning laupäeviti pidi vastu tahtmist võtma leili äsja köetud ja õlgedega vooderdatud Vene ahjus, kust otsekui just praegu olnuksid kätte võtnud ja oma raskeid tiibu lehvitades välja lennanud tahmast mustad haned-luiged? Ta mäletas tänase päevani õlise tahiga petrooleumipliidi hõngu.
Elekter toodi külasse alles 1976. aastal. Küla oli sajandeid seisnud Medveditsa jõe kõrgel kaldal, ajapikku jäi see tühjaks nagu tuhanded teised ümbruskonna külad Gaspromi õnnelikul ja tiinel ajajärgul, jõudmata ära oodata kogu Venemaa gasifitseerimist.
Aga jõgi oli jäänud samasuguseks ning viirastusliku küla halle viltu vajunud maju ja auklikke mustaks tõmbunud pilbastest katuseid võis ikka veel vastaskaldalt näha.
Kohalik elu oli kohutavalt inimvaeseks jäänud. Alguses said mehed sõjas surma ning siis jõid need, kes olid ellu jäänud, end surnuks. Siis heitsid hinge kolhoosi kõhnad lehmad. Siis käis alla ka kolhoos ise. Ja siis kolisid ära – kes surnuaeda, kes linna laste juurde – igivanad eidedki, kes kõrgele kaldale veel alles olid jäänud. Küla ise oma mahajäetud pühakojaga, uksed lahti murtud ja väikeste akende klaasid puruks löödud, otse kuplist välja kasvamas väike kidur kask, meenutas nüüd kalmistut.
Nüüd pori ja soo on seal,
kus käisin kunagi suplemas ma.
Mu vaikne kodukant seal,
ei ealeski seda unusta ma … 10
Ühel sellisel imelisel päeval oli neil, temal ja Ksjušal, jälle nagu lapsepõlves korv täis korralikult laotud kivipuravikke ja punapuravikke. Ksjuša võttis kõik riided seljast ja läks külma vette ujuma. Ta ujus kaua ja nautides jõe keskele ning siis jälle tagasi.
Kui Ksjuša tugevad käed olid ta veevahus selili tagasi toonud, tõusis naine veest nagu Botticelli Venus, üleni suurtes tilkades, mis voolasid alla mööda roosasid püstiseid rinnanibusid ja lihaselist kõhtu ihaldatud helepruuni kolmnurga juurde. Aleksei hüppas püsti, läks talle suure froteerätikuga vastu. Pühkis ta üleni kuivaks, siis äkki rebis endal kõik riided seljast ning embas naise tugevat jahedat keha …
Umbes
Nikolai Rubtsov „Mu vaikne kodukant”.