Lennujaam. Sergei Loiko
Читать онлайн книгу.
laubale ja mööda nägu alla veri. Neiu kuju peegeldus tumeda siluetina laternate kollaka udu niiske valguse loigus tema ees. Ta silmad olid kinni.
Aleksei laskus tütarlapse ette põlvili ja tegi mõned lähivõtted peaaegu otse näost, oodates, et neiu tuleb kohe teadvusele ja avab silmad.
Mõni sekund hiljem nii juhtuski. Neiu silmad ja huuled avanesid ühekorraga, ta oleks nagu sosistanud mingeid palvesõnu või palvet.
Aleksei vajutas päästikule ja võttis üheksa kuldset kaadrit. Kaamera plõksatused sundisid neiut uuesti silmi sulgema ja kössi tõmbuma nagu uut lööki oodates.
Korraga otsustas Aleksei endalegi ootamatult kontrollida, kuivõrd tõsine on neiu pähe löödud haav, kas ta saaks anda talle esmaabi, ning sirutas käe tüdruku näo poole. Neiu tegi äkitselt silmad lahti, tõmbas pea kogu jõust eemale, püüdis suuga kinni Aleksei käe ning lõi hambad sellesse.
Aleksei tõmbas käe ära, vaatas ringi ja nägi miilitsat, kes jooksis nende poole, kumminui käes. Kiire treenitud liigutusega keeras Aleksei kaamera rihma ümber käe, nii et see oli nagu osa randmest, võttis kahe käega neiu ümbert kinni ja vajutas ta asfaldil maha, toetades ühe käega tema pead tagantpoolt, ning varjas neiut oma kehaga, niipalju kui sai.
Põletav valu tabas alguses kaela ja siis kukalt, kui kumminui kaks korda täie hooga tema pihta langes.
„Kolja, Kolja, võtaks sind kurat, see on ju ajakirjanik. Jäta ta rahule. Peksa parem toda poissi seal!” hüüdis keegi mendile, kes kumminuiaga hoolsalt Aleksei selga nüpeldas.
Löögid lõppesid. Rautatud saabaste klobin sillutisel eemaldus kiiresti. Üsna lähedal keegi vingus, karjus ja nuttis. Peksmine jätkus.
Aleksei surus veel mõned sekundid neiut tugevasti vastu asfalti. Siis hüppas järsult püsti ja aitas ka neiul tõusta, surus ta enda vastu. Selleks hetkeks oli tütarlaps juba mõistnud, mis toimub, ega takistanud Alekseid juhtimast teda mööda Kreštšatikut alla Euroopa väljaku poole.
Ta jooksis mehe kõrval, surudes väikese külma peoga tugevasti mehe sõrmi.
Traumapunktis pandi neiu haavale paar õmblust peale, tehti kindlaks, et ajuvapustust tal ei ole ja ta jääb ellu, ning nad läksid seda optimistlikku uudist tähistama ööpäev läbi avatud restorani, millel oli lihtne nimi Maffia.
Sealt kahe sajagrammise portveiniklaasi vahelt saatis Aleksei toimetusse sellesama foto Nikast – nii oli neiu nimi. Vaevalt oli foto jõudnud saidile, kui selle ostsid ära kõik põhilised uudisteagentuurid ja ajalehed. Aleksei oli andnud maailmale eksklusiivse kaadri. Hommikuks oli foto verise näoga Nikast, kes sõnatult taevast anus, levinud üle kogu maailma ning jäi kauaks kõigi Maidanil ettetulnud järgmiste dramaatiliste ja kangelaslike sündmuste sümboolseks visiitkaardiks.
„Kuidas sul küll on modelliga vedanud, Aljošake! Kallis, ole ettevaatlik!” saatis Ksjuša talle kahemõttelise SMS-i, niipea kui Nika foto oli ilmunud Los Angeles Heraldi saidile. Aleksei oli juba kakskümmend või rohkemgi aastat olnud selle Ameerika Ühendriikide suure ajalehe koosseisuline fotograaf.
Samal ajal olid Aleksei ja Nika Maffias juba paar tundi elavalt vestelnud, nii et Aleksei oli koguni unustanud oma jet lag’i. Rääkis põhiliselt Nika, Aleksei sai peagi teada, et neiu oli kakskümmend kaks aastat vana, pärit Volõõnia Vladimirist (huvitav, kas seda kohta oli Google Mapsist või Yandexi kaartidelt üldse võimalik leida?). Ta oli Kiievi riikliku ülikooli filoloogiateaduskonna viimase kursuse üliõpilane.
Tal olid suured ja säravad silmad, just nagu ta ise määratles – austrikarva. Hääl oli mahlakas ja kõlav. Sellise häälega lauldakse arvatavasti ukraina rahvalaule. Kuid Nika ei laulnud. „Mul ei ole muusikalist kuulmist,” ütles ta sellesama madala, peaaegu et kontraaldi häälega, mis ilmtingimata paneb kõlama mingid mehelikud keeled ja sunnib vaatama vestluskaaslasele näkku veelgi tähelepanelikumalt.
Nika oli natuke alla keskmist kasvu. Vaevalt oleks saanud teda kõhnaks nimetada, kuid ilmselt ei olnud ta ka ülekaaluline. Näonahk oli puhas ja kergelt tõmmu, vähimagi meigita, korralik sirge nina, pidevalt naeratavad tundelised huuled, mis varjasid väikeste ühtlaste ja väga valgete hammaste rida, näost õhkus orgaanilist, teesklematut positiivsust, kuigi tollele kohtumisele eelnenud sündmused olid olnud vägagi dramaatilised.
Kogu tema olemuses oli midagi tabamatult idamaist või lõunamaist. „Ma kohtasin poolkuukulmudega piigat …” laulis Aleksei omaette. Nika rääkis vene keelt väga hästi, tõsi, mõnikord lõid läbi selgelt ukrainalikud lustakad intonatsioonid, need sarnanesid valguslaikudega Kuindži maalidel, toredate ukraina kõnekeelepäraste konstruktsioonidega.
Ta sobis ideaalselt nõukogude filmikunsti peakangelanna esimese sõbranna rolli: reibas, avatud, siiras, energiline, positiivne, õppetöö eesrindlane, lööktööline, kaunitar, komnoor, sportlane.
Temast õhkus noore terve naise loomulikku aroomi, mida polnud põhjust maskeerida ka kõige parema lõhnaõliga.
Riides oli ta lihtsalt ja kergelt. Teksased, nüüd juba auguga marraskil põlve kohal, kõrge kaelusega sviiter. Kapuutsiga jope. Ei mingeid ehteid kaelas ega sõrmes, ainult kaks looduslikku pärlit väikestes kenades kõrvades. „Peigmehe kingitus,” ütles ta uhkelt ja naeris oma mahlakat naeru. Oli see nüüd tõde või nali. See naer ja portvein mähkisid ööpäeva magamata Aleksei enda soojusesse ja rammestusse, mida tunned kohtumisel lähedase inimesega, armastatud sõbraga …
Aleksei naeratas ja tõstis pokaali.
Nika jõi jääkülma Proseccot, rääkis vahetpidamata oma elust, õpingutest, sõbrannadest, Kiievist, poliitikast, naljatas ja naeris. Adrenaliinitulv tegi oma töö. Sealjuures jõudis Nika helistada läbi oma sõbrad ja selgitada välja, et paljud üliõpilased olid vahistatud ja saatsid ülejäänud osa ööst mööda miilitsas, mõned olid sattunud haiglasse ning protestimarss Kreštšatikul oli juba määratud 1. detsembrile algusega kell üks päeval.
Kui nad hommikul lahku läksid, oli kell juba seitse läbi. Aleksei läks jalgsi oma hotelli Dnipro – klassikalisse prügiämbrisse alates teenindamisest ning lõpetades restorani menüüs märgitud saia- ja leivaviilu hinnaga.
Nika sõitis taksoga ühetoalisse korterisse, mida ta koos sõbrannaga üüris Tarassovka tänavas, üsna ülikooli kõrval, samuti kesklinnas, Botaia kõrval, nagu ta botaanikaaia kohta naljakalt ütles. Just nimelt Botaed, Minkab …
Alles hotelli ukse juures taipas Aleksei äkitselt ootamatu nördimusega, et nad ei olnud vahetanud telefoninumbreid.
„Kus on see tänav, kus on see maja? Kus on see preili, kellesse armunud olen?” laulis ta liftis endale nina alla totakat laulukest sama totaka Nõukogude filmi hädavaresest kangelasest, keda hüüti Maksimiks.
Kui lift kriginal ja aeglaselt teda üles üheteistkümnendale korrusele vedas, tuli talle meelde, et ta ei olnud vastanud Ksjuša SMS-ile ning oli unustanud talle helistada.
Äkki tundis ta tuikavat valu vasaku käe randmes, pöidla ja nimetissõrme vahel. Nika väikesed hambad olid tekitanud sinna ühtlase punase paistetuse.
Talle tuli meelde, et ka Nika ei olnud tema juuresolekul oma peigmehele helistanud …
III PEATÜKK
ANDREI – POKSIJA
„OODAKE MEID, VEEL KOHTAMATA KOOLIÕDEDEST PRUUDID VÄIKESTES ASFALTEERITUD LÕUNAMAA LINNADES! …”
16. JAANUAR 2015
Hommik maailma tagumikus, nagu ütlesid lennujaama kohta küborgid ise, algas rahulikult, aga lõppes traagiliselt.
Andrei, kelle kutsung oli Poksija, kahekümne kolme aastane ilus noormees, oli ainuke, kes ei tahtnud, et onu Ljoša (nii hakati Alekseid kutsuma peaaegu tema esimesest lennujaamas viibimise päevast peale) teeks tast fotoportree. Kõik teised küborgid poseerisid meelsasti ja lasid end lahingute vaheajal pildistada, seda enam, et kangelaslikku fooni polnud vaja otsida. Neil ei olnud isegi vaja oma osasse sisse elada. Nad olid äsja ühest lahingust tulnud ega olnud