Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu. Elizabeth Gilbert
Читать онлайн книгу.
sisehäälele, mis manitses, et sellise jaburusega tegelemine on enese liigne poputamine, pealegi mõttetu. Ta surus maha koleda kohmetuse, et on ainus keskealine naine jääl tillukeste sulgkergete üheksa-aastaste tüdrukute keskel.
Ta lihtsalt uisutas.
Kolmel hommikul nädalas ärkas Susan enne koitu ja uisutas ühe uneähmase tunni enne tööpäeva algust. Ta uisutas, uisutas ja uisutas. Jah, see meeldis talle sama palju nagu varem. See meeldis talle veel rohkem kui kunagi varem – võib-olla sellepärast, et nüüd, täiskasvanuna, oskas ta hinnata õnnetunde väärtust. Uisutamine tekitas temas tunde, et ta on elus ja eatu. Kadus tunne, et ta on pelgalt tarbija, üksnes argikohustuste ja ülesannete kogum. Ta tegi endast midagi, tegi endaga midagi.
See oli pööre. Sõna otseses mõttes pööre, kui ta jääl tiireldes taaselustus, ikka pööre pöörde järel …
Palun pange tähele, et mu sõbratar ei võtnud end töölt lahti, ei müünud kodu maha, ei lõiganud läbi sõprussidemeid ega kolinud Torontosse, et treenida seitsekümmend tundi nädalas olümpiatreeneri käe all. Ei, see lugu ei lõpe ka meistrivõistluste medalitega. Ei peagi lõppema. Tegelikult ei lõpe see lugu üldse, sest Susan käib endiselt mitmel hommikul nädalas uisutamas – lihtsalt sellepärast, et uisutamine toob tema ellu ilu ja ülevust, mida ta ühelgi teisel viisil ei leia. Seda ülevust tahaks ta oma maises elus veel võimalikult palju kogeda.
Muud midagi.
See ongi see, mida ma nimetan loovaks eluks.
Iga inimese loova elu rajad ja tulemused on muidugi isesugused, aga üht võin ma kindlalt öelda: loov elu on võimendatud elu. See on avaram, õnnelikum ja pagana palju huvitavam elu. Elada niimoodi, tuua järjepidevalt ja visalt ilmale kalliskive, mis on teisse peidetud – see on juba iseenesest kaunis kunst.
Loovas elus peitubki suur võluvägi.
HIRMUS, HIRMUS, HIRMUS
Räägime nüüd vaprusest.
Kui teis on vaprust, et endas peituvad kalliskivid ilmale tuua, on see lihtsalt suurepärane. Arvatavasti tegeletegi juba väga huvitavate harrastustega ja teil pole seda raamatut vaja. Jätkake samas vaimus.
Aga kui teis ei ole vaprust, siis püüame seda ühiselt natuke juurde saada. Nimelt on loov elu teerada julguse juurde. Me kõik teame seda. Me kõik teame ka seda, et kui sureb vaprus, siis sureb ka loovus. Me kõik teame, et hirm on trööstitu kalmistu, kus palav päike närvutab unistused. See on kõigile teada, lihtsalt vahel ei oska me selle teadmisega midagi peale hakata.
Loen üles mõned ohtratest hirmudest, mida tuntakse loova elu elamise ees:
Te kardate, et olete andetu.
Te kardate, et teid tõrjutakse, arvustatakse, naerdakse välja, ei mõisteta või – mis kõige hullem – ei panda millekski.
Te kardate, et teie loomingule pole turgu, niisiis polegi mõtet luua.
Te kardate, et keegi teine on seda juba teinud, ja paremini.
Te kardate, et kõik teised on seda teinud, ja paremini.
Te kardate, et keegi varastab teie ideed, niisiis on parem neid igavesti varjata.
Te kardate, et teid ei võeta tõsiselt.
Te kardate, et teie töö pole poliitiliselt, emotsionaalselt ega kunstiliselt küllalt tähtis, et muuta kellegi elu.
Te kardate, et teie unistused on piinlikud.
Te kardate, et ühel päeval vaatate oma loomingulistele püüdlustele tagasi ning peate neid tohutuks aja, jõu ja raha raiskamiseks.
Te kardate, et te pole nii distsiplineeritud, nagu vaja.
Te kardate, et teil pole õiget tööruumi, raha ega vaba aega, et saaksite leiutamisele või uurimisele keskenduda.
Te kardate, et teil pole õiget väljaõpet ega haridust.
Te kardate, et olete liiga paks. (Ma küll ei tea, mis on sel loovusega pistmist, aga kogemused on õpetanud, et enamik meist kardab, et on liiga paks, nii et pangem see igaks juhuks ärevuste loetellu kirja.)
Te kardate, et paljastate oma saamatuse, lolluse, võhiklikkuse või eneseimetluse.
Te kardate, et teie paljastused teevad omastele meelehärmi.
Te kardate sõprade ja töökaaslaste arvamust, kui te oma tõe kõva häälega välja ütlete.
Te kardate valla päästa oma sisemisi deemoneid ega taha oma sisemiste deemonitega mingil juhul kokku puutuda.
Te kardate, et teie parim töö on juba ammu tehtud.
Te kardate, et te pole parimat tööd teinudki.
Te kardate, et olete loovuse nii kauaks unarusse jätnud, et see ei virgu enam iial.
Te kardate, et olete liiga vana, et alustada.
Te kardate, et olete liiga noor, et alustada.
Te kardate, sest kunagi läks teil miski nii hästi, et enam ei saa miski hästi minna.
Te kardate, sest teil pole kunagi miski hästi läinud, nii et milleks vaeva näha?
Te kardate, et teil õnnestub üksainus asi.
Te kardate, et teil ei õnnestu mitte miski …
Teate, mul pole tervet päeva raisata, nii et aitab hirmude üleslugemisest. See nimekiri oleks nagunii lõputu, masendav takkapihta. Võtan selle kokku niimoodi: HIRMUS, HIRMUS, HIRMUS.
Kõik on nii kuradima hirmus.
OMA NÕRKUSE KAITSMINE
Palun saage aru, et ma räägin hirmust nii asjatundlikult ainult seepärast, et tunnen seda nõnda hästi. Ma tunnen hirmu läbi ja lõhki, pealaest jalatallani. Olen olnud kogu elu kartlik. Ma sündisin kartlikuna. Ma ei liialda; küsige kellelt tahes mu peres – nad kõik kinnitavad, et ma olin erakordselt pelglik laps. Mu kõige varasemad mälestused seostuvad hirmuga, nagu enam-vähem kõik mälestused, mis järgnevad kõige varasematele.
Kasvades kartsin lisaks üldtuntud ja harilikele lapsepõlveohtudele (pimedus, võõrad, basseini sügav ots) tervet hulka läbi ja lõhki head (lund, igati toredaid lapsehoidjaid, autosid, mänguväljakuid, treppe, „Seesami tänavat”, telefoni, lauamänge, toidupoodi, teravaid rohukõrsi, iga uut olukorda, kõike, mis julges end liigutada jne jne jne).
Olin tundlik, läksin kergesti endast välja ja sain vähimastki häirimisest nutuhoo. Isa hüüdis mind ärritudes Halehelmeks. Ühel suvel, kui olin kaheksa-aastane, sõitsime Delaware’i randa. Ookean vapustas mind nii kangesti, et ma püüdsin vanematele auku pähe rääkida, et nad keelaksid kõigil rannas olijatel lainetesse minna. (Oleksin tundnud end palju mõnusamalt, kui kõik oleksid rahulikult rannalinal raamatut lugenud. Oli seda siis liialt palju palutud?) Kui oleksin saanud oma tahtmist, siis oleksin istunud kogu koolivaheaja – tegelikult lausa kogu lapsepõlve – toas ema süles hämaras valguses, kõige parem veel, külm niiske lapp laubal.
Kole öelda, aga laon selle siiski lagedale: arvatavasti oleks mulle väga meeldinud Münchhauseni sündroomiga ema, kes oleks minuga kaasa mänginud, tehes näo, et ma olen lakkamatult haige, nõrk ja suremas. Kui oleksin saanud pisimagi võimaluse, oleksin ma säärase emaga täielikult ühel nõul olnud ning hakanudki läbi ja lõhki abituks lapseks.
Aga mul polnud niisugust ema.
Mitte sinnapoolegi.
Mul oli hoopis selline ema, kes ei lasknud endaga mängida. Ta ei mõelnudki mu teatriga kaasa minna ja küllap on see mu elu suurim vedamine. Mu ema kasvas Minnesota farmis, ta oli sitkete Skandinaavia immigrantide uhke järglane ega kavatsenudki üles kasvatada mingit hädapätakat. Seda poleks ta oma südametunnistusele võtnud. Ema tegi plaani, kuidas vabastada mind hirmust, mis oli oma alastuses tegelikult lausa koomiline. Ta sundis mind igal sammul tegema just seda, mida ma kõige rohkem kartsin.
Kardad ookeani? Mine ookeani!
Kardad lund? On aeg minna lund rookima!
Ei