Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu. Elizabeth Gilbert
Читать онлайн книгу.
ei tahtnud nimme hakkama saada. Viivitasin, venitasin ja värisesin. Olin valmis peaaegu kõigeks, et tõestada, kui hädine ma olen nii hingelt kui ka ihult.
Ema vastus oli ikka üks: „Ei ole sa midagi.”
Hakkasin aastaid vastu ema vankumatule usule mu jõusse ja võimetesse. Millalgi puberteedieas sain viimaks ühel päeval aru, et ma sõdin ikka väga imeliku eesmärgi nimel. Ma püüan kaitsta oma nõrkust? Kas see on tõesti see mäetipp, millel ma tahan surra?
Nagu öeldakse: „Kes kaitseb oma puudusi, ei pääse neist iial.”
Miks ma õieti tahan oma puudustega leppida?
Ei tahtnudki, nagu välja tuli.
Ma ei taha ka seda, et teie omadega lepiksite.
HIRM ON TÜÜTU
Aastate jooksul olen sageli pead murdnud, mis sundis mind viimaks lausa üleöö Halehelme mängimisest loobuma. Kindlasti aitas kaasa mitu asjaolu (karm ema, suureks kasvamine), aga kõige rohkem vist siiski see, et hirm tüütas mind ära.
Kõiki teisi oli mu hirm teadagi ammuilma tüüdanud, aga alles puberteediea keskpaiku hakkasin sellest ka ise tüdinema. Usun, et hirm läks mulle tüütuks samal põhjusel, miks hirm tüütas Jack Gilbertit: sest iga päev kordus üks ja sama.
Umbes viieteistkümneaastasena jõudis mulle viimaks pärale, et hirm on kohutavalt üksluine: ei sügavust, ei sisu, ei toimet. Märkasin, et hirm ei muutu, ei paku rõõmu, üllatusi ega ootamatuid lõppe. Hirm oli laul, mis koosnes ühestainsast noodist, õieti ühestainsast sõnast, ja see sõna oli: „jäta!” Hirmul polnud pakkuda midagi huvitavamat ega peenekoelisemat kui üksainuke rõhutatud sõna, mis ketras end täie võimsusega lõputult ringiratast: „jäta, jäta, jäta, jäta!”
See tähendab, et hirm langetas alati etteaimatavalt tüütuid otsuseid. See oli nagu raamat, mille lõpp palutakse valida lugejal endal, ainult et lõpp on alati üks ja sama: mõttetu, olematu.
Veel taipasin, et minu hirmud on tüütud sellepärast, et need on täpselt samasugused nagu kõigi teiste hirmud. Jõudsin järeldusele, et kõigi hirmulaulul on täpipealt needsamad üheülbalised sõnad: „jäta, jäta, jäta, jäta!” Tõsi, ühe laul oli valjem, teise oma vaiksem, aga laul ise ei muutu iial, sest kõigile meile, inimlastele, antakse juba emaüsas kaasa ühesugune baashirm. Ja mitte ainult inimlastele. Kui liigutate kätt Petri nõu kohal, milles on kulles, siis paneb teie käe vari kullese värahtama. Kulles ei oska kirjutada värsse ega laulda, see ei saa iial tunda armastust, armukadedust ega võidurõõmu, selle aju on punktisuurune, aga ometi oskab ta vähimagi kõhkluseta karta tundmatut.
Mina samuti.
Nii me kõik. Aga selles pole midagi eriti imetlusväärset. Kas saate mu mõttekäigust aru? Ma tahan öelda, et keegi ei pälvi kiitust oskuse eest karta tundmatut. Hirm on teisisõnu sügav, iidne instinkt, evolutsiooniliselt hädavajalik … aga mitte kuigi tark.
Kogu oma noore peru elu jooksul olin ma keskendunud kartmisele, nagu oleks see olnud minu kõige huvitavam omadus, ehkki tegelikult oli see kõige lihtlabasem. Tõtt-öelda oli kartmine vististi mu ainus läbinisti lihtlabane omadus. Minus oli ainulaadset loovust, mul oli ainulaadne iseloom, minu unistused, tulevikuootused ja püüdlused olid ainulaadsed. Hirm aga polnud kõige vähimalgi määral ainulaadne. Mu hirm polnud haruldane käsitöötaies, vaid massikaup, mida on iga hariliku säästuka riiulid täis.
Ja sellele tahtsin ma rajada kogu oma isiksuse?
Kõige tüütumale instinktile?
Kõige lollimate kulleste paanikarefleksile?
Ei.
HIRM, MIDA ON VAJA, JA HIRM, MIDA EI OLE VAJA
Küllap arvate nüüd, et soovitan teil saada kartmatuks, et elada loovamat elu. Aga seda ma küll ei soovita, sest mul pole sellesse usku. Loovus on vaprate rada, seda küll, aga mitte kartmatute rada, ja nende vahel peab vahet tegema.
Vaprus tähendab seda, et tehakse midagi hirmuäratavat.
Kartmatus tähendab seda, et inimesel pole aimugi, mida tähendab hirmuäratav.
Kui teie elu eesmärk on saada kartmatuks, siis usun ma, et te olete valel rajal, sest ainsad pesuehtsad kartmatud, keda ma olen kunagi kohanud, olid sotsiopaadid ja mõned iseäranis hulljulged kolmeaastased – ja keegi neist pole mitte kellelegi hea eeskuju.
Tõde on selles, et hirmu on vaja – juba lihtsalt ellujäämiseks. Evolutsioon tegi hästi, et paigaldas teisse hirmurefleksi, sest kui te ei tunneks hirmu, siis oleks teie elu lühike, pöörane ja rumal. Te astuksite sõiduteele autode ette. Eksiksite metsa ja laseksite karudel end nahka panna. Hüppaksite Hawaii rannikul hiigellainetesse, ehkki ujute kehvasti. Abielluksite mehega, kes ütles esimesel kohtamisel: «Minu meelest pole inimesed monogaamseks loodud.»
Niisiis jah, hirmu on hädasti vaja, et kaitsta end tõeliste ohtude eest nagu need, mida ma äsja loetlesin.
Ent loovaks eneseväljenduseks pole hirmu vaja.
Tõsijutt, ei ole.
Mõistagi see, et luues pole hirmu vaja, ei tähenda, et hirm pead ei tõstaks. Uskuge, hirm tõstab alati pead, eriti siis, kui püüate olla leidlik või luua midagi uut. Loomevaim käivitab alati hirmu, sest loomevaim kutsub tegelema millegagi, mille tulemus on ebakindel, aga hirm vihkab ebakindlust. Hirm, mille teisse on programmeerinud evolutsioon, et oleksite ülivalvsad ja hullumeelselt tugevas kaitseseisundis, eeldab alati, et ebakindel tulemus saab tähendada üksnes verist, hirmsat surma. Üldiselt on hirm nagu kaupluse turvamees, kes peab end mereväe eriüksuslaseks: ta pole ööde viisi maganud, on Red Bullist üles ärritatud ja jaburas püüus kõiki „kaitsta” on võimeline omaenda varju pihta tulistama.
See kõik on täiesti loomulik ja inimlik.
Seda pole mingit põhjust häbeneda.
Küll aga tuleb sellega vägagi hoolsalt tegeleda.
RÄNNAK
Kohe ütlen, mismoodi mina õppisin hirmuga toime tulema. Võtsin juba ammu vastu otsuse, et kui tahan loovat elu – ja seda ma tahan –, siis pean ka hirmule ruumi jätma.
Palju ruumi.
Otsustasin, et pean looma piisavalt avara siseelu, et hirm ja loovus saaksid rahulikult koos eksisteerida, sest oli näha, et need jäävad nagunii alatiseks kokku. Tõtt-öelda tundub mulle, et hirm ja loomevaim on Siiami kaksikud, seda tõendab asjaolu, et loomevaim ei saa astuda ühtki sammu, ilma et hirm kõrval kõmbiks. Hirm ja loomevaim on pärit ühest üsast, nad sündisid korraga ja mõned elutähtsad elundid on neil ühised. Seepärast peamegi hirmuga ettevaatlikult ringi käima – olen märganud, et kui püütakse hirmu surmata, tapetakse seejuures pahatihti kogemata ka loomevaim.
Seepärast ei püüa ma hirmu tappa. Ma ei lähe selle vastu sõtta. Teen sellele hoopis ruumi. Palju ruumi. Iga päev. Ka praegu teen ma hirmule ruumi. Luban hirmul elada, hingata ja mugavalt jalgu sirutada. Mulle näib, et mida vähem ma hirmuga võitlen, seda vähem võitleb hirm vastu. Kui mina lõdvestun, lõdvestub ka hirm. Tõtt-öelda kutsun ma hirmu südamlikult igale poole kaasa. Koostasin hirmule isegi tervituskõne, mille kannan ette enne igat uut ettevõtmist või suurt seiklust.
See on umbes selline:
„Kallis Hirm! Loomevaim ja mina kavatseme minna rännakule. Ma mõistan, et sina tuled kaasa, sest seda teed sa alati. Mõistan, et sa usud, et sul on minu elus tähtis ülesanne täita ja sa võtad seda tõsiselt. Su ülesanne näikse olevat külvata täielikku paanikat alati, kui ma kavatsen teha midagi huvitavat, ja luba öelda, et sa täidad oma ülesannet oivaliselt. Taeva päralt, muidugi tee seda edasi, kui tunned, et pead. Aga ka mina kavatsen sel rännakul oma ülesannet täita, nimelt usinalt töötada ja keskenduda. Loomevaim täidab omakorda oma ülesannet ehk ergutab ja tiivustab. Meie sõidukis on piisavalt ruumi, nii et tunne end nagu kodus, aga püüa aru saada, et ainult Loomevaim ja mina langetame rännakul otsuseid. Ma saan aru ja lepin sellega, et sa oled meie perekonna liige, ega jäta sind kunagi meie