Demelza. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
ja nöbinina ümber juba praegu näpuotsatäis tedretähne.
Tuld ei olnud täna kaminasse tehtud ja hommikusöögist polnud samuti mingit märki. Ross roobitses süsi, aga need olid kustunud; ta võttis hakatist ja hakkas seda süütama, arutledes endamisi pahaselt, kuhu oli kadunud Jud. Ta teadis, et vaja läheb sooja vett, käterätte ja kausse, aga siin ei olnud midagi valmis sätitud. Pagan võtaks Choake’i ja tema häbematust: tohter polnud vaevunud isegi Rossi ära ootama, enne kui minema sõitis.
Nende kahe suhted olid olnud juba mõnda aega jahedad. Ross ei talunud doktor Choake’i tobedat naist, kes oli levitanud Demelza kohta kuulujutte, ja kui Ross kedagi ei talunud, polnud ta just eriti osav oma vastumeelsust varjama. Nüüd vahutas ta vihast, et on sunnitud kasutama tolle kangekaelse upsaka ja tagurliku lollpea teeneid, sest peale tolle pole miilide ulatuses ühtki arsti.
Kui halud hakkasid tuld võtma, tuli väljast Jud ning koos temaga paiskus sisse tuulehoog, mis tuuseldas köögis ringi.
„Akkab vist tormile kiskuma,” lausus Jud ja seiras Rossi oma punetavate silmadega. „Kas olete näind, määnne pikk must ummikas randa käüb?”
Ross noogutas kärsitult. Umblaine oli raskelt õõtsunud juba eilsest õhtupoolikust peale.
„Nujah, nüid on see akand igasse kanti murduma. Säänset asja on minu silmad arva näind. Jüsku piitsaga vemmeldass. Ummikas on lännü ja meri on täis valgeid tuusta nigu Joe Triggi abe.”
„Vaata Kate’i järele, Jud,” ütles Ross. „Ja tee vahepeal midagi hommikusöögiks. Ma lähen üles.”
Ross oli endale sellest arugi andmata juba mõnda aga kuulnud väljast tuule ulgumist. Nüüd vaatas ta magamistoa aknast välja ning nägi, et ummikas on tõepoolest murdunud ning merel hüplevad vahused laineharjad, jooksevad risti-rästi, otsekui oleksid pea kaotanud, ja paiskavad kokku põrgates üles veesambaid. Maal oli tuul alles iilitine, aga üle merepinna võis siin-seal näha tormamas keeriseid, väikesi ja sihituid, õelatest puhangutest takka piitsutatuid.
Kui Ross oli juures, püüdis Demelza end kõigest väest normaalselt ülal pidada, aga oli selge, et naisel oleks hea meel, kui ta ära läheks. Ross ei saanud teda aidata.
Rusutult läkski mees alla tagasi ja jõudis just õigeks ajaks, et võtta vastu Jinny ema proua Martin. Laia näoga, asjalik, prillid ees, astus ta aevastades kööki, sabas viis väikest last, kellega ta rääkis ja tõreles; neid, Jinny kaht vanemat ja tema enda kolme nooremat, polnud kellegi hooleks jätta, seletas ta Rossile; teretanud Judi, küsis ta Prudie järele, mainis head praeliha lõhna, uuris, kuidas läheb patsiendil, ja tunnistas, et on ise ka natuke tõbine, aga oli teinud endale enne äratulekut kuuma, veiniga tarretatud piima, kääris siis käised üles, käskis Jinnyl panna kuuma veega tõmbama põld-võõrkapsast ja veiste-südamerohtu, mis pidid aitama tüdrukut paremini kui kõik tohtrite imerohud kokku, ning oligi juba teisel korrusel, enne kui keegi jõudis midagi öelda.
Köögis paistis istuvat igal toolil laps. Reas nagu keeglikurikad laadal, ootasid nood hirmunult, kas ei aeta neid äkki minema. Jud kratsis pead, sülitas tulle ja kirus.
Ross läks tagasi võõrastetuppa. Laual oli puntras heegeldustöö, mille kallal Demelza eile õhtul ametis oli olnud. Selle kõrval lebas moeajakiri, mille Verity talle oli laenanud – midagi uut ja võõrapärast, mis oli tulnud Londonist ning milletaolist siin varem polnud nähtud. Tuba oli natuke tolmune ja segi.
Kell oli viisteist minutit kuus läbi.
Linnud täna hommikul ei laulnud. Hetk tagasi oli rohule langenud päikesekiir, aga kohe jälle kadunud. Ross vaatas jalakaid, mis visklesid siia-sinna, just nagu oleks maa hakanud värisema. Õunapuud, mis kasvasid varjulisemas paigas, paindusid ja näitasid lehtede alumist külge. Taevas kihutasid rasked pilved.
Ross võttis kätte raamatu. Pilk libises üle lehekülje, aga meelde ei jäänud loetust midagi. Tuul tormas tuuseldades läbi oru. Sisse astus proua Martin.
„Kuidas tal on?”
„Ta on vapper, kap’n Ross. Me Prudiega saame akkama, ärge te ültse muretsege. Varsti on kõik möödas – enne kui vana doktor Tommie tagasi tuleb.”
Ross pani raamatu käest. „Kas oled päris kindel?”
„Noh, ma ise olen ilmale toond üksteist ja Jinnyl on kolm. Piale nende olen aidand Betty Nanfanit kaksikutega ja Sue Vigust nelja latsega – esimesed kolm tulivad enne tanu alla saamist.” Proua Martinil said sõrmed otsa. „Nii kergelt tal ei lähe kui Jinnyl, aga me saame akkama, ärge mitte peljakegi. Lähen võtan nüüd brändit ja annan piigale kübekese, et ta end lõdvaks laseks.”
Korraga lõi maja tuule raevuka rünnaku all vappuma. Ross seisis ja vaatas tormlevasse taevasse ning tundis endas Choake’i vastu kohuvat viha, mis ihkas samamoodi midagi tuuseldada kui tormi-iilid. Terve mõistus ütles talle, et Demelzal läheb kõik hästi, talumatu oli üksnes see, et naisele ei võimaldatud parimat hoolitsust. Seal ülal piinles Demelza, abiks ainult kaks vana kohmakat naist.
Ta läks välja ja kõndis talli juurde, märkamatagi õieti tormi, mis tema ümber tuure kogus.
Talliukseni jõudnud, vaatas Ross Hendrawna poole ja nägi, et veeudust sündinud pilved on hakanud kõrgemale kerkima ja maismaale kanduma nagu liiv enne liivatormi. Kaljud paistsid siin-seal otsekui suitsevat.
Ta oli just jõudnud talliukse lahti tõmmata, kui tuul selle tal käest kiskus, kinni virutas ja tema enda vastu seina tõukas. Ross vaatas taevasse ja tõdes, et niisuguse rajuga on võimatu ratsutada.
Ta hakkas minema jala. Kõndida oli kõigest kahe miili ringis.
Kui Ross maja nurga tagant välja jõudis, paiskus talle näkku lehti, kõrsi, mulda ja oksaraage. Tema selja taga rebis tuul laineharjadest kamalutäisi ja loopis üles, kus need ühinesid pilvedega. Igal muul juhul oleks ta muretsenud viljasaagi pärast, aga praegu tundus see olevat kõrvaline. Nüüd polnud tegu enam tuuleiilide, vaid äkilise tormiga, just nagu oleks kuu aja jooksul kuhjunud ja vaoshoitud raev korraga valla pääsenud ning tahaks end ühe tunni jooksul ära kulutada. Jõe kaldal murdus jalakalt suur oks. Ross komberdas sellest mööda ja arutles endamisi, kas jaksab tuulega võideldes mäeharjale trügida.
Jõudnud Wheal Maideni varemeis seisvate hooneteni, istus ta maha, ahmis lõõtsutades õhku ja hõõrus kriimustatud kätt, samal ajal kui tuul lennutas vanadelt lagunenud graniitseintelt kistud krohvitükke ning kriiskas müürilõhedes ja – avades nagu purjus naine.
Kui Ross mändide varjust lagedale jõudis, rabas üle Grambleri tasandiku kihutav torm teda täie jõuga, paisates talle näkku vihma, mulda ja kivikesi. Siin tundus, otsekui oleks kogu pinnas lahti kistud ja keerleks õhus ning noored lehed, rohulibled ja kõik muu, mida maas leidus, lennutataks minema. Pilved tormasid madalalt üle tema pea; kogu vihma endast maha kallanud, nägid need välja nagu katkutud pruunid räbalad vihase jumala palge ees.
Sealsamas lähedal Fernmore’is valmistus doktor Choake hommikust sööma.
Ta oli lõpetanud grillitud neerud ja röstitud singi ning pidas aru, kas võtta pisut ka suitsutatud turska, enne kui see kantakse minema ja pannakse sooja, et tema naine saaks hiljem voodis einetada. Varahommikune ratsasõit oli andnud tohtrile hundiisu ning ta oli teinud teenijatele kõva peapesu, et polnud koju jõudes leidnud ees ootamas hommikusööki. Choake oli arvamusel, et teenijatel ei tohi lasta paksuks ja laisaks minna.
Tuule raevuka trummeldamise sekka polnud õieti kuuldagi, et välisuksele valjusti koputatakse.
„Kui keegi küsib mind, Nancy,” lausus Choake piredalt, tõmmates kulmud silmade kohal kokku, „siis ma olen väljas.”
„Jah, söör.”
Nuusutanud turska, otsustas ta, et sööb sellest ikkagi tükikese, ja oli pahur, et peab endale toidu ise taldrikule tõstma. See tehtud, toetas ta kõhu mõnusasti vastu lauda ja oli jõudnud neelata noa otsast esimese pala, kui tema selja taga aupaklikult köhatati.
„Palun andeks, söör. Kapten Poldark …”
„Ütle talle …” Doktor Choake tõstis pilgu ja